Thursday 14 March 2024

GRR3 - minu kõige lemmikum matk Réunionil!

Laetitia tahtis kindlasti ära teha GRR3 matka ning kutsus meie seltskonnast inimesi kaasa. Kuna tegemist on kolmepäevase matkaga, põdesin natuke praktikalt puudumise pärast ja algul ütlesin ei (olin nakkushaigustes selleks ajaks vaid kaks nädalat olnud), kuid juhendaja ütles, et muidugi, saart tuleb avastada ja võta nii palju aega kui vaja. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis ma sain lõpuks viimasel hetkel koha, sest üks tüdruk oli natuke enne seda mägedes kukkunud ja oma jala murdnud ja tema ööbimiskoht oli üle.

Igatahes oli seltskonnaks lõpuks mina, Laetitia ja Morgane ning ausalt öeldes enam mõnusamat õhkkonda ette kujutada ei oskakski. Morgane on väike armas udupea, alati mõtleb enne teistele kui iseendale, ütleb pidevalt natuke naljakaid asju ning on matkates aeglane, aga sihikindel. Töötab neuropsühholoogina. Laetitia on peremeditsiini resident, kes ei püsi eriti ühes kohas paigal (mis on Prantsusmaa kontekstis väga okei). Ta on tark, nutikas, seikluslik ja alati abivalmis ning ka temaga saab palju nalja. Mulle meeldis, et võrreldes meie tavapärase suure grupiga oli õhkkond rahulikum ja kolmekesi oli ka tõesti mugav käia.

GRR3 teeb ringi peale Mafate'ile, minu lemmikule kolmest vulkaanikraatrist. Minu jaoks oli suur osa teest tuttav, osalt matkalt emaga ja osalt kõige esimeselt matkalt Roche Plate'i, kuid oli ka uusi lõike ning tuttava tee kõndimine oli ikka tore

Alguseks sõitsime autoga läbi ilusa, päikselise Salazie ning jõudsime sentier Scout-i algusesse. Mina olin juba elevil, sest viimati Aurère'i matkates jäi see rajaosa kahjuks käimata.


Osa rajast nägi välja selline. Olin neid pilte ka ise veebist vaadanud ja kartnud, aga kohapeal tegelikult jalg üldse ei värisenud ja palju trail runnereid  isegi jooksis meist seal rahus mööda.


Kõige tuntum osa skauditeest on just see mäehari, kust paistab imetore vaade Aurère'i suunas.


Selleks hetkeks oli aasta tippsündmus Le Grand Raid 6 nädala kaugusel ja üle kogu saare oli näha usinalt treenivaid jooksjaid.


See peaks olema vaade Ilet à Malheurile, mitte veel Aurère, mis oli lõunapeatuse eesmärk. Aga selleks hetkeks olime juba pea 1300m laskunud, jalad natuke väsinud, aga meel hea ja külakesed lihtsalt nii toredad!

Ilet à Malheuri kooliõu. Mafate'i  koolid ongi väiksed ja armsad




Ma ja Morgane. Üks mu lemmikpilte üldse!



Peatus Aurère'is, lõunapaus ja niisama ilusad vaated. Kuna kõik kohad olid piknikku pidavaid inimesi täis, valisime helikopteri maandumisplatsi, mis on hea tasane pind ja seal oli nii päikest, kus mina tahtsin istuda, kui ka varju, kus Morgane tahtis magada. Keelatud küll, aga hea koht oli :D

Kui on kaks minutit pausi, siis Morgane leiab võimaluse magama jääda. Nii lihtsalt on, ükskõik kus või kuidas.

Aurère'ist edasi läks tee jälle alla-alla-alla. Kuni ühel hetkel hakkas minema üles-üles-üles :D

Täpselt siin kohal õppisin ma uue prantsuskeelse sõna: époustouflant







Ja selle pika päeva lõpuks jõudsimegi kohale külakesse, kus ööbisime! Täpselt ajaks, kus läks nii hämaraks, et varsti oleks pealampe vaja olnud. Sellel teekonnal avastasime, et me kõnnime üles alati kiiremini kui viidad näitavad ning alla alati aeglasemalt kui üles.

Lihtne, aga armas külake. Sooja vett kahjuks pesemiseks ei olnud, aga süüa saime hästi, lauakaaslased olid meeldivad (üks paarike ja mehe ema, kes oli metropoli-Prantsusmaalt talle külla tulnud - nemad olid jalutanud Canalisation des Orangers rada ning läksid järgmisel päeval 4x4 maasturiga oru põhjast tagasi), pärast õhtust rummi ei olnudki enam muud küsimust kui otse voodisse ja tuttu, kuigi kell polnud vist isegi 21?

Hommikul hambaid pesema minnes oli juba valgem ja saime rohkem ringi vaadata. Igal pool jooksis ringi palju kanu ja kukkesid ning mingist õndsast vaikusest küll rääkida ei saanud :D


Käisime vaatasime üle ka Cayenne'i küla teisel pool orgu - olime sealt eelmisel päeval mööda jalutanud, linnulennult on ta ju nii lähedal, aga tiir teisele poole orgu üsna pikk.


Helikopteri maandumisplats. Ma küll päris täpselt ei ole kindel, kus ja kuidas, aga olen nõus uskuma, et helikopteripiloodid on väga andekad ja osavad ja noh, mis sa häda korral ikka teed, eks.

Pool teisest päevast möödus jalutades mööda orgu/kanjonit, mulle väga meeldis! See oli minu jaoks ka uus osa rajast.



Pärast pikka tõusu orust välja jõudsime selle mäeharjani - Crête des Orangers, kui ma ei eksi. Teisel pool ootas suuur vaade



Mäeharjalt alla tulnud, oli lõunasöögi aeg ning see kohake siin tundus söömiseks väga mõnus. Pärast mõtlesime, et läheme vaatame, kas selles majakeses kohvi ka saab ja seal osutus nii mõnusaks, et paus venis kokku pooleteise tunniseks. Kahjuks oli matkapäev tegelikult väga pikk ja raske ning selleks hetkeks veel vähemalt pool ees - väga raske oli end uuesti käima saada ja motiveerida edasi minema.



Erinevatel aastaaegadel samas kohas käimise võlud - viimati ei olnud siin üldse lilli ja nüüd valge lillemeri!



Roche Plate, vana tuttav koht



Kolmanda päeva algus. Jahedam kui eelmised, lubas ka vihma. Tegime pilti koos lauakaaslastega eelmisest õhtust. Noorem mees on pärit Reunionilt, pildil ka tema abikaasa onu ja onunaine. Ämm oli eelmisel päeval kukkunud oma jala katki ning abikaasa temaga koos tagasi läinud, aga ülejäänud kolm otsustasid siiski planeeritud matka lõpuni käia. Väga tore õhtusöök oli nendega koos!


Ei saanud jätta pildistamata valgete kallade merd - minu emme lemmiklilled!



Tegime pilti suurepärase vaatega tipust. Morgane'il seljas minu parem jope ja mul endal see natuke õhem - tal ei olnud üldse midagi, mis vett peaks, ja oli täitsa hädas.

Lõppu kohale jõudes avastasime tõsiasja, et autoni on veel täiega palju maad kõndida, ilm oli halb ja nähtavus kesine. Mulle tundus mööda maanteed kõndimine suhteliselt nõme ja ka veidi ohtlik, aga nägin kaardilt, et teega paralleelselt läheb ka mingi jalgsirada. Ja nii me tühjusse kõndisimegi...

Tegelikult oli päris ilus ja tore, vahepeal pidi korralikult ette vaatama, kuhu jala paned, ja oli järsemaid nõlvu. Olime ka juba väsinud, aga ikka toredam kui lihtsalt maantee.


Kokku:
1. päev: 18,8km, 850m tõusu ja 1920m laskumist
2. päev: 21,5km, 1743m tõusu ja737m laskumist
3. päev: 10,5km, 527m tõusu ja 550m laskumist

Soovitan täiega kõigile, kel füüsis vastu peab. No lihtsalt vaadake neid pilte!!

Musid-kallid,
Elo