Hei-hei!
Minu kaks nädalat vaheaega hakkavad vaikselt läbi saama. Palju vaba aega ja päikesepaiste hoiavad ilusti arvutiekraanist eemal ja fotokaekraanile lähemal, seega siit tuleb tõenäoliselt rohkem pilte kui juttu.
Pühapäeval, 22. veebruaril sõitsid vanemad Taisse reisile ja meie Nolweniga jäime kahekesi koju. Vaheaja veetsime naabritädi Marianne'i ja tema laste Édouardo, Marine'i ja Victoryaga (et paari kuu päevast kolivad nad oma uude majja, veedab mees Fabien nii-umbes kõik päevad ehitades).
Kohe pärast vanemate lahkumist otsustasime midagi teha, sest ilm oli imeline! Kahjuks mõte mõnest toredast jalutuskäigust looduses maeti kiiresti maha ning selle asemel läksime McDonald'sisse ning hiljem kinno. Film iseenesest oli väga lahe, eriti arvestades, et see oli üks tüüpiline komöödia, mis ei ole just mu lemmikžanr. Parklas kohta otsides suutis Marianne ühe posti peaaegu pikali sõita. Hea algus, eks. Õhtul läksime suurele lilleturulaadsele asjale, et nende uude aeda lilli ja põõsaid ja asju osta. Taimi tuli lõpuks nii palju, et me vaevalt mahtusime ise autosse. Õhtul sõime kõik koos meie juures. Oh seda segadust, kaks koera ja kuus inimest (kellest üks pole veel 3aastanegi ning heameelega annaks kogu oma toidu koerale). Hiljem vaatasime veel "Avatari" ning ma veendusin, et see tuli välja ikka päris kaua aega tagasi.
Esmaspäeval tegime pannkooke. Selliseid ülepannikookide ja pisikeste paksude vahepealseid. Teist korda elus (esimene oli koolis kokanduse tunnis) pidin tegema pannkooke retsepti järgi ja kohutavalt raske oli rahulikult pealt vaadata, kuidas inimesed grammi täpsusega jahu kaaluvad ja mulle täpselt ette näitavad, kuidas taigen pannile panna. Väga veider.
Eesti iseseisvuspäev oli meil hästi rahulik. Taevas oli hall, seega jäime koju, vaatasime telekat ja tegime koduseid ülesandeid. Ühel hetkel läksime ka õega õue, et õitsva mimoosa (ma tegelikult absoluutselt ei tea, mis selle nimi eesti keeles on) ja eesti lipuga pilti teha. Lõbus oli! :)
Kolmapäev oli üks väga-väga ilus päev. Sooja oli kindlasti üle 20 kraadi, mina isiklikult jalutasin T-särgi väel ringi. Käisime siis seda uut maja vaatamas (esialgsete plaanide järgi pidime taimi istutama, aga lõpuks pidasime lihtsalt piknikku koos sealsete naabritega). Hiljem käisime Nolweni, Victorya, naabripoisi (ma täpselt ei tea, mis ta nimi oli) ja koeraga jalutamas. Koer on selline pisike jahikoer, kes igal pool ringi hüpleb ja Nolwen läks peaaegu paanikasse, kui ta metsa vahele jooksis. Sellest peale jooksis õde igal pool koeral järel (koer läks siis loomulikult aina edasi), mina vaatasin, et Victorya ära ei kaoks, väike poiss jooksis kord siin, kord seal. Pärast Victorya enam tagasi tulla ei tahtnud, püherdas maas, röökis ja peksis. Jumal tänatud, et ma kannatliku loomusega olen, seletasin talle pikalt, et nüüd läheme koju tagasi ja kõik. Lõpuks ta väsis ära ning eks siis loomulikult kogu mäkketõusva tagasitee ma hoidsin teda süles. No tõesti, ma ei tea, kuidas mu emme mind pidevalt süles mägedest üles tassis, kui ma väike olin, aga aitäh!
Fabien ja Victoria
Järgmised kaks päeva sõime lõunat ja õhtuoodet Nolweni vanaema juures. Ta on väga lahke ja teeb alati süüa seda, mida Nolwen tahab (ehk siis kalkunikints makaronidega või blettes - ühed hästi head spinatilaadsed köögiviljad, mille eestikeelset nimetust mul ei ole õnnestunud leida). Pärast vaatasime telekat, mängisime aias peitust, tegime videosid jne.
Lilled aknalaual on väga ilusad, aga nad vajuvad koledasti ära, kui liiga soojaks läheb.
Selles majas on vist kõik tassid kassipiltidega - Nolweni vanaema armastab kasse.
Laupäev oli üsnagi tegevusetu päev niikaua kui ühel hetkel läksin koera pissile viima ja tema otsustas, et on aeg väikeseks jalutuskäiguks. Mina jooksin muidugi järgi, aga kuna mul olid jalas sussid, pidin nad kätte võtma ja paljajalu koerale järgi jooksma. See andis talle aega jõuda basseinini ja sisse hüpata. Siis hakkas alarm tööle ja omanik tuli alla. Koer suutnud leida vist kõige sõbralikuma naabri, talle väga Amon meeldib, ütles et pole hullu, las sulistab pealegi ning selleks ajaks kui ootame, tõi apelsinimahla (ja pärast kuivatamiseks rätiku). Õnneks koera välja saamiseks liiga palju aega ei läinud: kusagil 15min pärast jalutas ise välja.
Pärast seda skaipisime natuke vanematega ning siis läksime Victoryaga poodi kommi ostma.
Pühapäeval oli siin vanaemade päev, seega kutsusime külla Nolweni vanaema ja naabrite kaks vanaema ning tegime meie juures suure söömaaja. See oli väga vahva!
Alguses üritati telefonidega pilti teha ja keegi oli sunnitud välja jääma, aga ma siis mainisin, et mul on ju korralik fotokas ja statiiv. Pärast räägiti pikalt sellest, kuidas ma olen nagu miski pisike fotograaf jne.
Victorya ja šokolaad (niisama, koogina, jäätisena, ...) on üks õnnelik kooslus
Esmaspäeval käisime suures kaubanduskeskuses CAP3000, sest Marianne oli otsustanud, et ta tahab meile riideid osta (et pärast jääks tore mälestus vms). Alguses käisime läbi palju poode ja me õega midagi erilist ei leidnud (või noh, ega eriti ei julgenud otsidagi, veider ju ikkagi kellegi teise raha eest endale riideid osta), aga lõpuks ta juba peaaegu nõudis, et me midagi prooviks. Otsisime siis üles poe, mis meile rohkem meeldis, mina sain kolm pluusi ja õde teksajaki ning teksad. Ega ma ei kurda, aga veider oli.
Teisipäev oli jälle üks rahulikum päev ja meie kolm tüdrukut otsustasime siis kodus näomaske teha. Esimene oli suhkru-mee mask. Esialgu mõtlesime minna külapoodi mett ostma (kuna meil oli ta peaaegu otsa saanud), aga kuna see pood oli kinni (ma siiani ei taju, kuidas need lahtiolekuajad siin töötavad), tulime tagasi ja kasutasime ära kogu meile järele jäänud mee. Teel nägime Nolweni sõpru ja tuli välja, et see on häbiasi, kui ma pisikeses külas 2 minuti kaugusele poodi minnes sussid jalga panen. Nojah, eks ma siis nüüd tean ka.
Teine mask oli kurkumi, jahu, oliiviõli ja piimaga. Määrisime selle näole ja ära tuli võtta umbes 30 minuti pärast. Selline tunne oli, nagu oleks erkkollast savi oma näole määrinud. Noh, eks siis näis, kas aitab kah midagi.
Neljapäeval saime kokku madame Félix'i ja tema tütrega, käisime McDonald'sis söömas ja siis sõitsime Nizzasse Parc Phoenix'i, mis on üks suur loomapark. Et meiega olid kaks väikest last, siis nemad veetsid suure osa ajast oma emadega mänguväljakul, meie Nolweniga aga jalutasime mööda loomaaega ringi, tegime pilti ja nautisime ilusat ilma (juba kolmas või neljas 20+ kraadine päev). Hiljem tagasi minnes suutis Émeline (madame Félix) juba närvi minna, sest ta oli endale kindlalt meelde jätnud, et ta auto on kohal 268. aga seda ei olnud seal. Pärast tegime siis parklas mitu tiiru ja leidsime auto kohalt 286.
Siit tuleb nüüd üks väike valik minu pilte.
Esiplaanil Ilyana, madame Félixi tütar
Victorya ja keegi tundmatu tüdruk
Jee, kaktused!
Jee, kaktused! vol2
Seal ühes kohas oli lihtsalt hästi palju kilpkonni hunnikus, umbes 50 kümne ruutmeetri sees või nii.
Tegin prügikastiga pilti... Aga see oli nunnu! Kõik selles pargis oli nii nunnu, et mul oli õele hästi palju pilditegemisesoove esitada.
Wallaby
Oleks arvanud, et see on mingi kuju, aga väideti, et olevat elus teine ikkagi.
Leidsin jäätise, mida ma väiksena hullult armastasin ja alati reisides otsisin.
Reedel tegime kodus suurpuhastust, sest kella kolme paiku saabusidki juba vanemad. (Ega siin tegelikult liiga must ei olnud ega midagi, lihtsalt üritasime natuke perfektsionistid olla. Pesime kõik põrandad ja lauad ja nõud ära ja koristasime kogu toa nii ilusasti ära kui oskasime ja kõik.) Eile tulid külla Pascal ja Susanna, vaatasime vanemate Tai pilte (kõiki ei näinud, neid oli vist mingi 4000) ja proovisime mingeid erinevaid putukaid süüa. Ma olin vist ainus, kellele tegelikult ka meeldis mõte mingi rohutirtsulaadse asja söömisest.
Nüüd tuleb siit hunnik pilte, mida ma kuhugi vahele paigutada ei osanud/mäletanud:
Isa tõi koju noolemängu ja me siis mängisime õhtul enne nende ära minemist. Esimeses mängus sain kaks korda sellele keskmisele punasele asjale pihta ja olin hästi õnnelik ja tegin pilti ka.
Kuigi ma olen alati teadnud, et mul on sõpradega vedanud, olen seda vist siiski natuke iseenesestmõistetavana võtnud. Siin olen aga aru saanud, et mind on tegelikult õnnistatud millegi väga erilisega, mida igaüks terve oma elu jooksul ka üles ei leia. Aitäh, sõbrad!
(Pildil armas sõbrapäevašokolaad, mis tuli ühes veel armsama sõbrapäevakaardiga.)
Minu nunnu!
Millalgi käisime Victoryaga mänguväljakul, teda huvitas küll pigem lillede noppimine kui liumägi.
Mimoosad õitsevad! Meie oma on eriti ilus, pidevalt tuttavad käivad selle oksi lõikamas jne.
Haribo PIK! selfie. See ei ole nägu, mis loeb, see on põhimõte, eks.
Ja nüüd ongi vaheaja viimane päev, varsti lähen Isabelle'ile külla ning me vist läheme kuskile matkama ning homme juba kooli. Nii kiiresti see vaheaeg läbi saigi, aga ega miski pole mõeldud igavesti kestma. Loodan, et oli tore lugeda/pilte vaadata :)
Musid-kallid
Elo Maria
