Tuesday 24 November 2015

No kuidas siis Prantsusmaal oli?

Hei!

Ma olen nüüd mõnda aega (peaaegu 5 kuud?!) Eestis tagasi olnud. Olen alati mõelnud, et tahan oma Prantsusmaa kogemuse lõpuks kokku võtta, panna enda jaoks mõtted ja emotsioonid kirja ning üritada seletada vahetusaasta mõistet neile, kes seda ise läbi teinud ei ole. Kui keegi veel lugeda viitsib.

Alustagem alustamisest, nagu ütlevad prantslased. Kuidas siis ikkagi nii juhtus, et ma YFUga vahetusaastale läksin? Milleks see vahetusaasta, miks just Prantsusmaa? Neid küsimusi on mult lugematuid kordi küsitud, aga mul ei ole mingeid üheseid vastuseid pakkuda. Pole kunagi olnudki. YFU on Eestis väga populaarne, seega olin täiesti kursis selle pakutavate võimalustega ning kusagil ajusopis muudkui keris ja keris see mõte, et oleks ju lahe minna. Ja kui ikka iga-aastaselt vähemalt paar-kolm lähemat tuttavat jälle selle YFUga välismaale õppima lähevad ning hiljem särasilmil tagasi tulevad, siis peab ju seal midagi erilist olema.

Rääkisime emaga, mõtlesime mitmeid kordi ümber, aga ühel päeval kirjutasime lõpuks siiski lepingule alla. Riigivalik tundus väga iseenesestmõistetav: olin prantsuse keelt õppinud juba 9 aastat, tahtsin seda lõpuks päriselt ka rääkida osata, seega valisin Prantsusmaa. Ma ei osanud kuidagi sõnastada, miks ma tahan minna, aga sügaval südames tundsin alati, et vahetusaasta oli just see, mida ma tol hetkel oma eluga ette võtma pidin. Ma ei oleks kunagi julgenud päriselt tõsimeeli väita, et ma väärin nii suurt võimalust, aga ju siis jäi see suur tahtmine ikkagi peale. Pidin lihtsalt "jah" ütlema ning järsku oli alanud üks mu senise elu kõige suuremaid seiklusi. Simple as that. Aga siis ma ei teadnud sellest veel eriti midagi.


Aasta veel. Leping sõlmitud, asi on ametlik!
...
Pool aastat veel. Jee, rahvusvaheline fail sai täidetud.
...
3 kuud veel. Kas peaks juba valmistuma hakkama?
...
Üks kuu veel. Miks keegi mind oma peresse ei taha võtta?
...
Homme minek. Oi. Päriselt? Mis mõttes?

Viimased rattasõidud, viimane õhtusöök Eestis minu oma emmega, head aega kodule, kallistused sõpradele. Ja siis ma olingi järsku läinud. Sest eluga on juba kord nii, et ega tema kedagi järele ei oota.
Esimene sõit TGV'ga. Esimene kohtumine perega. Viie sekundi jooksul jõuan välja mõelda kõikvõimalikud viisid Cannes'i rongijaamas ära surra või kaduda enne kui pere mulle järgi jõuab. Lõpuks leidsingi nad üles, aga mis siis nüüd edasi? Mis ma neile ütlema peaks? Mida ma neile üldse prantsuse keeles öelda oskan? Kuidas ma seletan, et olen jah prantsuse keelt 9 aastat õppinud, aga ei mäleta, kuidas öelda, et toit hästi lõhnab?
Jõuame koju. Mu aknast on mägesid näha!!!!! Mul on koer!!!!! Sööme õhtuks tomatisalatit ja ravioolisid, õues on nii soe ja ilus, päike peitub mägede taha ja taevas värvub roosaks. Ma ei suuda seda uskuda, et ma päriselt ka nüüd sellises kohas elada saan. Minu suust tuleb sel päeval ainult "Vau, mäed on nii ilusad!" Ega ma rohkem öelda ei oska ka. Õhtul käime koeraga jalutamas ning korjame teeäärsetelt viigipuudelt viigimarju. Üritan seletada, et eestlasele näib selline asi lausa troopiline, isa hakkab seletama midagi vahemerelise kliima kohta. Rääkimine ja kuulamine väsitavad nii palju, et kui õde hiljem oma Peruu-reisist pilte näitab ja juttu räägib, jään magama.
Esimene hommik uues kodus. Ma ärkan kell 9, aga väljun toast kell 12, sest ma ei oska midagi teha ja kardan.

Kõik on nii uus, kõik on nii huvitav. Uut informatsiooni voolab minusse iga sekund igast ilmakaarest. Keelest on nii raske aru saada, sest nad räägivad nii kiiresti, aga paari päevaga õpin juba sõnu eristama ning üsna paljud neist tulevad kusagilt meelde või jäävad lihtsalt kiiresti pähe. Iga uus õpitud sõna või väljend on nagu suur isiklik saavutus. Iga täiesti ise koostatud lause tekitab tahtmise rõõmust õhku hüpata. Iga uus koht, mida näen, on nii imeline, iga toit nii maitsev, iga inimene nii eriline.

Kooli lähen suurte ootustega, aga juba varsti saan aru, et pean seal pingutama rohkem kui arvasin. Kultuuriline vahe ei ole naljaasi, lisaks olen sattunud hoopis teistsugusesse ühiskonnaklassi kui minu varasemates Eesti koolides. Keelebarjäär on ka suur tõke, inimesed kipuvad eeldama, et kui ma ei saa mingist sõnast aru, siis ma ei saa ka selle tähendusest aru ning hakkavad minuga rääkima kui väikese lapsega. Üks koolipäev näib mulle kui terve igavik. Tunnid, mille jaoks mul piisavalt sõnavara pole, väsitavad mind hullemini kui miski muu kunagi varem. Magan hommikul autos, õhtul bussis, vahel jään isegi tundides tukkuma. Osades tundides pole minuga arvestatud ja ma ei saa kaasa teha, seega tunnen end väga nõmedalt lihtsalt seal kõrval istudes. Loen internetist Eesti uudiseid, sest see on arvutitund.

Loomulikult on väga raske kuulata YFU lennukaaslasi, kes leidsid juba esimestel päevadel sõpru, kellel näib minevat paremini kui minul. Aga püüan endale alati meelde tuletada, et tegelikult võivad teised minu kohta sama mõelda. Mina saan ju ometigi elada Lõuna-Prantsusmaal, käia koolis Cannes'is sinise Vahemere ääres ning elada maailma parfüümipealinnas, teha nädalavahetustel väljasõite Alpidesse jne. Õpin teiste saavutuste üle rõõmu tundma. Nii ma siis lihtsalt elan oma elu- püüan õppida keelt nii kiiresti kui võimalik, otsin koori, kus laulda...

Teadsin, et kahe kuu möödudes pean peret vahetama, kuid see on siiski raske. Olen harjunud oma pere, toa, kodu, koolitee ja kõige sellega ning nüüd pean jälle vahetama. Uus pere on minust ja esimesest perest väga erinev, nad on noored, emotsionaalsed ja väljendavad oma seisukohti (millega mina väga tihti nõus ei ole) häälekalt. Nad kuulavad muusikat, mis paneb mu pea valutama. Pidevalt mängiv telekas paneb ka pea valutama. Nad söövad veidike teisi asju, kui esimene pere. Ma pean jälle ümber harjuma. Kõige raskem ongi võibolla see, et olin omaks võtnud uue kultuuri, mis oli minu jaoks See Prantsuse Kultuur, kuid tegelikult on kombed ju igas peres isemoodi. Õnneks kolin väga vähe eemale ning kontakt esimese perega jääb, see tähendab, et üleminek on sujuv ja mul on alati Isabelle, kellele kurta, kui miski ei meeldi.

Uus pere haarab mu kõigesse väga suure entusiasmiga. Ma elan nüüd ühes toas 11-aastase tüdrukuga, kes on absoluutselt vaimustuses sellest, et ta endale suure õe saab. Ei mingit kadedust, ainult rõõm ja koostöö. Isa on valmis mulle seletama ükskõik mis imeviguri siin maamuna peal, õpin eriti palju autode ja poliitika kohta. Emaga saan alati pikalt rääkida oma arvamustest, koolist, Eestist... Õde kallab mu üle suure tingimusteta armastusega, mille sarnast ma ei oleks kunagi osanud Prantsusmaalt otsidagi. Ta aitab mul endasse uskuda ning end armastada. Mina aitan teda koolitöö ja kõigi muude muredega. Me saame üksteisele kõike rääkida ning õpime kiiresti, et isegi, kui oleme väga erinevad, ei ole vaja teist hukka mõista. Õpin nägema elu täiesti teise nurga alt ja õde samamoodi.

Mu kaks peret täiendavad üksteist ideaalselt: esimese perega saan käia matkamas, neil on alati välja pakkuda mingeid veidraid/lõbusaid üritusi, kuhu minna. Teise perega oleme tihti kodus, aga nad viivad mind jalutama kaunitesse linnadesse ning imetlema grandioosseid vaateid. Esimese pere õega hakkangi tegelikult väga hästi läbi saama alles pärast kolimist, sest varem me olime kogu aeg koos ja meil ei olnud millestki erilisest rääkida.

Avastan, et külas tegutseb teatriring ja tahan sinna minna. Käime emaga uurimas ja varsti astungi esimest korda selle "pidude saali" uksest sisse. Pärast minu esimest esitust plaksutavad kõik käsi ja ütlevad, et nemad ei oleks inglise keeles kunagi midagi sarnast teha suutnud. Mu esitus oli tegelikult üsna mannetu, sest ma kardan. Inimesed on nii toredad, et ma mõtlen terve nädala ainult kolmapäevaõhtusele teatriringile. Aga meid hakkab vähemaks jääma, teised ei viitsi enam käia, paljud neist lõpetavad kooli... Juhendaja jääb väga raskesti haigeks. Koosolekul, kus peame otsustama, kas püüame veel midagi teha või paneme kogu teatrikooli kinni, hakkan poole sõna pealt nii lohutamatult nutma, et kõik teised nutavad ka ja otsustame ikkagi üritada, põhiliseks argumendiks jääbki see, et minul ei ole mujal sõpru. Ja nii me laseme aasta lõpuni,

10 kuud on pikk aeg ja ilmselgelt jõuan selle jooksul läbi elada veel väga-väga palju. Ma ei ole ju mingil lõbureisil. Elu on nagu elu ikka, lihtsalt sel korral natuke teiste reeglite järgi kui tavaliselt. Ma kurvastan, rõõmustan, teen vigu ja õpin nendest. Iga päev avastan midagi uut, õpin tundma suurt rõõmu ka kõige väiksematest asjadest. Õpin hindama nii perega jagatud aega kui ka oma enda aega. Ma õpin koolis ka väga palju kasulikku, paljusid teemasid õpin pärast ka Eesti koolis ja tänu Prantsusmaa teadmistele on mul lihtsam. Ma ei vingugi enam iga päev koolist koju jõudes, kui nõme seal oli. Mu bioloogiasõnavara prantsuse keeles areneb tohutult ja mis parim- sõnad on põhimõtteliselt samad kui ladina keeles, mis on teatavasti rahvusvaheline meditsiinikeel.

Aasta lõpuks on kogu mu prantsuse elu mulle nii omaks saanud, et ma ei taha enam ära minna. Loomulikult ma tahan väga näha oma peret ja sõpru, sest mul on vaja terve aasta jagu puudumist heaks teha ja kiiremas korras. Igatsus on suur ja hakkab mind juba vaikselt lõhki kiskuma. Aga kui mõtlen sellele, et mu hommikud ei alga enam põsemuside ja koeraga mängimisega, et mu õhtud ei lõppe vähemalt 3 musi-kalliringiga ja salaja sosistamisega, kus õde kordab vähemalt kümme korda, kui väga ta mind armastab, tulevad pisarad lausa vägisi silma. Ma ei näe enam mõnda aega enda ümber mägesid, ei saa käia väikestel külavaheteedel jooksmas, ei saa kuulata, kuidas isa viriseb selle üle, et vanureid ei tohiks üldse liiklusesse lasta ega seda, kuidas Bryan ja Nathan jälle ema esimeses klassis pahandust tegid.

Lõpp tuleb ruttu. Vanemad naeravad selle üle, kuidas ma iga hommik neile teatan, kui mitu hommikusööki mul veel nendega jäänud on. Õde korrutab aina tihemini, et ta ei taha, et ma ära läheks. Mina korrutan aina rohkem, et ma ei taha ära minna. Kui pean Cannes'is Pariisi rongile astuma, nutame õega veel pikalt lohutamatult. Mina tean õnneks juba tol hetkel kuupäeva, millal ma tagasi tulen. Õele jääb see üllatuseks.

Suvel käisime Isabelle'iga Tšehhis matkamas. Olime seda reisi planeerinud pool minu vahetusaastat. Rändamine, uued maad ja kultuurid on minu südames väga tähtsal kohal ja Tšehhi reis lisas minu vahetusaastale väga palju juurde. Lisaks õppisin reisi planeerima. (Kuigi emme aitas siiski väga palju! Mida ma ikka ilma temata teeks... Iseseisvumine, jah?)

Oktoobrikuus käisin perel uuesti külas. Jõudsin üllatusena otse keset õe 12. sünnipäeva tähistamist. Õde nuttis, õe sõbrannad vahtisid, tegid pilti ja nutsid ka. Mina värisesin - õnnest, ärevusest, ootusest. Esimese asjana küsis õde: "Elo, kui kauaks sa jääd?" ja nuttis edasi.
Veetsin ühe imetoreda nädala, käisime õega kinos ja poodlemas, mängisime kolmekesi emaga lauamänge, sõitsime Itaaliasse turule ja Monacosse lõbustusparki jne. Aga mis kõige tähtsam, ma tundsin, et olen sinna tagasi oodatud, et see ongi päriselt minu kodu ja minu perekond ja et minu elu läheb neile korda. Ootan juba pikisilmi järgmist kohtumist!

Vahetusaasta jätkab mu mõjutamist igapäevaselt. Tunnen, et mu mõtlemine on muutunud. Kindlasti vaatan elule palju positiivsemalt kui varem. Püüan rõõmu tunda kõige väiksematest ja kõige lihtsamatest asjadest ning ka teistele inimestele rõõmu valmistada. Ma ei karda enam häid asju välja öelda, teen seda hoopiski nii palju kui võimalik, sest mine tea, millal kellegi kurva päeva ilusaks teen. Märkan Eestis kohti, toite, kombeid, mida ma varem kunagi tähele ei olnud pannud ja võrdlen neid pidevalt Prantsusmaaga. Püüan ellu panustada rohkem kui varem ning olla aktiivsem ühiskonna liige, sest olen mõistnud, et kõik on täpselt nii lahe, kui lahedaks ma selle enda jaoks teen. Sellest tulenevalt olen ka tihti väsinud, aga arvan, et see on seda väärt.

Ma ei arva, et vahetusaasta oleks mind inimesena muutnud. Ma olen ikka mina ise, võibolla lihtsalt veel veidi rohkem enda moodi. Aga ma olen väga palju rikkam, nimelt ühe kultuuri, ühe keele, kahe pere ja meeletu hulga kogemuste võrra. Ja saan alati kõiki ümbritsevaid segadusse ajada jutuga "Minu pere teeb nii" või "Minu kodus on nii", sest kunagi ei või teada, millist neist ma parasjagu mõtlen.

No ja püüa siis midagi lühikest ja asjalikku vastata küsimusele "Kuidas siis Prantsusmaal oli?"...

Thursday 6 August 2015

JO - järelorientatsioon

Hei-hei!

28-29 augustil toimus Kurtna peo- ja puhkekeskuses YFU 23. lennu järelorientatsioon. See oli vist kõigist vahetusaasta jooksul toimunud YFU üritustest kõige vabam: tulime kokku, et üksteist näha, veeta kaks päeva uute ja vanade sõprade seltsis ning muljetada vahetusaastast ja elust üleüldse. Kohustuslik see üritus ei olnud, küll aga ei soovitaks ma kellelgi seda maha magada.

Suurem enamus meist tuli Kurtnale koos Tallinnast rongiga. Siin jalutame parajasti Kiisalt Kurtnale.

Minu armsad neiud! Kristi (Rootsi), Eva-Maria (Saksamaa), Hele (Belgia), Kristiina (Rootsi), Miriam (Prantsusmaa), mina (Prantsusmaa)

Fromaaage

Uut infot meile enam ei jagatud, pigem andsime tagasisidet oma vahetusaasta kohta, üritasime ennustada, kuidas saab elu olema järgneva aasta vältel oma perega ning uue Eesti klassiga ning võrdlesime ka erinevaid koolisüsteeme (see oli tõesti midagi uut ja huvitavat, mida varem YFU üritustel teinud polnud). Mängisime ka Eesti-teemalist "Kuldvillakut", mis kohati meenutas pigem maadlusvõistlust kui viktoriini.

Lõunasöögil jagati kõigile ülesandeid: kes pidi laulma Austria rahvalaule, kes jalutama ringi prügikotis, kes pidama loengut seksuaaltervise kohta. Mina olin näiteks teibiga ühendatud veel kahe tüdrukuga, mis aeglustas kõvasti toidu võtmist ning lauani jõudmist.

Õhtuks olid meile korraldatud olümpiamängud. Olime jaotatud 9ks tiimiks ning iga tiimi nimi oli keegi kuulus Eesti sportlane (minu tiim oli näiteks Kaido (Höövelson)). Võistluseid oli igasugu erinevaid alates mingist veidrast teatejooksust lõpetades käbide otsimise ja igasugu veidrate asjade joomisega. Nende olümpiamängude mõte oli meie Jubinateks (YFU 1. aasta vabatahtlikeks) ristimine ja see oli väga hästi korraldatud ning lõbus kõigile. Kuuldes, kuidas eelmise aasta ristimine sarnanes pigem haisvatele gümnaasiumiretsidele, kus riideid pärast enam puhtaks ei saa, olin korraldusmeeskonnale veel tänulikum kui varem.

Dresscode: sallidega ossid.

"Baaris" saime valida soovitud joogi nime ning seejärel pidime ta ära jooma. Minu valik oli "Talveunelm", mis osutus klaasitäieks rammusaks kooreks.

Vabatahtlikud juhivad meid me eluteel.

Imekaunis altar

Õhtul saime omavahel juttu rääkida, meeletult tantsida ja end mõnusalt tunda. Eriti lahe oli rääkida vabatahtlikega ja nende võpidega, kes polnud YESil käinud ja keda nägingi pärast vahetusaastat esimest korda. Järgmisel päeval toimus meil veel fotojaht ning saime ka tagasi kirjad, mille olime iseendale kirjutanud rohkem kui aasta aega tagasi.

Eesti pagulaspoliitika: kui on must, näita ust!

Aafrika ja katk on pildil, nüüd tuleb veel hobusiga kohale meelitada (et saaks kokku Aafrika seakatku).

Rööprähklemine

Ilveste lahkuminek

Toetajate (või siis toetuspunktide?) otsimine

Varastatud Kohver

Üritus oli väga väga lahe ning terve aja olin selles juba nii tavaliseks saanud YFU-tujus, kus kõik on nii hea ja tore ja kõiki inimesi tahaks vähemalt kümme korda kallistada. Koju jõudes lõi mind aga järsku suur väsimus. Ei tea, kas see tuli sellest õhtusest tantsimisest, liigsest energiast või hoopis alla 5-tunnisest uneajast?

Meie armas YFU-pere! <3

Bisoouuus!
Elo Maria

Veel pilte YESilt


Hei-hei!

Mõtlesin, et jagan teiega nüüd ka mõnesid YESi pilte, mis ei ole minu tehtud, aga ka päris toredad.

Ametlik YESi pilt, pöörakem tähelepanu sellele, kui patriootlikud on eestlased (ning ka Eestis käinud vahetusõpilased). Ei arvaks ju, et YESil oli sakslasi paar korda rohkem kui eestlasi? ;)

Eestlaste ja Eestis käinud vahetusõpilaste ühispilt

Kui tuleb bensiinijaamas hambaid pesta ja Elo juhtumisi ei oska normaalse inimese kombel oma kikusid puhastada.

Pilt enne 30h bussisõitu

Läti rannas Poola soengu, Leedu sõrmede ja Läti varvastega...

Tuesday 14 July 2015

YES

Hei, sõbrad!

Tänaseks olen juba veidi rohkem kui nädala Eestis olnud. Prantsusmaalt minu armsa pere juurest lahkumisest lahutab mind aga kaks nädalat. Mida ma siis vahepeal tegin?

Juba laupäeva (27.06) lõunal jalutasin kurvalt oma hiiglasliku kohvri, 18-kilose matkakoti ning seljakotiga Cannes'i rongijaamas, kõrval sama kurb õde ning väsinud vanemad. Koju olin juba maha jätnud koera (kes kotihunnikut nähes väga segaduses oli ja kurva näo pähe tegi), öelnud viimase "Head aega!" naabritele ja tuttavatele. Rong jõudis kohale õigel ajal, aga selle puhastamine võttis nii palju aega, et väljumisega jäi ta üle veerandtunni hiljaks, seega ei piirdunud pisardamine vaid perroonil kallistamisega. Lahistasime õega lohutamatult nutta ka siis, kui olin end juba rongis sisse seadnud ja nii vahtisimegi teineteist pisarsilmil järgmised 15 minutit. Hüvastijätud on alati kurvad ja mina olen kõige selle osas veel eriti tundlik, seega lahkumisele järgnenud 3 tundi (5tunnisest sõidust) veetsin rongis nuuksudes (vaesed kaasreisijad, kõrval kisendas veel üks laps kõvemini kui ma kunagi kedagi kisamas olen kuulnud).

Meie viimane pilt koos (mina olen juba rongis).

Pariisis tuli mulle vastu Emerick, kes on YFU vabatahtliku Marika poeg. Sõitsime mitme erineva metrooga ja blokeerisime minu saja kotiga kogu liikluse. Gare de l'Esti jõudes panime mu suured kotid ära ja siis võtsime veel ühe metroo ja ühe regionaalrongi, Emericki vend (kahjuks ma unustasin ta nime ära) tuli meile autoga vastu ja siis pärast seda pikka-pikka seiklemist jõudsime lõpuks kohta, kus ööbisin. Pere iseenesest oli väga tore ja sõbralik ning tegid mu tuju paremaks. See oli türgi tüdruku Sila vahetuspere ning sain hommikul imetleda, kuidas temal veel oli aega kõigile sõpradele ja perele head aega öelda...

Ja siis läksimegi jälle Gare de l'Esti, et astuda rongile ning lõplikult Prantsusmaalt lahkuda. Rongijaamas oli väga tore näha vanu tuttavaid vahetusõpilasi, kuid tutvusin kiiresti ka nendega, keda kunagi varem näinud ei olnud. Huvitav oli see, et eesti tüdruku Anettaga rääkisime kogu aja prantsuse keeles, sest süda klammerdus veel selle poole.

Mannheimi rongijaamas oli meil tunnike vaba aega, seega jalutasime ringi, sirutasime veits jalgu ja üritasime harjuda mõttega, et me ei olegi enam Prantsusmaal.

Saksamaal ilmselgelt on mingi teema Ritteri šokolaadidega...

Kõigil oli janu, aga tualetid olid tasulised... Seega saatsime Johanna ja Lyn'i sisse ja nad täitsid kõigi paarikümne inimese pudelid.


Keskööl saime uue rongi peale ning järgnevad seitse tundi veetsime sellel Berliini poole veeredes (kõrvalvagunis, muide, oli Šveitsi YFU ja me olime väga pahased, sest neil olid voodid ja meil lihtsalt natuke tavalisest kumeramad toolid). Mina hängisin muidugi veel tunnikese või paar mõne vahetusõpilasega, kellega pärast ka YESil rohkem suhtlesin. Seisime kahe vaguni vahel, tegime veidraid nalju ja surime naeru kätte iga kord, kui piletikontrolör mööda jalutas. Lõbus.

Ja siis lõpuks kella kümne paiku jõudsimegi laagripaika! Aga mida see laager siis endast täpsemalt kujutab?
Kõik eurooplased, kes on otsustanud veeta aasta YFU vahetusõpilasena Euroopas, kogunevad juuni lõpus - juuli alguses Saksamaale laagrisse nimega YES - Young Europeans' Seminar või ka Year End Seminar. Laagri mõte on jätta vahetusperest lahkumise ning koduriiki jõudmise vahele väike "sild", et oleks aega kõige üle järele mõelda, oma vahetusaasta kokku võtta ning tutvuda inimestega, kes on ise täpselt samas seisus. Selleaastane YES oli siiani suurim: vabatahtlikke ning õpilasi oli kokku umbes 640. Et kõik aru saaksid, räägiti nii inglise kui ka saksa keeles.

Mu Kristiina! (Soomlane, käis Prantsusmaal)

Kui kõik on just jõudnud ja räägivad õuel juttu. Avastushetk, et ei oskagi enam inglise keelt rääkida...

Avamisel näidati meile videot, kus karupoeg Igor tuletas meile meelde YESi reegleid :)


Igal aastal on laagril ka oma teema, sel aastal oli selleks Human Rights in a Digitalized World. See tähendab, niisama lõbutsemise kõrvale oli igaühele planeeritud kolm teemaga seonduvad workshop'i , koduriigi grupiga kokkusaamisi ning suurtel kogunemistel hommikul ja õhtul kuulsime loenguid endistelt vahetusõpilastelt. Minu workshop'ide hulgas oli:

  • Foorumiteater "Stand up for your rights": etendatakse mingisugune probleem ning publiku seast peab pärast sellele lahendus tulema (s.t, kes tunneb end piisavalt julgelt ja ideerohkelt, võib teisel läbimängimisel käsi plaksutada ning seejärel ise lavale tulla). Antud juhul oli probleemiks inimeste kiusamine ning eemaletõukamine sotsiaalmeedia abil. Algul ei leidnud ma ruumist ühtki tuttavat, aga siis nägin inimesi põskedel Eesti lippudega (sest ka Eestis käinud võpid olid meie patriotismist osa saanud) ja lõpuks oli väga tore!
  • Gendermainstreaming and media: Palju feministlikku juttu, arutasime soorollide ja muu taolise üle ning kategoriseerisime erinevaid plakateid.
  • Creative online communication: grupp jagati kaheks, anti üks laul ning paluti sellele tants välja mõelda (aga liigutused tuli välja mõelda ainult Skypes kirjutades). Pärast tuli välja, et oli ka teine grupp ning me ei suhelnud nendega, kellega arvasime. Seega pärast tantsu tantsima hakates olime kõik väga segaduses, et miks teine grupp ei tee nii, nagu kokku lepitud. 
Üldiselt leidsin, et töötubade ideed olid väga lahedad, aga teostus oleks saanud olla parem. Loengud aga meeldisid mulle väga. Seal räägiti sellest, mida kõike sotsiaalmeedialehed meie kohta teavad, kuidas end internetis surfates kaitsta jne, aga minu absoluutne lemmik oli tüdruk, kes elab hetkel Egiptuses ja kes rääkis meile araabia kevadest. Facebooki revolutsiooni algataja on väidetavalt üks tema sõpradest...

Eesti grupid olid ka väga lahedad. Vabatahtlikud olid toredad, mõistvad ja naljakad (mõtlesime pidevalt, et kas need naljad on mingi uus Eesti släng või mitte...) ja nad tõid meile Eestist kommi, šokolaadi, kaeraküpsiseid, musta leiba ja merevaiku!!! Kaasmaalastega emakeeles oma vahetusaasta seiku arutada oli kuidagi väga vabastav tunne ning eestlaste veidrast huumorist olin tõesti puudust tundnud.

Laagripaiga kõrval oli ka järv, kus sai supelda. Mina jõudsin sinna sisse vaid korra, sest kõrval heas soojas päevitada oli ka hea.

Vabale ajale oli planeeritud väga huvitavaid tegevusi. Mängiti lendluudpalli, tehti joogat, näomaske, volditi paberist kujukesi jne. Mina eriti paljudesse tegevustesse kahjuks ei jõudnud, sest tahtsin pigem nautida viimaseid hetki oma kallite sõpradega, keda nüüd enam väga pikka aega ei kohta (ja keda tegelikult olin üldse umbes kaks päeva varem esimest korda näinud). Ühel hommikul üritasin kell 6:30 joogasse minna, aga millegipärast jäi see ära...

Nüüd ma näitan teile palju pilte kõigist nendest lahedatest inimestest, kellega ma YESi veetsin. Saan aru, et see kõik on pigem emotsionaalse väärtusega minule kui midagi informatiivset teile, aga ehk on ikka huvitav vaadata kogu seda lusti ja rõõmu, mida vahetusõpilased üksteises tekitavad.

Anetta (Eesti) ja Livia (Šveits). Anetta lahedad prillid, mis peaaegu oleks Mannheimi rongi alla jäänudki (kui üks tore vabatahtlik ei oleks neile järgi hüpanud).

Minu põhigäng, kellega veetsime suurema osa YESist. Otsustasime veel prantsuse keele rääkimisest viimast võtta. Need tüdrukud on i-me-li-sed! Vous me manquez énormément!!!

Siis kui prügikastist saab statiiv ja kõik mahuvad pildile :D

Siis kui prügikastist saab statiiv vol 2 (eestlased tahtsid ka pildile tulla!)

Ilus ilm, ilus koht, ilusad inimesed. Tuleb ju hästi palju pilte teha, eks!? :D

Täpselt nii lõbus meil terve aja oligi! On s'éclate!

Pepupuu.

Igal õhtul pärast kõiki kohustuslikke tegevusi toimus YES Lounge (viimasel õhtul YES Café), kus sai teistega juttu ajada ning soovijad üle 16aastased said ka õlut osta. Öörahu meil liiga karmilt ei jälgitud, kuigi kusagil kella 2 paiku hakkasid vabatahtlikud inimesi vooditesse saatma. Viimasel ööl sai aga tantsida lausa kella viieni ning mina magama ei jõudnudki, sest soovisin kõik sõbrad bussile saata, ise duši all käia ning viimased asjad veel kotti pakkida. (Ja ega meile soovitatudki liiga palju magada, pikk bussisõit oli ees...)

Eesti YFU'l on juba pikemat aega traditsioon õpilasi YESilt bussiga tagasi tuua. Sõit kestab umbes 30 tundi ja magamiseks mingit pausi ei tehta. Aga suured boonused: saime kaasa võtta nii palju asju, kui hing ihkas ning loomulikult veeta 30 tundi oma laheda seltskonnaga. Vabatahtlikud olid meile ette valmistanud eestiteemalise viktoriini, mis võttis kokku kõik suuremad sündmused viimase aasta jooksul, mida oleks tagasi tulles hea teada. Samuti tegime toidupeatusi, saatsime kõik Poolast McDonald'si wifist peredele ja sõpradele kinnitusi, et kõik on korras, tantsisime koos Kaera-Jaani ja Türgi tantsu, tegime massaažirongi ning mängisime mänge. Naljad käisid kõik Poola soengute, Leedu sõrmede ja Läti varvaste ümber. (Bussisõit on karm...) Lätis saime ka korra merre hüpata ning seaö end pesta. (Üllatusena tuli mulle fakt, et vesi oli nii soe, üldse mitte hullem kui Lõuna-Prantsusmaal...)

Poolas kaubanduskeskuse ees. Veel ei olnud vist istumisest kõrini...

Väsinud lapsed (see on Hele ja tema käis Belgias).

Aga ikkagi päris õnnelikud ka!

YFUkate lõbusad trikitamised

Poola parkla

Kus suudles Evelin Ilves oma uut armastatut? (feat. Armastus)

Poola soengud ja väsinud lapsed...

Minu bussipinginaaber Eva-Maria oma mäki kohviga

Selfie 5 minutit enne piiriületust ja pisaraid

Kui Eesti piir hakkas paistma, läks kõigil meel härdaks, kuulasime-laulsime eesti laule ning piiri ületades oli pool bussi vist pisaratesse uppunud... Kes nuttis suurest rõõmust, kes hirmust või kurbusest, et see aasta tõesti läbi on...

Mingi osa meist pandi maha Pärnus, aga see seltskond jõudis Tallinnasse välja.

Kodus on hea olla. Minu kodu, minu emme, minu sõbrad, minu Eesti. Kuigi aasta oli täis suuri väljakutseid ning raskust, olen selle eest nii-nii tänulik. Tunnen, et olen palju kasvanud ja arenenud, oma elu ja iseendaga väga rahul ning ka sõbrad on välja toonud, et vist on see aasta mulle ikka hästi mõjunud.

Kavatsen kirjutada veel ühe pikema, läbimõelduma postituse, mis võtaks paremini kokku mu emotsioonid vahetusaastast, aga ma ei julge lubada, millal ta valmis saab. Võibolla täna, võibolla kuu aja pärast. 

Bisoouuus:*
Elo Maria

Saturday 27 June 2015

Lõpp. Kiirelt ja lühidalt.

Hei-hei!

Kui ma seda postitust alustan, on kell juba 02:41. On laupäevahommik, olen lõpetanud pakkimise ning kirjutanud viimased kirjad perele. Kümne tunni pärast sõidab välja rong Cannes-Paris ja mu vahetusaasta koos selle perega ongi lõppenud. Näitan teile nüüd veel viimaseid pilte ja üritan midagi seletuseks ka kirjutada. Nii saab kõik kokku võetud ja pärast kodus on kergem olla, sest kes seda teab, mis pärast juhtuma hakkab.

Viimased paar nädalat olen hästi palju bussis loksunud ning niisama mööda linnu ringi jalutanud. Otsisin suveniire, klõpsutasin fotokat ning sõin juustu. Päevitusin ka, täiesti kogemata. Kui tagasi olen, saate ka seda esmakordset sündmust näha- Elo on päevitunud! Ja veel juunikuus!

Seekordne jalutuskäik viis mind Grasse'i mingisugusesse väga tööstuslikku piirkonda. Läksin tegelikult matkakotti otsima ning sattusin siis niisama ka tehaste vahel ringi jalutama. Ostsin siis Aldist (kohalik Säästumarket) kolmnurkvõileiva ja Babybel'i juustu, istusin tee ääres müüri otsas ja pidasin omaenda väikest piknikku.

Aga õige pea läks ilm väga koledaks: äike, väga lähedal ja väga mürisev ning suured taevast langevad raheterad. Eriti tore oli see, et bussijuht oli väga varajane ning 5min enne bussiaega kohale tulnud mina jäi bussist maha. Järgmine bussijuht otsustas loomulikult 10min hiljaks jääda, nii ma siis ootasingi üle tunni aja äikesetormi käes...

Fred on hetkel haige ning seega ta tööl ei käi. Paaril korral tuli talle pähe mõte minna kuhugi jalutama ning eks ta siis võttis minu õnnetukese kaasa. Siin on esimene kord, kus läksime mingit veidrat seene moodi taime otsima. Tagasi koju tõime kolm kotitäit taimi, aga seda, mida otsima olime läinud, ei leidnudki...

La Siagne, jõgi, mis eraldab Alpes-Maritimes'i (meie departemang) Var'ist (kõrvaldepartemang)

Kõik kohad on liblikaid täis. Aga nad on enamjaolt väga ilusad ja armsad

Ääretult tavapärane nähtus: silt kirjaga "Läbipääs keelatud, OHT!" ning Fred kusagil tagapool midagi rahulikult uudistamas.

Rohutirtsud laulavad iga nurga taga! Ühte nägime oma silmaga ka.

Isa oli seda tooli nähes väga pahane, sest looduse reostajatega ei võeta midagi ette, aga kui tema paar taime korjab ning neid oma aias kasvatab, siis selle eest võib korralikult trahvi saada.

Liblikad on igal pool vol. 2

Eelmisel reedel võtsime isaga ette ka ühe suurema jalutuskäigu: matkasime kanali äärt pidi. Esialgu pidi teekonna pikkuseks tulema umbes 20km, aga me mõtlesime, et äkki saaks tagasi mingit teist teed pidi ja hoopis mööda jõe äärt tulla. Ei saanud, jõudsime kellegi eravaldusesse ning majal olid kõik uksed ja aknaluugid lahti, seega me tulime tagasi ja kokku sai päeva jooksul kõnnitud üle 25km.

Kanali kohal on väga armsaid sildu.

See tee on metsast puhtaks raiutud gaasitoru jaoks.

Leidsime puu, mille lehed on südamekujulised :)

...ja ämblikuga värava

Ja ühe koopa leidsime ka. Kumbki meist ei teadnud, et see eksisteerib, aga väga lahe oli seal uudistada. Antud kohas oli vesi reaalselt nii läbipaistev, et astusin sisse ning ei pannudki tähele, et seal vett oli.

Keegi oli oma prillid kanali põhja jätnud...


Mina koopasuus (Fredi pilt)

Fred teeb panoraampilti (kui jõudsime lõppu, oli seal üks väga ilus ja võrdlemisi suur kosk).

Jutustasin pidevalt Fredile, kuidas minu hirm on madu näha, sest siin on paljud neist mürgised ning ma ei tunne neid ja kardan. Ühel hetkel näengi järsku madu. Fred ei olnud tähele pannud ning ei olnud isegi eriti kaugel talle peale astumisest, mina tegin muidugi kohe häält ja judisesin. Pilt on Fredi oma, mina pärast enam lähemale ei läinud, sest ta suskas madu puuoksaga, et näha kas ta on veel elus (vigane oli, aga elus). Õnneks madu tahtis lihtsalt rahu ning põgenes metsa ära.

Korra käisin veel Grasse'i vanalinnas jalutamas. Perele ei meeldi ja nemad ei käi seal kunagi, liiga räpane ning palju araablasi. Mina leian, et linnal on siiski mingi oma võlu. Tegin mõne pildi ka jälle.

Vaade vanast bussijaamast

Lavendel- midagi vägagi piirkonnale omast

Väikesed araablaste nurgapoekesed.



Viimased hetked kutsuga.

No vaadake kui armas ta on!!!!!

Kell on 03:24 ja see kõlab nagu üks väga tore kellaaeg, mil lõpuks veidi sõba silmale saada.
See ei ole normaalne, et ma ära lähen. Mul ei ole isegi lahkumisetunnet. Kõik juhtub liiga kiiresti.

Aitäh. Kõigile, kõige eest. Aitäh.
Elo Maria