Saturday 24 January 2015

Kuidas prantslased suhtlevad

Prantsusmaal on omavahelises suhtluses palju kirjutamata reegleid, millest aru saamata (või noh, olgem ausad, isegi aru saades) võib välismaalasele see elu siin ikka väga segane tunduda. Ma mõtlesin, et jagan osa neist tähtsamatest teiega ka. (Loomulikult see ei tähenda, et igal pool kõik samamoodi käib, aga noh, üldistus, eks)

Sõprade grupid koolis

Prantsuse kooliõpilaste jaoks on sotsiaalne positsioon väga tähtis. Eestis olen harjunud lihtsalt klassis eristama seda osa õpilastest, kes on pigem ekstravertsed (räägivad tunnis rohkem kaasa, vahetundides jooksevad aktiivselt igal pool ringi, räägivad palju ja on pidevalt kellegagi koos) ning neid, kes on pigem introvertsed (vaiksemad ja tagasihoidlikumad, eelistavad pigem muusikat kuulata, raamatut lugeda, rahulikumalt vestlusi pidada), mõnes klassis-koolis on välja kujunenud ka kindlamad grupid, kus omavahel rohkem läbi käiakse, aga see on ka kõik. Mõni päev olen aktiivsem, mõne päeva vahetunnid pühendan oma uuele heale raamatule. Prantsusmaal peab aga igaüks end kõigile tõestama.

Tavaliselt on klass jagunenud 2-4liikmelisteks gruppideks, kes on alati ninapidi koos. Kui üks inimene ühest grupist tahab minna juttu rääkima kellegagi teisest grupist, järgnevad kõik nagu lambad ning jäävad kuulama. Üksi istumine on normaalne ainult hommikul, kui vara kooli jõuad, lõunasöögi üksi söömine aga sotsiaalsel redelil nulli langemine. Väga palju sotsialiseerumist toimub ka koolivärava taga suitsetades (nagu, umbes pool koolist siiski, eks) ning selleks, et olla 4-liikmelises grupis ainus, kes ei suitseta, peab olema palju tahtejõudu. Nii põhikoolis kui ka keskkoolis sõltub sotsiaalne positsioon kindlasti ka sellest, kui aktiivne sa oled Snapchatis (sotsiaalmeediavõrgustik, kus suheldakse teineteisele pilte saates) ning kui palju sul klassis boyfriend-girlfriend suhteid olnud on.

Lasteaiast ja algkoolist ma liiga palju rääkida ei oska, aga ma arvan, et ka seal on juba need grupitunnused päris hästi välja kujunenud.

Je t'aime! ja kõik, mis ma Nolwenilt põhikooli kohta õppinud olen

Prantslastele ikka väga meeldib armastada. Armastatakse toitu, sõpru, kallimaid ja, noh, enam-vähem kõike. "Romantilised" suhted näiteks ei ole siin absoluutselt midagi erilist, 10-aastaselt on klassi popimatel juba mitu kallimat olnud, rääkimata siis keskkooliõpilastest. "Käima hakkamine"toimub stiilis "Hei, ma armastan sind!" - "Jee, hakkame käima!". Need suhted koosnevad tihtipeale sellest, et üksteisele ei osatagi rohkem kosta kui "igatsen sind" või "armastan sind". Põhikoolis pidavat veel lisaks asi nõnda käima, et sõbrad küsivad armastatult, kui mitu protsenti ta sind armastab. Päeval, kui ta otsustab, et see protsent on 100, tuleb ta sinu juurde, teeb sulle põsemusi ja te olete ametlikult koos. Päris huvitav.

Sõbrasuhetes tuleb ka alati teistele näidata, kui tähtsad nad sulle on. Õe suhtlusest sõpradega olen aru saanud, et neil on siin põhikoolis igasugu eri "aunimetusi", mis näitavad, kui mitmendal kohal sa kellegi sõprade hulgas oled. Parim sõbranna on näiteks ma vie ehk "mu elu", siis on meilleure soeur de coeur ehk "parim südameõde (?)", siis ma moitié ehk "minu teine pool", mõned olen kindlasti veel ära unustanud. "Väga hea sõber" tähendab tõenäoliselt juba midagi halba.

Minu jaoks on ikkagi eriline öelda kellelegi, et teda armastan. Ja kui ütlen, siis mõtlen seda tõsiselt. Pidev korrutamine jätab mulje, et peaksin nagu endale või kellelegi teisele suures hirmus muudkui kinnitama, et jah, mul on sõpru ja ma päriselt ka olen hästi lahe ja popp.
Ja muide, fun fact: kui Nolwen sai teada, et ma ei ole oma parimate sõpradega kunagi ühes koolis käinud, vahtis mind üllatunult, silmad peas kui tõllarattad, ja küsis, et "Kust sa siis üldse tead neid?"

Facebook

Kui Eestis olen harjunud Facebooki kasutama pigem chat'is sõpradega suhtlemiseks (ning blogi või mõne minu arvates lahedama ajaleheartikli jagamiseks), siis prantslastele on see pigem koht, kuhu laadida üles võimalikult palju pilte (endast loomulikult) võimalikult sügavamõtteliste ning üldse mitte pidiga haakuvate pealkirjadega. Mõne aja eest seostasin veel sellist tegevust pigem 10-aastaste tüdrukutega (vabandust üldistuse pärast). Facebooki kasutavad üsna palju ka 30-40aastased ning jagavad seal kõike pere reisipiltidest üleujutushoiatusteni.

Sõnumineerimine

Prantsusmaal, nagu ka Eestis, on noored pidevalt nägupidi telefonis sõpradele sõnumeid kirjutamas. Vahe on aga selles, et kui eestlased enamjaolt kasutavad selleks internetti ja Facebook'i, siis prantslased saadavad tavalisi sõnumeid. Enam-vähem kõik telefonipaketid on üles ehitatud stiilis: tasuta SMSid ja MMSid ning ... tundi kõneaega. Minul on seda kõneaega näiteks 2h. Mulle endale ei meeldi selle juures fakt, et telefon hakkab mingist hetkest päris sõnumeid ära kustutama. Veel saadetakse palju sõnumeid Snapchatis.

Täiskasvanud, pered

Täiskasvanutel käib see suhtlus enamjaolt ikka süües. Tahad kellegagi juttu rääkida või mõne toreda päeva veeta? Kutsu ta lõunasöögile, õhtusöögile, koogile, aperitiivile, piknikule... Selleks, et kedagi enda juurde sööma kutsuda, ei ole üldse tarvis teda lähemalt tunda (täna läheme näiteks terve perega mingi naabri tuttava juurde sööma, kõik oleme teda vaid korra näinud). Kutsutaksegi selleks, et lähemalt tutvuda ning jutustada. Võõrustaja võtab aega, et valmistada tavapärasest erilisem toit, panna lauale ilus laudlina, piltidega salvrätikud ja võimalikult ilusad noad-kahvlid ning klaasid (jõuludel sõime näiteks vanemate pulmadeks kingitud hõbenõudega). Külaline toob hea tava kohaselt kaasa siidrit, šampust ja/või veini, piknikule ka kooki, salatit, quiche'i, puuvilju... Lastel ei ole liiga ebaviisakas lauast lahkuda, küsitakse luba ning minnakse näiteks lauamänge mängima või oma jutte rääkima, sest suurtel ju omad jutud ja väiksematel omad.

Friday 16 January 2015

Kodutee

Hei-hei!

Siin on väike minu kokku pandud video moodi asi, kust saad näha meie teed külla sisse sõitmisest koduni (jah, Spéracèdes ongi pisike ja meie elame heas kohas ka ;) ) Naudi!


Monday 12 January 2015

I would rather own little and see the world than own the world and see little of it

Hei-hei!

Kuigi mul esialgu oli kindel idee kõik tegemised ühte postitusse kirjutada, sain peagi aru, et:

  • mul läheb selle kirjutamiseks umbes kaks nädalat
  • see tuleb nii pikk, et keegi ei jaksa lugeda
  • tekkis hirm, et äkki kustutan mingil hetkel kogemata kogu postituse ära

Seega ma siis jätkan nüüd umbes sealt, kus eelmises postituses pooleli jäin. :)

Ühel päeval käisime peretuttavate perega (ema-isa, 11-aastane poiss Nathan ja 6-aastane tüdruk Zoé) koos rattaga sõitmas. Mina tegin muidugi eelduse, et lähemegi lihtsalt sõitma ja midagi erilist pole vaja kaasa võtta, aga järsku avastasin end nii ilusast kohast, et mõtlesin, et oleks vist pidanud võtma nii fotoka kui statiivi... See koht oli, kui õigesti aru sain, mingi looduskeskus, kuhu olid ehitatud kaunid rajad, kus saab hästi jalutada, rattaga sõita, rulluisutada jne. Väga tore oli, päike paistis ja ümberringi peaaegu igas suunas oli näha mägesid. IMEILUS!

Siin mingi suvaline katsetus statiiviga, mis mulle kohe täitsa meeldib :)


Sama perega veetsime ka uusaasta. Algul oli mul hirm, et jään seal üksi igavlema (vanemad jutustavad kõik omavahel, lapsed on parimad sõbrad väga pisikesest saati...), aga tegelikult oli väga tore õhtu. Kuna teise pere ema Sandrine liha ei söö, oli laual palju kala (eriti lõhet), aga kuna mulle see väga maitseb, siis polnud probleemi. Foie gras oli siiski jätkuvalt laual, see on ikka põhiline pidusöök. Söömine kestis tunde, sest iga käigu (neid oli jälle viis) vahele rääkisid vanemad pikalt-pikalt juttu ja jõid veini ning meie lapsukesed mängisime lauamänge. Nii juhtus, et alustasime õhtusöögiga umbes kell 21 ja magustoitu sõime umbes kell kolm öösel.

Ühtegi ilutulestikku ma ei näinud, "Tujurikkujast" ega "Õhtusöögist ühele" polnud haisugi, aga sellegipoolest tuli uus aasta väga toredasti. Juba kella kümne paiku hakkasime meie (lapsed) ette valmistama rünnakuplaani Suurtele Inimestele. Kell 00:00 hüppasime kõik söögisaali, võtsime kätte väikesed pallikesed ja lindid ja pähe veidrad mütsid ja kilest parukad (no ma tõesti ei tea, kuidas neid kutsutakse!) ja hakkasime üksteist nendega pilduma. Plaanist sai umbes kümne sekundiga suur kaos, aga nii lõbus ei ole mul vist varem aastavahetusel küll olnud. Tund aega loopisime lihtsalt üksteise pihta värvilisi pallikesi.

Tegin küll palju pilte, aga ilusad olid neist vähesed. Siin pildil on Zoé põrandal kogu selle seapesa sees, mis meie peopidamisest järele jäi. Talle väga meeldis põrandal teiste jaoks pallikesi korjata.

Järgmine hommik ja päev üldse oli üsna tegevustevaene, naljakas oli vaadata, kuidas vanemad pohmelli välja magavad... Õhtul käisime ja külastasime kõiki vanavanemaid (neid on kolm), ühe vanaisaga käisime koos hiina toitu söömas.

Kuidagi naljakalt juhtus nii, et juba teist korda elus põikasin 2. jaanuaril päevakeseks välismaale. Kui 1. jaanuari 2013 hommik algas mul kahe parima sõbranna juures pakkumisega "Kuule, lähme homme Soome!", siis seekord oli riigiks Itaalia. Kuhugi liiga kaugele me ilmselgelt ei läinud, ainult mõned kilomeetrid piiri taha linnakesse nimega Vintimiglia/Vintimille. (Miks prantslased kõik nimed ära tõlkida tahavad?) Mina olin muidugi sellest hoolimata jube elevil, ikkagi esimene kord Itaalias ja üks riik jälle nimekirjas juures! :)


Külastasime mingit suurt turgu, kus väga paljud araablased müüsid võltskaupu ja suurte brändide koopiaid (see on miskipärast väga populaarne, pool departemangu näis kohale sõitvat ja oh neid ummikuid kiirteedel!) Veel nägime suurt puuviljaturgu ja jalutasime niisama ümbruskonna tänavatel.

Riideturg

Puuviljaturg

Palju pastat, sest Itaalia ikkagi!

Need lilled on kõik võltslilled, aga tuleb tunnistada, et päris hästi tehtud

Pilt muutub kohe hästi diibiks, kui värvid ära võtta ;)

Selles linnas on prantslasi enam-vähem sama palju kui itaallasi, sest esiteks on see piirile lähedal ning teiseks on Itaalias seadused natuke lõdvemad ja hinnad odavamad. Seega, väga normaalne nähtus on prantslased, kes ostavad hunnikute kaupa juustu, tubakat, alkoholi... Eriti tulutoov kaup on piiritus, mida Prantsusmaal üldse osta ei saa, sest oma alkoholi valmistamine on keelatud.

Itaallaste miniautokesed. See on veel suur ja sisse mahub kaks inimest, aga on ka ühekohalisi.

Midagi liiga erinevat ei olnud, aga natukene siiski tänavapilt ja arhitektuur on natuke teised ja keel ka loomulikult.

Head pilti ei olnud kohe kuidagi võimalik teha, aga need majakesed on nii nunnud seal reas!

Tagasiteel põikasime veel läbi Mentonist (see on juba Prantsusmaa poolel). See on linn, kus pidavat alati olema hästi ilusaid jõulukaunistusi. Esimese asjana nägime elevanti, kellega koos tegime pilti ka, edasi tegime väikese linnatuuri, külastasime sealset katedraali ja veel ühte jõuluturgu! Mentonis on mingi äge tivoli ka, sinna me kahjuks ei läinud.


Väga lahedad värvid olid tol õhtul taevas

Kirikus muidu väga kenasid pilte ei saanud, seega panen ainult ühe pildi küünaldest, sest mulle nii meeldib see komme kirikus küünlaid süüdata.

Koju jõudsime üsna hilja ning eelduste kohaselt oleksime pidanud kohe väsimusest ümber kukkuma, aga juhtus nii, et jäime Nolweniga toas veel pikalt juttu rääkima. Üritasin vastata ta küsimustele selle kohta, miks me päeval tähti ei näe, miks nad nii pisikesed on, miks nad tähtkujusid moodustavad, misasjad on mustad augud jne. Selle käigus sai ta veel näiteks teada, et universum ei võrdu päikesesüsteemiga... Mäletan ise väga hästi, kuidas kunagi astronoomiaolümpiaadiks õppides mitmeid raamatuid läbi lugesin ja samamoodi avastasin, kui vähe ma tegelikult tean ning kui huvitav on maailm meie ümber. Seega olin väga-väga õnnelik, et ta mult neid asju küsis ja üritasin seletada nii lihtsalt, põhjalikult ja huvitavalt kui võimalik.

Hiljuti sain veel ühe toreda uudise: nimelt pidi Nolwen prantsuse keele tunniks kirjutama kokkuvõtte Roald Dahl'i "Matildast". Kuna mina ise olen seda lugenud ning väga-väga armastan, palus ema, et aitaksin õde ise. Seega kirjutasime koos tund-paar seda kokkuvõtet (ja ema vaatas kirjavead üle, mind alati ei kuulata kui ütlen, et vale on, välismaalane ikkagi :D) ja hiljem valmistusime veel suuliseks küsitluseks, kus õpetaja küsis mõnesid ette antud küsimusi ning mõne suvalise küsimuse ka. Nolwen sai hindeks 20/20, mis on Prantsusmaal peaaegu võimatu (lisaks, prantsuse keel ei ole just ta tugevaim aine...) Olen nii uhke, nii enda kui tema üle!

Käisime Nolweniga tuletõrjemaja ees mänguväljakul. Isa värvis päev otsa seinu, 
seega käisime tal vahepeal külas :)

Mänguväljakul oli pisike nunnu punane aknake

Ägedatest hinnetest ja muust taolisest veel... Enne vaheaega kirjutasin filosoofias (oma esimese) kirjandi teemal La vérité, n'est-elle qu'une affaire d'opinion? ehk "Kas tõde on vaid arvamuse küsimus?" Kõigepealt kirjutasin eesti keeles, siis tõlkisin prantsuse keelde ja siis vaatasime emaga koos üle ja tegime lauseid ümber natuke. Jumal tänatud, õigekirjaga jätkuvalt probleemi pole... Hindeks sain 10/20, mis on siin (eriti filosoofias) väga kõva sõna ja peaaegu klassi parim.

Esmaspäeval juhtus nii, et kui koolist tagasi tulin, ei saanud keegi mind koju tuua (halleluuja, autodest sõltumine...), niisiis läksin Isabelle'i juurde, sujuvalt jäin õhtusöögiks ja siis otsustasin juba ööseks jääda. Väga praktiline see kahe pere omamine ikka, üsna tihti juhtub ka seda, et kui Fred ei saa mind kooli viia, teeb seda Isabelle (sest et nüüd on tema see, kes juhib :D). Pierre'il korraldati reedel töö juures akordeonist Richard Galliano kontsert ja nad kutsusid mu siis juba sinna ka. Nii lahe, tasuta kontsert (ja tasemel muusik!), pärast anti tasuta süüa ja siis käisime veel Isabelle'iga natuke majakatusel turnimas ("käime katuseid mööda, lähme kolame pööningute peal...")


Täna käisime perega St Cassien'i nimelise järve ääres. Järvi siin just liiga tihti ei kohta ja see koht meenutas mulle kohati Eestit (noh, siis, kui mitte mägede poole vaadata ;)) Siin on ilm täitsa suviseks läinud, täna oli 22 kraadi?! Isegi kohalikud ei saa aru, mis toimub, aga mulle sobib igal juhul. Ei olegi nii palju seda lumeigatsust, sest igasuguse talvemasenduse jätan sel aastal vahele :)


Kui oled Eesti merekarpidega harjunud ja siis kohtad suvalise pisikese järve ääres sellist...


Ilma mägedeta hakkas peaaegu Eestit meenutama...




Vahepeal on Prantsusmaal igasugu jubedaid sündmusi toimunud. Satiirilise ajakirja Charlie Hebdo toimetuses ja selle ümbruses lasid terroristid maha 12 inimest, kusagil supermarketis lasti maha 4 juuti, usun, et kõik on sellest kuulnud... Neljapäeva keskpäeval ühines kogu Prantsusmaa minutiseks leinaseisakuks, piiridel tugevdatakse valvet, koolides ja ametlikes asutustes (eriti Pariisi ümbruses) on turvameetmed kõrgeima võimaliku tasemeni tõstetud. Inimesed kogunevad igal pool, et üles näidata ühtsust ja teab veel mida... Mina ise ei suudagi oma kindlat seisukohta võtta ning kindlasti ei hakka seda avalikult jagama, sest probleem on nii mitmetahuline ja suur... Igal juhul soovitan igaühel uurida natuke rohkem antud ajakirja ja olukorra kohta Prantsusmaal enne, kui igal pool oma arvamust kuulutama lähete. Hetkel on kõikjal kuulda inimesi, kes muudkui tahavad rääkida ja arutada, aga kellel tegelikult ei ole midagi öelda.

Cannes'i festivalide palee oli suurelt märkinud, et nemad on ka Charlie, umbes nagu kõik teisedki.

Selle tavapärasest natuke kurvema tooniga lõpetangi selleks korraks.
Olge tublid, austage ja armastage üksteist!
Elo Maria

Tuesday 6 January 2015

Kuidas käivad jõulud ilma emmeta ja ilma lumeta?

Hei-hei!

HEAD UUT AASTAT!
Loodan, et olete kõik veetnud toreda pühadeaja kas siis pere või sõprade seltsis, teinud lahedad uue aasta lubadused (kui te neid teha tahate muidugi) ja võtate uue aasta uue hooga vastu! Minu pühadeaeg on olnud täitsa tore ja (minu jaoks) üldse mitte traditsiooniline, seega natuke imelik oli olla küll. Siit tuleb üks pikk-pikk jutt kõigist mu tegemistest.


Mõni päev tagasi sai mul täis 4 kuud Prantusmaal. Ebareaalne. Ma ei olnud varem kunagi hästi aru saanud, mida vahetusõpilased mõtlevad selle all, et "aeg läheb liiga kiiresti". Et kas on lihtsalt nii tore, et ei taha kuidagi ära minna või mis? Nüüd ma siis tean. Enda elu algusest peale üles ehitamine ei ole lihtne ega kiire tegevus. 4 kuud ja mul alles tekivad sõbrad, peresse kuulumise tunne, keel... Nagu polekski veel eriti millegagi alustanud. Selleks hetkeks, kui mul oma päris korralik prantsuse elu tekib, pean tõenäoliselt juba äraminekule mõtlema.

Paralleelselt kõigi raskuste ja muredega tekib aga pidevalt väikeseid saavutusi ja rõõmuhetki. Kui õpin jälle mingi uue sõna, mida igal pool kuulen, aga kunagi mõistnud pole. Kui ärkan hommikul, pea on vatti täis ja ei saa arugi, et võõrast keelt räägin. Kuidagi sujuvalt on prantsuse keelest saanud minu keel. Minu oma. Kodu hakkab ka päris kodu tiitlit omandama (kusjuures, prantsuse keeles polegi otsest vastet sõnale "kodu", on ainult "maja" või "minu juures"...) Igasugu väikesed toredad hetked või head mälestused omandavad palju suurema väärtuse. Esimest korda elus tunnen päriselt-päriselt, mida tähendab tänulikkus ja suudan seda sõnades väljendada.

Nii, mis ma siis vahepeal teinud olen? Kooliaja viimasel nädalavahetusel käisime perega Monacos. Põhieesmärk oli minna jõuluturule, aga jalutasime terve linna ka läbi. Vahepeal oli Monaco printsess Charlene sünnitanud kaksikud ning kogu linn on selle üle nii uhke! Igal pool lehvivad lipud ja kõik on nii ilus...




Mõned kaamerasilma alla jäänud lettidest: kassidega küünlad, mis näevad välja, nagu oleks tehtud puidust (ühe ostsime vanaemale jõuludeks), hulk eri teesid ilusates karpides, korralik hunnik detailselt valmistatud tööriistu... kõik šokolaadist.


              
























 Jõuluvanasid oli ka igasugu erisuguseid. Ja vahepeal jalutasid ringi suured Lego tegelased, kes lastel (sealhulgas loomulikult ka minul!) kätt surusid.

Igal pool oli selliseid raamatukesi imekaunite piltidega

Turg oma (enam-vähem) täies hiilguses


Palee ees lehvis kohe topelt- (või natuke rohkem) koguses lippe :)

Palee ette oli nii inglise- kui ka prantsuse keeles riputatud prints Alberti teadaanne, et ta naine printsess Charlene on sünnitanud kaksikud (tüdruk sündis küll esimesena, aga poiss on siiski poiss ja troonipärija). Tänab veel rahvast ja jumalat ja jagab kõigiga oma rõõmu.
Kunagi jaanuaris on mingi päev, kus kõigile monacolastele näidatakse lapsukesi. 
See päev on neil riigipüha ja kõigil vaba päev :)

õde hakkas fotograafiks

mina ja miski sõdurikuju

Miks mitte kaunistada kuuse asemel jõulukaktust?

Koolilõpp ei olnud minu jaoks just liiga kurb, ainult natuke kahju oli lahkuda Isabelle'ist. Et tema vaheaeg on möödunud reisides (kõigepealt perekokkutulekule Champagne'sse ja siis Marokosse matkama), siis mina teda loomulikult näinud ei ole. Prantsusmaal on komme viimasel koolipäeval enne jõule teha "jõululõuna". Põhikoolis tähendab see enamasti pearoana burgerit ja friikaid, aga kuna meil on rämpstoit täitsa igapäevane, sai süüa rohelisi ube, narunäokujulisi friteeritud kartuleid (nojah, peaaegu sama kui friikad, eks) ja kana. Eelroogadena oli vist igalpool lõhet ja foie gras'd, magustoidud tavapärasest natuke ägedamad jne.

Mina sõin kuusekujulist magustoitu. Väga väga magus ja veider oli, aga noh, kuusekujuline ikkagi!

Viimane 2014. aasta kooriproov oli väga jõulumeeleolune. Üritasime umbes poolteist tundi laulda Meie Isa palve miskisugut inglisekeelset neljahäälset varianti, aga kuna ikka kuidagi ei läinud sellega, lõpetasime proovi varem. Pärast seda tegime väikese jõulupeo, kuhu igaüks oli toonud midagi süüa/juua ja loosipakki kingituse. Mina otsustasin viimasel õhtul, et ei hakka nahast välja pugema, et seda kingitust leida (ei olnud kuidagi poodide lähedale sattunud) ning eks ma siis lihtsalt ei saa ise ka ühtki kingitust. Keegi hea inimene oli aga toonud mitu, seega toredad kooritädikesed käskisid minul ka ühe võtta. 

Hiljem juhtus veel nii, et kuna kõik olid suures lauluhoos, palus üks onu pooleldi naljaga, et ma laulaks midagi eesti keeles. Mina värvusin kohe näost tomatiks ja ütlesin, et ei tea, mida laulda. Lõpuks valisin miskipärast laulupeo hümni "Koitu". Jõudsin esimese rea ära laulda ja siis tuli meelde, et vahepeal on osad, kus laulavad ainult mehed. Laulsin siis need ka kaasa, üsna valesti. Viimasel real sain aru, et olin päris kõrge helistiku võtnud (aga õnneks võtsin viimase noodi siiski välja). Pärast kõik tulid rääkima, et oi, sa laulad nii ilusti ja tädikesed arutasid dirigendiga, et ma olen päris tore ja minul oli hirmus hea meel!

Viimasel koolipäeval harjutasin mina põhiliselt mitteidagitegemist (laulsin karaoket, viisime kutsuga koos prügi välja, jooksin kutsul mööda küla järgi), sest teistel pereliikmetel oli kool või töö, minul aga mitte. Tegime kutsuga pilte ka (isa laenas statiivi!). Talle hirmsasti meeldib tagumik ees pildile jääda.

Kunagi minu sünnipäeva paiku riputas isa õue igasugu jõulukaunistused, mõne aja pärast ostsime ka kuuse ja tegime crèche'i. Crèche tähendab sõime ja põhimõtteliseliselt on see suur mängumajakese moodi asi, kuhu pannakse Maarja, Joosep, Jeesuse sõim ja olenevalt soovist igasugu tegelasi nagu näiteks loomad, karjane, külanarr... 25. detsebril võib lisada Jeesuse ja kolmekuningapäeval (mis, ma ei saagi täpselt aru, on teisel pühapäeval pärast jõule, aga 6. jaanuaril KA...) lisatakse ka kolm kuningat. Pere oli väga üllatunud, kui väitsin, et mina Eestis küll selliseid asju kohanud pole. Siin on neid igal pool.

Meie jõulukaunistused

crèche

Vaheaja jooksul oleme külastanud veel täitsa mitut jõuluturgu: Spéracèdes'is, Grasse'is, Cannes'is, Mentonis... Prantslastele vist ikka väga meeldivad jõuluturud (ja mulle ka!)

Esimene turg oli siis Cannes'is. Ega seal midagi liiga erilist ei olnud, igasugu kaelakeesid, käevõrusid, erinevaid toite, väikeseid kujukesi jne. Nägin esimest korda elus päris talvist kastaniputkat nagu raamatutest lugenud olen ja need kastanid olid niii head!! Kuidagi nii... eriline tunne on neid süües, terve elu olen mõtisklenud, et ei tea mis maitsega nad siis on.

See kastanimüüja leidis, et hästi lahe on iga viie sekundi tagant kiljuda, ei teagi, miks...

Cannes'is oli jõulude ajal ka fête foraine ehk rändav tivoli (?), külastasime seda ka. Sõime churros'eid (friteeritud taigen põhimõtteliselt ja see on niiiii hea), mina sõitsin õega liumäel ning tegime mingit huvitavat peegel- ja klaasseinte labürinti, kus Nolwen pea ära lõi. 


nii lahe ja värviline oli see putka

Hiljem jalutasime veel natuke Antibes'i tänaval, kus on palju poode ja ema ostis endale uued kontsakingad, millega ta väga kõndida ei oska. Päris lõbus on seda harjutamist vaadata, aga ega ma ise ka just professionaal ei ole. 

Igal pool on toredaid jõulukaunistusi, aga neid on natuke veider näha ilma lumeta...

Siis käisime jõuluturul Spéracedes'is. Loomulikult oli see väike, sest küla on ise ka pisike. Seal said lapsed sõita ponidega, joonistada emmedele-issidele karte, tehti ka näomaalingud. Sealt sai Nolwen kõik jõulukingitused ostetud. (Isegi mulle, kuigi olime põhiliselt terve aja koos. Nägin üht kaelakeed, aga ei raatsinud osta, õde pani kõrva taha ja ostis kiiresti ja väga salajaselt ära.) Minu jaoks kõige toredam oli näha üht tädi, kes oli kodust kaasa võtnud igasugu pabereid, pliiatseid, vildikaid, markereid ja aitas lastel kaarte joonistada ning küünlaid kaunistada ise selle eest midagi küsimata. Et noh, jõulumeeleolu jne. Väga-väga armas. Lisaks oli turul väga palju peretuttavaid, sest ilmselgelt väike küla = kõik teavad kõiki. Sai igaühele eraldi seletatud, kes ma olen, kust tulen ja ei, ma ei õpeta Nolwenile eesti keelt (ei tea miks, aga absoluutselt kõik küsisid seda...)

Kuna ema ei teadnud, mida isale jõuludeks kinkida, läksime ühel vaheaja päeval, kui isa tööl oli, Grasse'i kingitust otsima. Muuhulgas kuulsin keset tänavat uutmoodi tüdrukutele lähenemist: üks ehitaja hüüdis, et "ma olen ju peaaegu sama vana kui sina!" Grasse'is oli ka jõuluturg. Seal oli liuväli (nagu ka Monacos, aga esiteks nad on kallid, teiseks emale-isale ei meeldi uisutada ja Nolwen pole kunagi elus uisutanud, seega kahjuks me sinna ei läinud), igasugu loomad (kitsed, lambad, eeslid, lehmad, ponid...) ja loomulikult igasugu väikseid asju müüa. Natuke kurb oli vaadata väikesi lapsi, kes loomi lõid...


Ühel päeval leidsime isaga Cannes'ist vene toitude poe, kust ostsime präänikuid, korralikke hapukurke (siin nad on kõik imetillukesed), musta leiba... Nägin seal veel igasugu päevalilleseemneid, pelmeene, ... Päris kodune tunne tekkis. Pood oli avatud olnud kõigest 4 päeva, seega meil oli õnne :)

Millalgi käisime perega tuletõrjujate jõulupeol. Isa pidas kõnet (puterdas natuke ja rääkis liiga kiiresti, päris naljakas kohe teda nii ebamugavas olukorras näha) ja mõnele anti aumärke. Siin on igasugu asutustes komme lastele suuri kingitusi teha, seega Nolwen sai omale kaks lauamängu (ühe ta peab veel minema ostma, see anti kinkekaardina). Nüüd mängime siis veel rohkem. Algul oli mul mure, et igavlen seal väga, aga siis leidsin teatriringi poisi Laurent'i (kes ühtlasi oli natuke aega tuletõrjuja, aga siis leidis, et see pole temale) ja ajasin terve aja temaga juttu. Pärast kõik tuletõrjujad sosistasid ja jälgisid meid väga tähelepanelikult. Kuidas kuulujutte tekitada, eks.

Samal õhtul (läksin peolt varem ära) käisin "lapsi hoidmas". Olin juba ammu maininud, et tahaks natuke taskuraha teenida, et kui vanemad teavad kedagi, kelle lapsi vaja hoida, siis ma võin küll. Nüüd tekkiski juhus. Aga see lapsehoidmine oli väga huvitav, lapsed olid juba magama pandud ning mina istusin 6h diivanil, sõin küpsiseid ja mängisin Bubble Trouble'it (esialgu oli mõte blogi kirjutada, aga sinna see jäi, eks). Päris tore, ma heameelega teinekordki.

Jõuluaeg möödus enamjaolt süües. Kaks korda käisime ema ema juures lõunat söömas. Küll ta ikka vaaritas igasugu eri asju, mida keegi ära süüa ei jõudnud. Foie gras, lõhe, sink, igasugu eri tikuvõileivakesed, makaronid (tema juures süüakse vist alati makarone), seened, kastanid, üks päev grillis kolm tundi kana, ... Jõululaupäeval sõime meie juures, ka loomulikult korralik viiekäiguline õhtusöök (see tegelikult ei olegi nii palju kui kõlab: suupisted, eelroog, pearoog, juust, magustoit). Mul nende viie käiguga ei lähe kunagi hästi, sest suupisted on alati nii head, et ma söön neid liiga palju ja pärast lõpus juust ja magustoit ei taha liiga hästi enam kõhtu mahtuda.


Kuigi tavaliselt avatakse Prantsusmaal jõulukingitused 25. detsembri hommikul (siin käib see kaminajõuluvana, kes salaja kingitused kuuse alla toob ja lauale jäetud piima ja küpsised ära sööb), siis meie tegime seda 24. õhtul, sest siis olid meil külalised ja Nolwen ju enam jõuluvanasse ei usu ka. Kingitusi oli hiiglaslik kuhi ning minule olid sealt kaugeltki liiga paljud. Kuigi olin ise ka perele korralikud kingitused teinud ja puha (aitäh kallile emmele, kes nad mulle Eestist pakiga saatis, et mul kergem oleks), oli ikkagi raske kõike seda vastu võtta. Mõned minu kingitustest: statiiv (et pilte teha), Ed Sheerani plaat, film "Vive la France!", raamat paljude prantsuse väljenditega, värviraamat ja -pliiatsid, kaks kaelakeed (vanaemalt ja õelt) ja mingeid veidraid asju veel. Statiivi proovisin kohe järele ja tegin paar timelapse'i.



Kuna see jutt siin on juba väga pikaks veninud, lõpetan ta praegu ära ja jätkan juba uues postituses. Loodetavasti ei tule seda liiga kaua oodata! ;)

Seniks kallistan kõvasti ja soovin veelkord head uud aastat!
Elo Maria