Pühadetervitus

Kallid sõbrad - tuttavad - muud huvilised!

Loodan, et teie pühadeaeg on möödunud / möödub kenasti ja uus aasta toob uut hoogu, uusi väljakutseid, julgust ja kannatust, et viia täide kõik unistused!

Soojad (no sõna otseses mõttes) jõulutervitused minult ja mu lemmikkutsult!

Meie jõuluõhtused tervitused. Sain terve pere pildile!

Ühel päeval käisime perega Monacos jõuluturul (järgmises postituses kõigest lähemalt) ja muude jõululaulude seas märkasin üht, mis kõnetas mind sel aastal palju rohkem kui tavaliselt. Mõtlesin, et eks ma jagan siis teiega ka.

KAUNIST AASTAVAHETUST JA IMELIST UUT AASTAT, MU ARMSAD!

AITÄH, ET OLEMAS OLETE.

Kuidagi võluväel sai Elo järsku 17

Hei-hei!

Nagu ka pealkirjast näha, siis uut postitust kirjutades on mu vanuse täisosa jälle ühiku võrra suurenenud. Oh, mis rõõm! Aasta veel ja olengi täiskasvanu, kes seda veel tahab... (Vastus on mul tegelikult olemas: õde ootab juba aastaid, et saaks lõpuks kahekesi legaalselt veini juua...)

Koolis vahepeal midagi liiga erilist toimunud ei ole. Matemaatikas, füüsikas ja inglise keeles on mul klassi parimad hinded ja muudkui pööritatakse silmi, bioloogia on jätkuvalt väga tore ja mõistetav, kehalist pole juba paar kuud olnud (küll sajab vihma ja küll tehakse eksameid...), filosoofiaõpetaja on nii aeglane, et isegi mina saan juba ta jutust aru, ST2S on ikka veel täielik õudusunenägu (ei teagi nagu, et kust sellest aru saada üritamisega alustada...) Sel nädalal tegin ka klassis esitluse Eesti kohta ning sain teada, et tegelikult mu klassikaaslasi ikka huvitab küll, mis koht see on, kust ma tulen (tavaliselt jätavad neid mu tegemised üsna külmaks, aga seekord küsiti täitsa küsimusi ja taheti teada, et miks ma siis õigupoolest üldse Prantsusmaale tulin).

See on Cannes'i haigla, kus Fred töötab. Viimasel ajal jalutame Isabelle'iga tihti talle vastu ja siis saame mõlemad autoga koju.

See on üks hommik, kui me liiga hilja kodust väljusime. Fred viis mu ainult haiglani, aga haigla ees oli nii ilus vaade, nii et ma olin päris rõõmus seal maha minemise üle. :)

Prantsusmaal on YFU-tüüpi vahetusõpilased väga veider nähtus ning keegi ei saa kunagi esimesel tutvumisel päris täpselt aru, et misasja ma siin teen. Esimesena küsitakse, et kas olen au pair (noor välismaa neiu, kes elab vahetusperes ja hoiab seal lapsi, koristab tube ja aitab igasugu muude lihtsamate töödega, selle eest antakse talle natuke taskuraha ka...) Kui vastan eitavalt, küsitakse, et kas olen siin Erasmusega (vahetusprogramm ülikoolide vahel). Kui siis lõpuks üritan seletada, et elan vahetusperes ja käin koolis ja üritan elada nagu iga teine minuvanune prantsuse tüdruk, saab neil mõistus otsa. Veel imelikum on prantslaste jaoks see, et pere võtab enda juurde elama välismaalase ja ei saa selle eest sentigi. See pere peab ikka täitsa hull olema! (Ja jumal tänatud, täiesti normaalne pere oleks palju igavam... Lisaks, mis sest, et nad ei mõista, ma ei väsi neid tänamast. AITÄH, ET TE MU VÕTSITE!!!)

Meie aknast on selline vaade! Jee, mäed!

Millegipärast ma seda eelmises postituses ei maininud, aga... Iga aasta novembri kolmandal neljapäeval tähistatakse Prantsusmaal Beaujolais' püha (üks veinitüüp, mida tehakse kusagil Kesk-Prantsusmaal). Sel pühal juuakse sama aasta Beaujolais' veini ja siis mõistatatakse, et mis puuvilja maitse tal juures on. Meie pidasime seda päev hiljem, reede õhtul Pascali ja Susannaga. Seekord oli vein banaani maitsega. Ilus õhtu oli.

Novembrilõpu nädalavahetus möödus meil väga kiiresti ja tegusalt. Laupäeval käisime Cap3000's, mis on suur ostukeskus, mis minu arvates sarnaneb väga Rocca al Mare keskusele, lihtsalt paar korda suurem. Otsisime põhiliselt mulle mantlit, aga ei leidnud (ja see väsitas mind hirmsasti...) AGA, Nolwen ostis omale samasuguse pidžaama nagu mina, nüüd oleme kaks neoonroosat karumõmmi! Ja mina sain lõpuks koolikoti, mis ei ole matkakott ja vanemad leidsid, et Desiguali poes olid kõik asjad -25% ja ostsid omale pluusid. (Black Friday, USAs reedel pärast thanksgiving'ut on poodides suured allahindlused, prantslased on üle võtnud selle)

Cap3000

"Ja nüüd.. KAKS roosat karumõmmi!"

Sõime Subway's (põhimõtteliselt oli nädalavahetus pühendatud mu sünnipäevale, seega minul lasti valida) ja õhtul käisime kinos vaatamas mingit uut Asterixi filmi. Siin on kinod natuke teised kui Eestis, ma alguses mõtlesin, et miks kõik suures järjekorras seisid ukse taga, aga tuli välja, et kohti ei valita kassas, vaid alles kinosaali jõudes. Seega kõik jooksid saalis ringi ja kisendasid oma kaaslastele, et "Kas see koht sobib?" Lisaks, vaatasime 3D filmi ja siin mitte kino ei laena filmi ajaks 3D prille, vaid neid müüakse 1€ eest ning järgmine kord tullakse juba oma prillidega.

Pühapäeva lõunal läksime peretuttavate Pascali ja Susannaga hiina toidu restorani sööma. Toit oli hea, aga seda oli no niiiii palju, et keegi (okei, peale Fredi) ei jaksanud enda toitu ära süüa. Hiljem oli plaan minna bowlingusse, aga kuna Cannes'i kuulsaal oli täis (ja mitte just liiga sümpaatne), sõitsime hoopis Fréjus'i. Seal pidime ikkagi tunnikese ootama, seega sai veel piljardit ka mängitud. Bowlingus olin mina parim! (ja kõrvalrajal mängis üks onu, kelle nimi oli ka Elo......) :)

Pascal (bowlingurajal ütles ta küll oma nimeks Diego...) piljardilauaga

Esmaspäeval, 1. detsembril oli mul sünnipäev. Arvan, et võin üsna kindlalt öelda, et see oli siiani mu parim päev Prantsusmaal. Juba eelmise päeva õhtul kell 23 (ehk siis Eesti aja järgi 00:00) kukkusid mõned õnne soovima. Ja mind üldse ei häirinud liiga kaua üleval olemine (muide, mul on uus tava: pärast keskööd mind enam üleval ei näe), sest sain rääkida (või noh, sõnumeid saata) oma imearmsate sõpradega, kes teavad nii hästi, kuidas ma armastan õnnesoove ja kuidas mu tuju eriti rõõmsaks teha.

Õhtul tehti mulle suur üllatus: esimene pere tuli meile õhtust sööma. Kuna olin näinud isa meisterdamas igasugu imeviguritest tikuvõileibu jms, mõtlesin, et miski oleks nagu valesti... Ühel hetkel helises uksekell ja ema tuli suure naeratusega mulle teatama, et "See on sulle!" Istusime siis maha neid tikuvõileivakesi sööma (need olid sellised maailmaparimad, nagu umbes iga teine söök, mida siin majas valmistatakse) ja kõik olid mulle kingitusi teinud ja puha (mulle tegelikult ei meeldi niimoodi kingitusi saada, eelistan neid teha, aga sellegipoolest oli ääretult tore...)

Pildil on minu sünnipäeva-milkshake (mhmh, ta nimi ongi selline prantsuse keeles), isale meeldib fancy'sid magustoite teha.

Pere II tõi šampust, omaenda apelsiniveini, abrikoosimahla, Catherine ja Pierre kinkisid mulle skaudipostkaardi ja šokolaadiküpsetiste kokaraamatu, Isabelle'ilt sain Claude Francois' plaadi (üks laulja, pidi väga prantslaslik olema...), Nolwen kinkis mulle kõrvarõngad (mille ma tegelikult ise välja olin valinud) ja isetehtud käevõru, uutelt vanematelt sain rahakoti, mida olin Galeries Lafayettes'is nii igatsevalt vaadanud (aga ma olen siin õppinud teatud asjadele ei ütlema ning kuna eelmine rahakott oli veel täitsa korralik, leidsin, et ost ei tasu end ära). Meile Nolweniga osteti Kinderi advendikalendrid ka, sest teatavasti hakkab minu sünnipäevaga advendiaeg (aga päkapikke siin ei käi...) See peab vist küll olema esimene kord mu elus, kui ma reaalselt iga hommik rõõmuga kalendrist oma šokolaadi otsin. :)

Suurem õde sai loomulikult väiksema kalendri, Nolwen saab lisaks šokolaadidele pusletükke korjata ja pärast paneb neist pildi kokku. Ja tal on rohkem šokolaadi ka (mitte, et see mind kuidagi eriliselt häiriks...)

See kaart on Nolwenilt. "Ma armastan sind kogu südamest, isegi kui sa ühel päeval Eestisse tagasi minema pead (kahjuks)."

Pärast jättis mulle voodisse ka veel pisikese kirjakese. "Palju õnne! (Viimast korda enne kui sa magama lähed!!!) Nolwen + Elo = super õed!"

Skaudikaart Catherine'ilt ja Pierre'ilt. "Proovige jätta see maailm endast maha natuke paremana, kui te selle leidsite"

kokaraamat :)

2in1 kaart ja advendikalender Eva-Marialt Saksamaalt. :)

Lisette saatis mulle armsa lumise kaardi (siin seda lund veel naljalt ei leia) ja 24 pisikest šokolaadi - veel üks advendikalender!

Mirjam saatis mulle imearmsa kaardi. (Nagu ikka, Mirjami kaardid on päriselt ka kaardid. Seekord oli üks hiiglaslik jokker.) Sain veel natuke šokolaadi ja paar imearmsat kirja. Oh, kui kallistusi saaks vaid postiga saata!

Tahan väga tänada kõiki oma armsaid sõpru-tuttavaid-peresid, kes mind ükskõik mis viisil meeles pidasid/peavad. Ja mu imearmsat B13 klassi, kes mulle sünnipäevalaulu laulis!!! See tähendab mulle rohkemat, kui sõnad iial kirjeldada suudaks. Päeva lõpuks olin üks suur rõõmupallike!

(Mul kahjuks ei ole iseendast sellest päevast paremat jäädvustust kui mu enda snapchati pilt, aga ma leidsin, et siit on päris hästi näha, kui õnnelik ma lõpuks õhtul olin!)

...ning mu õnn võiks olla suur

kui te ükskord, nähes kuud

mõtleksite siis ei rohkem ega vähem

kui ei kurat teab, mismoodi tal seal läheb

Kolmapäeval ei olnud mul jälle kooli ja isa oli haige ning tööle ei läinud, seega olime mõlemad kodus (või noh, see, kui Fred on kodus, tähendab seda, et 90% ajast on ta tegelikult tuletõrjemajas). Hommik algas minul kaunilt, sest sain meili, et minu foto on üks neist 12st, mis YFU lauakalendrisse lähevad! Ühel hetkel tuli aga välja, et ta peab Nizzasse mingi mütsi järele minema ja ma siis läksin kaasa. Sõitsime Porschega ja rääkisime igasugu imeasjadest (alustades automarkidest- jep, ma lõpuks tunnen neid enam-vähem! - lõpetades Eesti venelaste ja gümnaasiumi lõpupidudega).

Pärast tegime linnas väikese tiiru ka. Olin seal juba käinud, korra üksi ja paar korda Isabelle'i ja Élodie'ga, aga Frediga on ikka hoopis teine asi. Ta näitas mulle vanalinna ja turgu ning kuna kell oli juba palju, sõime sealsamas. Mul on tunne, et proovisime vähemalt pooli Nizza spetsialiteete ühe toidukorraga (kõik olid imehead!) ja koju ostsime veel Pan Bagnat'd ka. Õhtul olid mul järjest nii teater kui ka koor, seega kümne paiku koju jõudes olin tõeliselt väsinud ja tüdinud... Aga tore oli ikkagi!

Tänu Lauri Leesi prantsuse keele õpikutele tunduvad kõik prantsuse turud järsku väga luulelised...

Nizza spetsialiteedid: kalapallid (vürtsikad ja mitte), paneeritud baklažaanid, socca (olin korra selle isetehtud varianti proovinud ja mulle väga ei meeldinud, aga see siin oli lausa jumalik!), lihapallid sibula, suvikõrvitsa või paprikaga, porrulaugu-quiche'i moodi asi

Keset Nizzat on üks hästi ilus suur park, kus lapsed käivad mängimas 

ja noored piknikku pidamas jne, ma jumaldan seda parki!!

Lisaks on keskväljaku kõrval  selline äge purskkaevuplats, mis palavatel päevadel vett pritsib (aga see vesi tuleb uduna, seega mõnus jahutav ja ilus ka!

Viimase nädalavahetuse veetsin kooriga lauldes. Laupäeval oli meil väga pikk päev: laulsime St. Paul de Vence'is, seega kodust lahkusin veerand ühe ajal ning tagasi jõudsin õhtul kell 21, kokku (kontsert + proovid) laulsime 4-5h. Hommikul käisime veel ema ja õega isal tuletõrjeautos külas, ta nimelt sõidutas päev otsa Téléthoni raames sellega lapsi ringi. Téléthon on suur üle kogu Prantsusmaa tuntud sündmus natuke enne jõule, kus korraldatakse üritusi, et heategevuseks raha koguda. (Me vist kooriga laulsime ka Téléthoni jaoks...)

Hommik oli üsna külm, seega jõime tuletõrjeautot oodates teed... plasttopsidest!

Isa tegi meile tuletõrjeautotuuri sellisel pisikesel teel. Väga lõbus oli, kõik rappus ja kõikus, nagu lõbustuspark!

Emme mainis, et mu blogis pole veel Fredi ja Fabienne'i nägu näha olnud. Siin püüdsin juba isa pildile, aga ega ema nägugi tulemata jää! ;)

Alain (onu, kes mind koori viib ja tagasi toob) tahtis minust kiriku ees pilti teha. Väitis, et ma näen nunnu välja. Pilt on natuke veider, sest hästi pime oli ja ma pidin palju valgust juurde kruttima

Õhtul tagasi tulles olin väga väsinud, aga vaatasime veel perega filmi ka, "Rio 2" (nad tegelikult pidid ühele country õhtule minema ja ma olin päris kurb, et mina selle maha magan, lõppkokkuvõtteks aeti päevad sassi ja see oli hoopis reedel) Fun fact: onu, kes mu laulma kohale viis, unustas autovõtmed terveks päevaks autosse ja keegi ei sõitnudki minema!

Pühapäevane kontsert toimus Peymeinade'is ja kõik tulid kuulama (isa-ema, Nolwen, Pascal ja Susanna) ja et keegi neist klassikalist muusikat eriti ei salli, pidi neil seal ikka väga ebamugav olema. Aga nad tulid minu pärast ja see oli ülitore! Õhtul sõime kõik koos meie juures ja väga mõnus oli.

See postitus sai nüüd hirrrmus pikk ja põhjalik. Kes tahab, see loeb, kes tahab, vaatab pilte, neid on ka täitsa mitu...

Järgmise korrani!
Musid-kallid-kukerpallid!

Natuke muusikat

Me laulame seda laulu kooris ja neljahäälselt on see reaalselt üks kõikse kaunimaid asju, mida ma kunagi kuulnud olen... Seega mõtlesin, et jagan teiega ka. Laul on kirjutatud muusikali "Les Misérables" jaoks, aga lõppkokkuvõttes asendati ta ühe teise lauluga (inglisekeelne pealkiri "On My Own", ma prantsusekeelset ei tea).

Varsti juba 3 kuud Prantsusmaad!

Hei-hei!

Seekord olen kirjutamisega venitanud üsna kaua, aga ma arvan, et see on tegelikult hea, sest mul on nii palju toredaid asju teha, et lihtsalt ei jõua (aga toredad asjad on ju head?). Nagu mu emme ka mulle maininud on, on kõik mu blogipostitused minu enesetunde näoga, seekord pigem vast natuke jälle selline tegelikult-tahaks-magada enesetunne. Igal juhul, siit tuleb nüüd väike loend asjade kohta, mida vahepeal teinud olen.

Kuigi juba on novembri keskpaik ja Eestis lumigi maas, on siin kohati lõunal ikka veel suviselt soe. Seega oleme Isabelle'iga otsustanud kahetunnised söögivahetunnid pigem koolist väljaspool veeta (enne vaheaega olime samas grupis tüdrukutega, kes eelistasid iga vaba hetke veeta kooli koridori põrandal WiFis, aga nüüd oleme pigem kahekesi, eelmiste "sõpradega" ei suhtle enam peaaegu üldse). 

• Ühel päeval sattusid meie ja Pierre'i (Isabelle'i isa) lõunapausid samale ajale, seega läksime koos sööma. Hiigelsuured paninid (neid leiab siin umbes iga 50m tagant, mina üldiselt liialt seda vaimustust ei jaga, natuke liiga kallis... aga meil on näiteks klassis ka neid, kes mitu tükki päevas söövad), Pan Bagnat (meie piirkonna spetsialiteet, põhimõtteliselt võileib, kus on vahel salat ja oliivid ja õli ja tomatid), pärast sõime jäätist, mis väidetavalt pidi olema väga hea, lausa piirkonna parim (khm, ei). Päike paistis ja istusime kohvikus otse mere ääres, nii mõnus.

• Millalgi sõin magustoiduks Napoleoni kooki, mille prantsusekeelne nimi on hoopis millefeuille ehk 'tuhat lehte'. Siit on mul juba mõnda aega küsimus, et millest selline erinevus? Kas Napoleon sõi näiteks oma sõjakäikudel Ida-Euroopas seda kooki? Kes teab, andku teada!

• Reedel jalutasime täitsa Cannes'i välja (kool asub kesklinnast eemal, linnaosas nimega Cannes La Bocca) ja sõime seal sadama kõrval pitsat. Selleks ajaks, kui oma toitu ootasime, toodi meile väikeseid suupisteid: oliive ja pähkleid. Algul hoidsin oliividest heaga kaugele, aga vaadates Isabelle'i neid heameelega söömas, mõtlesin, et proovin ka ära. Mis ma ikka nii pirtsakas olen. Ja ohhoo, avastasin, et nüüd kuidagi päevapealt on mulle oliivid (vähemalt need rohelised värsked Lõuna-Prantsusmaa omad) maitsema hakanud. Pitsa kohta õppisime, et väga hea ja nii, aga järgmine kord võib kahe peale ühe võtta (aga kuna me mõlemad vihkame toidu järelejätmist, sõime kõik ära ja pärast kooli tagasi minna ei olnud kõige lõbusam, khm, mäest üles ja nii, eks).

• Niisama mere ääres oleme ka käinud. Pole just kuigi kaugele minna. :) Millalgi oli siin torm (või noh, iga kord, kui sajab, siis ongi jälle torm, aga seekord oli kohe eriti suur) ja sellest tulenevalt merel suured lained, seega sai surfareid ka näha. Väga lahe! Eestis ilmselgelt neid tegelasi eriti ei kohta.

Nagu siit vast näha, keerleb mu prantsuse elu paljuski ümber toidu (aga see on seda väärt! ausõna!)

Võib-olla oli minu varasematest postitustest aru saada, et olin perevahetuse pärast küllaltki närvis. Just siis, kui hakkasin uue eluga harjuma, tuli end jälle ümber kohandada ja eks nii tekib ikka selline väike trots, kus idealiseerid seda, mis on tuttavaks ja koduseks saanud. Nüüd, kui olen uues peres juba kolm nädalat elanud, võin öelda, et lõppkokkuvõttes läks kohanemine kiiresti. Ka pere räägib, et on tunne, nagu ma oleks juba siin palju kauem elanud.

Mis kolimise juures eriti positiivne on, ma saan Isabelle'iga läbi tunduvalt paremini kui enne. Mitte, et me varem tülitsenud oleks või nii, lihtsalt kellegagi tutvumise hetkest alates päevad otsa koos olles ei jätku jututeemasid kauaks (khm, eriti kui üks osapool pärast iga teist sõna kokutab). Nüüd on mul iga päev kooli minnes jälle mõni uudis rääkida ja sealt edasi läheb jutt juba ise edasi. Nii tore, mul on nüüd sõber!

Mulle näib, et olen kirjutanud, et tahan kooli vahetada, aga pole seletanud, miks. Nimelt, ma käin koolis mõttetult kaugel (Spéracèdes'ist Cannes'i on vähemalt 20km), jõuan sinna tihti mõttetult vara (isegi kui tunnid algavad 10st, viib isa mu kooli umbes 7:45ks, et ise edasi tööle rutata), pärast koju jõuan ka hilja, klassikaaslased tulevad kõik üpriski kaugelt (ST2S on üsnagi haruldane suund)... Koolivahetusega oleme üritanud tegeleda juba vaheaja algusest saati ning siiani ei tea midagi. Prantslaste asjaajamised kipuvadki vist nii käima. :)

Vahepeal olen endale leidnud kaks väga huvitavat tegevust: kolmapäeviti käin teatriringis ning neljapäevaõhtud veedan lõõritades kooris Fenêtre sur Cour. Teatriring asub kodust umbes 100m kaugusel ning seal on noored ja sümpaatsed inimesed, kes ei pane väga pahaks, et ma teksti lugedes kokutan ja esimesed kolm korda selle monotoonselt esitan, sest mu aju ei jõua tõlkimisega lugemisele järgi. Ma tunnen end seal tõeliselt mugavalt ja hästi. Koor on ka väga sümpaatne, esimest korda uksest sisse astudes sain kohe aru, et õhkkond on hea: kõik naeratavad ja räägivad juttu, kohe küsiti ka, et kes ma olen ja kust tulen. See asub Peymeinade'is (väike linn siinsamas lähedal), aga juhtumisi laulab seal üks vanem paar Spéracèdes'ist ja nad saavad mu koori viia ning tagasi tuua, seega vanemad ei pea end sellega vaevama (tagasi jõuan 22:30 või hiljemgi, sel ajal pere juba magab).

9. novembril sõitsime perega Valensole'i, mis on linn meist 2.5h autosõidu kaugusel (kusjuures, vahepeal sõitsime kiirteel 150 km/h...), kus elab Austriast pärit vahetusõpilane Naima. Meiega liitusid veel Tai tüdruk Paphawarin (elab Edela-Prantsusmaal) ning Austraalia tüdruk Paige koos oma hostema ja -õega (elavad Marseille's). Veel olid kohal meie piirkonna koordinaator Laurence ja saksa tüdruk nimega Johanna, kes käis 7 aastat tagasi ise vahetusõpilasena Pariisis (kusjuures, ta elas samas peres kui Ann Marii praegu) ja hetkel elab Toulouse'is. Rääkisime üsna pikalt eraldi gruppides juttu, vahetusõpilased Johannaga ja pered Laurence'iga (minu perel loomulikult väga midagi rääkida ei olnud, olin siin vaid nädala elanud selleks hetkeks). 

Paige, Naima, Paphawarin, Elo Maria

Algul kohale jõudes oli mul küsimus, et mis keelt me siis nüüd kasutame ja ei tea, kuidas nad põsemusisid teevad jne (Prantsusmaal need on olenevalt regioonist erinevad: lõunas üldiselt alustatakse vasaku põsega ja tehakse kaks musi). Noh, loomulikult rääkisime seal kõik üldiselt ikka prantsuse keelt (ise olen väga uhke, mina rääkisin kõige paremini :D ), aga ühel hetkel, kui Johanna vahetusõpilaste juurest korraks lahkus, tuli ära ka see "Can we please speak English now?" Sel hetkel avastasin, et ma ei tee neil keeltel enam eriliselt vahet, inglise keeles alustatud lause läks iseenesest prantsusekeelseks üle. Pärast, kui Johanna tagasi tuli, ütles Naima ühe lause kogemata inglise keeles ja ka see kõlas mulle normaalse prantsuse keelena. Oh, mis segadus nendes vahetusõpilaste peakestes valitseb!

11. november on Prantsusmaal riigipüha, tähistatakse I maailmasõja lõppu (ka 8. mai, II maailmasõja lõpp, on riigipüha). Seega koolitunde ei toimunud, meie käisime perega Le Tignet külas tseremoonial. Isa oli seal oma vabatahtlike tuletõrjujatega, mina ja Nolwen saime koos linnapeaga hukkunud prantsuse sõdurite mälestuseks lillekimbu viia (isa tunneb seda linnapead :) ) Et üritus toimus surnuaias, olid sunnitud täheldama, et siinne surnuaed on ikka hoopis midagi muud kui need, millega mina harjunud olen. Ei mingit "mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama", kogu surnuaed on täis suuri marmorplaate, mis katavad terve haua, hauad on kõik üksteise otsas. Samas, kena on, et haudadele toodud lilled paistavad hästi silma ja neid on palju.

Meie õe ja linnapeaga (tähelepanu pöörata ka meie samadele soengutele: 

olen omandanud koduse juuksuri ameti)

Eelmisel nädalavahetusel külastasime perega Galimard'i  parfumerie'd. Eks jutt oli sarnane kui Frangonard'i külastusel, aga kuna seda esimest külastasin oma esimesel nädalal Prantsusmaal, siis seekord sain palju rohkem aru. Muuseas, natuke lõbusaid fakte: Grasse on maailma lõhnapealinn, siin töötab 40 parfüümitehast ja toodetakse umbes 50% maailma parfümeeriatoodetest (või noh, nende baas või midagi...) Viimasel ajal hakkavad aga asjad keerulisemaks muutuma, sest Cote d'Azurile, kus on suur looduslik mitmekesisus ja hiiglaslikud lilleväljad ja põllud (sest kust mujalt need lõhnad ikka tulevad, eks), tahavad järsku kõik elama tulla. Seega hävitatakse iga aastaga uskumatult palju kaunist loodust ja põllumaid, et uusi villasid ehitada. Alles mõnikümmend aastat tagasi oli siin tühjus, suured põllud ja karjamaad...

Pärast butiigis lasti meil erinevaid lõhnaõlisid nuusutada ja tädi leti taga üritas ära arvata, millised meile meeldida võiks. See õnnestus tal hästi, ostsime nelja peale kolm lõhnaõli (kusjuures, nad sädelevad!). Millalgi keset seletamist ta tegi eelduse, et olen oma "emme-issiga" ja kui ma siis mainisin, et no tegelikult ma olen eestlane ja lihtsalt elan prantsuse peres, tuli välja, et teine tädi leti taga, kes terve selle aja ühtki sõna öelnud ei olnud, on.... *trummipõrin* ... ka eestlane! Just paar päeva tagasi olin isale seletanud, et ilgelt tahaks lihtsalt kogemata mõne eestlase otsa koperdada (tema ütles et noooo väga ebatõenäoline ikka)...

Teisipäeva õhtul läksin koera pissile viima ja mõtlesin, et läheks veidi kõrgemale kui tavaliselt (õhtul on päris ilusad vaated siit, kui linn on tuledes). Kuna Amon rihma ei salli (hakkab seda närima ja minu peale urisema), jätsin selle heaga ära. Oleme jalutanud umbes minuti, hakkan just otsa ümber pöörama- ja järsku kaob koer pimedasse ära. Mina siis hüüan ja hüüan, aga mingit kasu pole. Pärast umbes 10-15min karjumist andsin alla ja tulin koju, nuttes ja ilma koerata. Pere liiga palju ei kurvastanud, Amon on päris mitu korda kaduma läinud ja alati tagasi tulnud, mina aga nutsin nagu pöörane. Ikkagi teiste inimeste koer ja mina kaotasin ära. Järgmisel lõunal läksime talle järgi. Õhtul oli ta ühte basseini hüpanud (omanikul läks 2h, et ta sealt välja saada) ning lõunal leidsime ta sealtsamast. Ma ei tea, mida ma teinud oleks, kui ta olekski kadunuks jäänud...

Aga see koer käibki kogu aeg võõrastel valdustel...

õde koeraga (mina tegin soengu ja leian, et päris kena tuli!)

Hiljem kolmapäeval kohtasin veel ühte eestlast, aga seekord teadsin sellest ette ka :) Nimelt, mu Treffneri klassivend Jüri sattus oma ansambliga nädalaks Itaaliasse rahvusvahelisele kammermuusika konkursile ja kuna nad kogu aja hõivatud ei olnud, otsustasid võimalust kasutada ja natuke reisida ka. Nii juhtus, et Jüri leidis end ühel õhtupoolikul Cannes'ist ja eks ma siis loomulikult läksin ka sinna. Juttu saime ajada natuke rohkem kui tunnikese, mis ilmselgelt ei ole piisav, et rääkida kas või poolt sellest, mida tahaks, aga sellegipoolest oli nii imeline teda näha! Õhtul pärast oli suu kõrvuni nagu lollakal. :D

Eile käisime isa ja õega tennist mängimas. Kumbki neist pole juba pikka aega mänginud (no mina ka mitte, aga kuidagi imeläbi on mul mingisugune tunnetus alati olemas), aga väga tore oli (siiski, mulle ei meeldi väga teistest liialt üle olla, kuidagi halva tunde tekitab mängides).

Täna toimus Le Tignet's miskisugune jooks, 16.5km läbi metsa, jõhkrate tõusude ja laskumistega. Isa oma tuletõrjujatega oli korraldusmeeskonnas, meie ema ja Nolweniga käisime peredele mõeldud matkarajal. Mina ei olnud just eriti laskumise fänn (mulle tekitas see kõrgusekartust pluss kardan jätkuvalt oma hüppeliigese pärast), Nolwen jällegi vihkab tõuse. Aga läbisime raja edukalt ja päris tore oli. Pärast koju tulles magasin paar tundi (blogi kirjutamine muutub aina raskemaks, sest õiged sõnad ei taha kohe üldse meelde tulla, seega kirjutasin siinset postitust terve eilse ja tänase õhtu...) Homme jälle kooli!

Loodan, et seda postitust oli tore lugeda. Ma üritan rohkem pilte teha ;)

Bisous :
*

Tervitan Sind, kas kuuled? On seal hommik või on õhtused tuuled?

Hei-hei!

Praeguseks olen ilusti lõplikult uue pere juurde kolinud ja esimene uue veerandi koolinädalgi läbi saanud. Koolivahetuse kohta ei tea aga siiani midagi (et noh, millal vahetan või millisesse kooli lähen või kas üldse vahetan...) Igatahes, nagu lubatud, jutustan nüüd oma teisest vaheaja nädalast.

kiisu tervitab ka

Esmaspäeva hommikul oli õe suurim soov minuga sulgpalli mängida, aga olime varem kokku leppinud, et kui keegi perest peab Grasse'i sõitma, viib mu ära ja nii ei pea keegi spetsiaalselt minu pärast kusagil edasi-tagasi sõitma, niisiis viis ema mu kohe hommikul jälle esimese pere juude. Hommikul olin just küsinud, et kuidas prantsusekeeles pakki nimetatakse ja maininud, et mu ema saatis mulle ühe, peaks varsti kohale jõudma. Jõudiski, umbes tunnike pärast seda, kui olin lahkunud ja nii pidin ootama täitsa nädala lõpuni, et see avada.

Olin ühel päeval Isabelle'ile laenanud oma uut pusa ja nüüd ta otsustas, et tema tahab ka taolist. Sattusimegi siis poodi pusaotsingule, kus ma õpetasin oma kaaslastele hea nipi: kui tahad midagi sooja ja mugavat, mine otsejoones poiste-/meesteosakonna poole (tüdrukute poolel on vist kõik sitsi-satsiline, litritega, võrgust või vaevalt nabani...). Nüüd meil siis ongi üks pusa sama (et noh, jääb pärast mind meenutama ka ja nii... :D ).

Hiljem läksime ja korjasime rongijaamast peale vend Josephi ja tema brasiillasest sõbra Thyago. Thyago on küll Prantsusmaal elanud ja ülikoolis õppinud juba 7 kuud, aga teeb rääkides rohkem vigu kui mina (samas, ta räägib soravamalt jällegi... see vist tulebki ajaga). Nii juhtus, et saime Isabelle'iga mõnusasti naerda, kui Thyago väga tõsise näoga jutustas oma iPhone'i hingest ja Brasiilias söödavast lehmataignast.

Teisipäeva hommikul võtsime Thyago ja Josephiga (vaene Isabelle pidi klassiõdedega esitlust tegema ja muidu õppima) suuna Gourdoni poole, nähtavasti on see esimene asi, mida neile siin näidata meeldib (minu teine päev perega möödus ka seal). Aga no tõesti, küla on väga armas ja selle lähedal palju imelise vaatega matkaradu.

Pärast mõningast külas ringi jalutamist (mis just väga kaua kesta ei saa, see on nii pisike lihtsalt) läksimegi uudistama üht rajakest, mis viis Gourdoni kohal asuva mäe tippu, kus sõime lõunat. Ronides kartsin hirmsasti oma hüppeliigese pärast, lisaks on poisid oluliselt kiiremad ja pikajalgsemad ja vastupidavamad kui mina, seega olin ikka hädas küll sinna üles ronimisega.

Vahetusaasta ei ole ainult lust ja lillepidu, tihti on ikka päris kurb ja raske ka olla. Aga kui sa leiad end sellise vaatega mäe otsas rahulikult jalgu kõlgutamas ja piknikku pidamas... Ei loe, et nii külm oli, et kahe pusaga lõdisesin, mõtteis oli ainult see, kui kaunis maailm on ja kui palju mul on vedanud, et mul üldse on võimalus seda kõike näha. (Aitäh, emme!)

Õhtupoole külastasime Antiibe (seal linnas ma polnudki varem käinud, ainult ühel poolsaare moodi asjal jalutamas). Mingit erilist muuseumide külastamist ei olnud, sest kuigi minule on nad enamjaolt tasuta, maksavad täiskasvanud tihti korralikku hinda ka pisikeste muuseumide eest. Seega jalutasime niisama ringi, imestasime sadamas seisvate jahtide üle, sõime Nutellaga kreppe (seda polnud ka veel siinoleku ajal teinud) ja leidsime üles ka paar pisikest tänavat, millest ema varem rääkinud oli, kus majad on üleni kaunistatud ronitaimede ja lillepottidega. Tõeliselt armas ja prantslaslik.

väike miljardäride nurgake sadamas

sellel tänaval, kus  kõik kohad lilledega täidetud

Muuseas, samal päeval oli ka Thyago kahekümnes sünnipäev. Ema küpsetas koogi ja laulsime õhtul sünnipäevalaulu.

Kolmapäeval sõitsime Thyagoga kahekesi Monacosse. Kahekesi sellepärast, et tema tahtis väga Monacosse minna, aga Joseph samas jällegi absoluutselt ei tahtnud (ja koolitööd oli tal ka palju). Siis leitigi lahendus, et mina pole ju ka käinud ja eks läheme siis koos. Algul natuke kartsin, sest siin ei ole ma ammu pikemaid vestlusi pidanud, ammugi mitte aktsendiga rääkiva brasiillasega... Mida ma ütlen? Kuidas ma terve päeva nii sisustada suudan, et liiga awkward ei hakka jne?

Tegelikult oli muidugi väga tore ja mingeid probleeme ei olnud. Külastasime lossi, kus elab Monaco prints, nägime poolkogemata ära valvurite vahetuse (üldse mitte sama turistikas kui Londonis, ei teagi, kas see on hea või halb).

Käisime katedraalis, kus leidsin ühe suveniirmedaljonide automaadi, mis tegi päeva kohe niii ilusaks! (Kes ei tea, siis suveniirmedaljonid on sellised suuremat sorti kuldsed mündid, millele on graveeritud mingi pilt, mis seostub kohaga, kust see saadud on. Mina kogun neid münte, emme kindlasti saab aru, millist rõõmu veel ühe nägemine valmistas.)

Monte-Carlot ja seal asuvat maailmakuulsat kasiinot nägime loomulikult ka (juba ainuüksi kasiino ette pargitud autod on eraldi vaatamisväärsus). Mind sisse ei lastud, aga Thyago käis küll, mängis 15 eurot ka maha. Samal ajal jalutasin mina niisama läheduses ringi. Kohtasin kahte mustanahalist, kes tahtsid minuga pilti teha, sõbraks saada, mind Aafrikasse külla kutsuda... (Pean mainima, et neist oli päris tark pilti varjus teha... Minu kõrvale jäi reaalselt ainult üks suur must laik. Aga ma vist olingi tähtsam.) Pärast siis peitsin end pidevalt nende eest, sest Monaco on nii väike (195 hektarit), et pidevalt põrkasime igal pool samade inimestega kokku.

 auto juurde oli jäetud silt, mis palus umbes 10+ keeles autot mitte puutuda

Kuidagi sattusime ka lõbustusparki maa ja taeva vahele kõrge posti otsa keerlema...

Õhtul mängisime lauamänge ja näitasin kõigile tantsupeo videosid. Laulupidu olid nad küll juba näinud, aga miskipärast ei oodanud nad siiski tantsupeost midagi erilist, pigem väikeseid gruppe tantsimas tavalisi tantse. Noh, üllatusmoment täitsa oli.

Reedel käis Isabelle oma sünnipäevakingitusena paraplaaniga lendamas. Koht oli imeilus, natuke Monacost ida poole, vaatega merele ja Monacole. Hüpatakse kõrgelt järsult mäenõlvalt ja maandutakse rannas. Kui pärast mõningaid otsinguid Isabelle'i üles leidsime (selle asemel, et järgida GPSi pakutud teekonda, kästi ots ümber pöörata ja järsku ilmnes teele mustmiljon probleemi ja 15 minuti teekond võttis nii umbes tunnikese), tegime veel linnas väikese paaritunnise jalutuskäigu ka.

aitasime instruktoritel paraplaanikotte kanda

Laupäeval külastasime Nizzas muusikafestivali "C'est pas classique!" ehk "See ei ole klassika!" Kahjuks magasin maha ühe väga hea saksofoniansambli ja läksin kuulama ühte a cappella vokaalansamblit (Voces 8), kes olid küll head, aga samas mitte midagi erilist... Kurb.

Pühapäeval tulin päriseks uue pere juurde elama. Liiga lõplik ja kurb kolimine see muidugi ei olnud, Isabelle'i näiteks olen ikka iga päev koolis näinud ja nii. Et õues oli kohutavalt ilus ilm, tegin natuke igavleva näo pähe ja küsisin, et mis me siis teeme. Ja läksime jalutama St. Paul de Vence'i. See on üks küla umbes tunni-pooleteise autosõidu kaugusel, kus elas ja elab palju-palju kunstnikke (pere ise väga kunstifännid ei ole, aga nad teadsid, et mulle kindlasti meeldib). Mina vedasin muidugi terve pere umbes igasse teise ateljeesse sisse, sest seal oli kõik nii-nii ilus! (Õnneks Nolwenile meeldis ka.)

Et mul on kirjutamiseks valdavalt aega õhtul pärast seda, kui kõik on magama läinud, see võtab hirmsasti aega ja eesti keel mõne suvalise koha pealt error 404 sisse lööb, võib juhtuda, et mu tekstis on mingeid naljakaid lausemoodustisi ja sõnu, mis ei eksisteeri. Vabandust.

Järgmises postituses kirjutan uuest koolinädalast ning võibolla on mul selleks ajaks ka uudiseid koolivahetuse kohta.
Bisous! :*