Kui üldiselt on reaktsioon sellele, et vulkaan hakkab purskama, hirm ja võimalikult kaugele minek, siis Reunionil Piton de la Fournaise purskab (või siis prantsuse keeles peeretab) mitu korda aastas ning see on üks suur vaatamisväärsus. Tööinimesed nagu me oleme, ei hakanud päris keset nädalat öösel minema, aga laupäeva hommikul polnud vulkaan veel purskamist lõpetanud ja võtsime siiski selle tee ette. Mina, Cosi ja Jessica pluss meie autojuhina Julia startisime Saint-Denis'st, lisaks liitus meiega Morgane, kes tuli kohale teist teed pidi üle mägede.
Reunionil peab teadma seda, et tingimused millegi nägemiseks on alati parimad päikesetõusul. Matkale peab hakkama minema kohati ekstreemselt vara, aga minu seltsiliste jaoks oli isegi kell 3 väljumine liiga vara pluss iga osa minekust venis (Julia jäi hiljaks, ilm oli halb ja tee väga udune, lõpupoole ummikud, pissipaus ja oi kui ilusad tähed taevas on). Pani mu kannatuse üsna korralikult proovile. Kohale jõudsime lõpuks nii, et pealampe ei läinud enam vajagi ja kõik oli udune.
Selleks, et vulkaanipurset näha, oli vaja teha paaritunnine matk teisele poole kraatrit, aga üsna varsti pärast kõndima hakkamist tulid meie ümber paksud pilved. Vastutulijatelt kuulsime, et "meie veel napilt nägime, aga nüüd on küll pilved ees" või "mõttetu minna, midagi seal ei ole". Olin natuke pettunud.
Läksime lõpuks umbes poole peale ja istusime udu keskele ootama, ehk lähevad pilved eest ja näeb vähemalt midagigi. Nägime peamise suure kraatri ära ning lisaks aimasime külje peal suitsujutti. Aga purskeid on ka kuulda, teevad sellist madala urina mooodi heli, seda kuulasin küll rõõmuga. Mina oleks ise heameelega igaks juhuks ka lõppu välja läinud, et äkki näeb ikka laavat ka, aga teised olid varasest ärkamisest väsinud ja Jess polnud selleks ajaks veel absoluutselt matkamisega harjunud, nii et see oli talle ka mõõdukalt raske tegevus.
Edasi sõitsime lõunasse Saint-Pierre'i, kus on igal laupäeval suur turg. Sõime, magasime rannal ja mõtlesime, et mis siis edasi. Otsustasime lõpuks, et proovime veel sõita Langevini koseni, mis on vist kuulsaim Reunionil ja ainult u 1h kaugusel. Läksime kõik koos Morgane'i väikse autoga, kust ühes kurvis pidime isegi kõik välja tulema, sest muidu ei vedanud end mäest üles. Aga kohale me jõudsime, turnisime seal natuke kividel ja mina Juliaga käisime ka ujumas ning kose all massaažis.
Tagasitulekul vaatasin, et üks koseke on tee peal veel ja vedasin seltskonna sinna ka. Oli veidi pikem matk ja turnimine, aga inimesi oli vähem ja mõjus kuidagi armsamalt, lõpuks vist enamik meist eelistas seda koske suurele.
