Pühapäeval pärast vulkaanipäeva ärkasin Laetitia juures ja pakkisime asjad, et sõita jälle läbi need 400 kurvi Cilaosi vulkaanikraatrisse ja teha matk Bras Rouge jõe ümber. Läksime Laetitia ja tema tuttavatega, keda ma polnud varem kohanud, aga kes kõik olid omamoodi lahedad. Kahjuks paljude kohta väga palju ei mäleta, aga oli Lou, kes võttis kaasa ka oma koera, kes oli osavam ronija kui nii mõnigi meist (khm), oli Céline, kes on Laetitia sõbranna ülikoolist ehk siis ka arst. Niipalju kui aru sain, püüab ka tema võimalikult vähe meditsiinis töötada ning võimalikult palju teha muid toredaid asju, nt ta on ka joogaõpetaja. Tol ajal oli ta Réunionil üsna lühikest aega, äkki kaks kuud, aga praeguseks on seal pikemaks ajaks tagasi. Veel oli meiega Romane (belglane), Laura (kolis pikaks ajaks Reunionile ja oli parasjagu oma elukaaslasega koos maja ostmas). Ja vist saigi kõik.
Bras Rouge oli mul eesmärkide nimekirjas, nii et olin rõõmus, kui Laetitia mind kaasa kutsus. Neil oli plaanis valida mingi "huvitavam" rada, mida Randopitons äpis kunagi kirjeldatud oli, mitte see klassikaline, mis raamatutes on. Ütleme, et närvikõdi ikka sai, sest lõppkokkuvõttes oli pool teed lihtsalt kuidagi ilma igasuguse sissekäidud rajata kärestiku ääres või selle sees kividel muudkui üles-üles-üles turnimine. Vaated olid muidugi imeilusad, mulle üldse väga meeldivad matkad orgudes.
Päeva alustasime, nagu Cilaosis ikka peab, Tatie Rosine'i juurest muffinit ja keeksi ostes. Ja lõpetasime samamoodi (pilt on päeva lõpust, kui enam suurt midagi alles ei olnud, aga hommikul on valik lai ja need kõik on lihtsalt iiiimehead!
Mõnus osa Reunionil matkamisest - põhimõtteliselt kõik matkakaaslased on meditsiinitöötajad :D Pildil siis kaks arsti ja füsioterapeut korralikult jalga sidumas.
Need suurepärased lõigud, kus polegi enam tegemist matkamise, vaid ronimisega. Romane hoiab taga koera, et see mulle otsa ei jookseks. Ma polnud seda aega veel kunagi ronimistrennis käinud ja kartsin väga-väga kõrgust. Huvitav on nüüd tagantjärele mõelda, kui hirmus praegu oleks. Kindlasti vähem.
Aga Céline paari koha peal täiesti nuttis ja ütles, et tema ei taha ära surra. Siin tuli ta vist ka äkki kõrgemalt üle kiviklibu - võid küll libiseda ja haiget saada, aga vähemalt ei kuku üle ääre 10m alla kärestikku.
Siit minust otse vasakult lasid inimesed mööda kivi alla nagu liumäest või siis hüppasid sealt kõrvalt. Tundus väga lahe.
Lõunapaus venis ka siin matkal üle tunni, lihtsalt nii mõnus oli lebotada ja tukkuda ja jutustada... Aga siis saad aru, et tegelikult on üle poole veel ees ja päris täpselt ei teagi, kuidas sellest orust üldse välja saab, sest tee on hirmus kahtlane.
Ja orust välja saamine hakkaski nii pihta, et köied-köied-köied, millest end üles tõmmata. Üle kivide, läbi paksu padriku, kui köisi poleks, ei saakski võibolla aru, et seal mingi tee peaks olema.
Aga üles me jõudsime. Hingeldavatena ja adrenaliini täis, aga saime hakkama ja olime nii rõõmsad
Tagasitee läks mööda veidi paremat teed, siis veel üle ühe mäenõlva ja tagasi alla Cilaosi.
Õhtul istusime puhkasime natuke ja siis vaatasin endale bussiaegu tagasi Saint-Denis'sse ning tegime kiirsõitu alla rannikule, et jõuaksin bussile. Võtsin kiirema, lennujaamabussi. Ummikuid oli ikka u 3h jagu ja õhkkond närviline, sest inimesed kartsid lennukist maha jääda. Ööpimeduses jooksin hirmuga bussipeatusest koju.
Kokkuvõttes ülilahe nädalavahetus!! Närvikõdi ja magamatust ja füüsilist pingutust, aga no nii seda väärt!
