Sunday, 8 February 2015

Kooki moosiga!

Heihei!

Mul oli päris tore ja rahulik jaanuarikuu. Palju head toitu, uusi kohti ja uusi inimesi. Nagu ikka, eks! ;)

Väga palju oleme eri inimeste juures galette'i söömas käinud (see on siis see lehttaignast ja martsipanilaadsest asjast koosnev kook, kuhu sisse väikeseid kujukesi pannakse; kes kuju leiab, on kuningas). Nagu, tegelt ka, väga palju kooki.

Miskipärast ei ole ma suutnud ühestki kuningate koogist ise pilti teha, võtsin siis internetist...

Ükskord sattusime nõbude peredele külla. (Või noh, ühele perele läksime teise perega koos külla...) Kaks Fredi nõbu oma abikaasade ja lastega (kõik pisikesed tüdrukud). Tunnikese istuda oli kohe päris tore, aga siis hakkab aeg muudkui venima ja pärast kolme tundi on juba päris igav. Aga ega see ei olegi kellegi süü, lihtsalt vahel on vaja sugulastele kõik viimase aasta aja sündmused ära jutustada ning loomulikult mul ei olegi siis seal midagi teha. Nosisin kooki ja mandariine ning mängisin õega või maitsesin pisikeste tehtud nähtamatuid kummikomme (väga head olid!).

Ühel päeval käisid naabritädi Marianne oma mehe ja tütrega ning Pascal ja Susanna meie juures kooki söömas. Sain ära kingitud oma viimased sokid ja küpsised, meie armsad portugallased tõid meile "I <3 Portugal" fotoraamid ja sarnase salli (noh, teate küll, jalkasuveniirid). Marianne'il on väike tütar Victoria, kes on üheaegselt kui väike kuradike (viskab asju laiali, kuulutab enda omaks, kisendab, kui ei saa, mis tahab) ja samas nagu väike inglike (teeb nunnut nägu, tuleb kallistama...). Temaga oli pääris huvitav.

Kohe vist järgmisel päeval käisime meie Marianne'i juures õhtusöögil ja seekord nägime siis tervet peret. Tal on kolm last: 15-aastane Marine, 14-aastane Éduardo ning 2-aastane Victoria. Mind taheti muudkui Marine'iga rääkima panna. Ikka "istuge kõrvuti" ja "minge diivanile rääkima" jne, mis oli natuke naljakas, aga tüdruk ise on hästi sympa. Ja me sõime raclette'i! (Igaüks sulatab endale masina peal juustu ja siis seda süüakse kartulite, erinevate sinkide ja hapukurkidega.) Seda ma olen Prantsusmaal juba vähemalt 4 korda söönud, nii hea!!!

Ja siis, kui vahel inimestest kõrini saab, võtan oma fotoka ja lähen pildistama ning omi mõtteid mõtlema.


Millalgi käisime vanaema juures kooki söömas. Prantsusmaal on sellega tegelikult selline traditsioon, et selleks, et määrata, kes mis tüki saab, läheb seltskonnast kõige noorem laua alla ja ütleb, kes mitmenda tüki saab. Seekord siis Nolwen läkski laua alla, kuna ta väga tahtis. See tähendas muidugi seda, et kujukesega tükk otsiti hoolikalt välja ja anti temale. Sama vanaema olevat kunagi oma lastele kooki tehes iga tüki jaoks ühe kujukese võtnud. Et noh, nii ei lähe lapsed tülli ega ole kadedad. :D

Veel käisime tuletõrjujatega kooki söömas. Neil on paar uut nägu vahepeal tekkinud, üks neist on Thibault ja ta oli hästi nunnu ja naljakas (nagu nad kõik alguses, ma arvan). Kuna neil on juba üks Thibault grupis ees, siis tal kästi ruttu endale hüüdnimi välja valida, muidu teised panevad mingi lolli nime esimese suurema äparduse järgi, mis ta teeb. Muuhulgas jagas ta kõigile siidrit ja valas topsid ääreni täis. Kui Nolwen vastas, et "ei aitäh, ma tahaks tegelikult Cocat", üritas ta talle ikka veel siidrit pakkuda, lihtsalt hästi natuke vähem. Tal oli vist kindel plaan kõik ümbritsevad purju joota. Kuna tuletõrjemajas on nüüd ägedat jõusaalitehnikat, siis katsetasime õega järgi. Mina mängisin sõudeergomeetriga mingit kalakestemängu ja tema jooksis?kõndis?tegi? miski trenažööri peal 3km. (Mul tegelikult ka puuduvad igasugused keelelised teadmised, et see viimane lause normaalseks teha.)

Ühel päeval käisime Marianne'i ja tema sõprade (ja nende peredega) St. Vallier's piknikku pidamas. Kõigil oli hästi külm oma suurte talvejopedega ja mina istusin rahulikult kampsuniga... Ma jään vist alati selleks tüüpilise eestlase stereotüübiks, kellel kunagi külm pole :D Pärast kuna õde tahtis mänguväljakule minna, siis ma läksin temaga kaasa, tegime läbi kõik kiiged ja vahtisin teda igasugu asjade otsas turnimas ja liumägedest alla laskmas. 

Victoria (kes nägi langevarjureid)

Pisike osa meie piknikuseltskonnast: madame Félix, Édouardo, mina, Nolwen, Marine.

Järsku hakkas aasale mitmeid langevarjureid maanduma.

Piknikul tutvusime madame Félix'iga, kes on juhtumisi prantsuse keele õpetaja Nolweni koolis. Temaga oli hästi lahe juttu ajada, Väga-väga huvitav inimene ja ta armastab hirmsasti raamatuid, laenas meile Nolweniga ka paar tükki.  Pärast piknikku kutsus ta meid ühel õhtul enda juurde aperitiivile, saime süüa, pisikeste põngerjatega mängida (jälle) ja kui eriti igavaks läks, pakuti, et võime filmi vaadata ja anti meile arvutist "Frozen", mida hirmsasti mõlemad näha olime tahtnud. Uskumatult sõbralikke inimesi on ikka olemas!

Prantsusmaal tohib poodides allahindlusi (soldes) teha ainult mingi kindla aja vältel. Sel aastal näiteks umbes jaanuari teisest nädalast veebruari teise nädalani on peaaegu kõigis poodides suured tühjendusmüügi-laadsed asjad ja umbes tol ajal tehaksegi suurem šoppamine. Mina olen ka toreda hunniku uusi riideid omale ostnud, lõpunädalatel langevad hinnad paljudes kohtades täitsa valmistushindadeni välja, ilma mingi kasumita.

Eelmisel nädalavahetusel oli YFU kokkusaamine. Ja kuna meid on siin piirkonnas kolm, saadeti meid... PARIISI!!! Mitte, et me tegelikult midagi erilist seal külastanud oleks, aga mind huvitaski pigem see, et sain näha teisi vahetusõpilasi, kelle hulgas oli ka eesti tüdruk Kaisa!

Siit tuleb nüüd palju rongisõidupilte, sest nii ilus oli ja mul oli veidi igav ka. Hiina tädi rongijaamas oli nii nunnu ja istus terve aja niimoodi ette vahtides, et lihtsalt pidin selle jäädvustama.


Päikesetõus. Rong sõitis esimesed kaks tundi ainult mööda rannikut. Kõik magasid/üritasid magada, mina muudkui klõpsutasin fotokaga ja uudistasin niisama, sattusin ju veel õigele poolele ka.




Õige TGV (train à grande vitesse ehk kiirrong). Peaaegu 300 km/h.

Lumi!!! Meil ju seda veel pole...

Pariisi rongijaama jõudes oli tunda, kuidas YFU kõik nii hästi organiseerinud on. Mulle ei olnud absoluutselt mingit informatsiooni antud selle kohta, kes täpselt mulle järgi tuleb ja kuhu ma täpsemalt üldse edasi lähen (see oli muidugi suures osas minu viga ka, oleksin pidanud kõige kohta varem küsima). Mulle vastu tulnud noormees läks kõigepealt valesse rongijaama, hiljem otsis mind vale rongi pealt ning lõpuks leidis mu üles vaid mu eesnime ja eksleva hoiaku järgi. (Inimene, kes mulle tegelikult järgi pidi tulema, jäi üldse nii umbes tund aega hiljaks.) Kohale jõudes polnud loomulikult keegi sellega ka arvestanud, et viimati sõin 6:30, kell on 14:00 ja mul on kõht tühi.

Avastasin seal inimesi, kellel oli minuga täpselt sama kaamera ja eks nad siis 
"katsetasid, kuidas minu oma on"

Kokkusaamine iseenesest oli täitsa tore, saime teiste vahetusõpilastega juttu ajada (neile see polnud midagi erilist, kuna näevad üksteist tihti, minu jaoks aga väga väga lahe), sain kuulda, kuidas kõigil läinud on jne. Lisaks olid kokkusaamisele kutsutud mõned prantslased, kel vahetusaasta alles ees (ei tea tegelikult, kui hea mõte see oli, sest taheti, et me räägiks pigem probleemidest ja nii hirmutasime natuke tulevasi vahetusõpilasi). Esimesel päeval kokkasime ühe pahura kokaonuga, õppisime uusi ja huvitavaid asju nagu kuidas lõigata sibulaid ning neid noa abil kaussi lükata jne. Teisel päeval olid töötoad, kus rääkisime sellest, mida Prantsusmaal märganud oleme ning kuidas üleüldiselt läheb.

Kuigi YFU põhimõte on sama keelt rääkivaid inimesi mitte eriti kokku lasta, sattusin mingi juhuse kaudu ööbima Kaisa juurde. Kuna koos meiega oli prantsuse tüdruk Claire, rääkisime eesti keelt muidugi minimaalselt, ainult siis kui näiteks kiiresti mõnda sõna/väljendit tõlkida vaja oli. Kaisa hostõe parima sõbranna poiss-sõbral (vist?) oli samal õhtul üllatuspidu, seega kõva muusika käis ja me läksime üsna hilja magama (mängisime kolmekesi ja hiljem veel Claire'iga kahekesi "tõde ja tegu", väga tore oli!)

Meie oma väike disko Kaisa juures

Claire, mina, Kaisa

Kaisa näeb aknast Eiffeli torni kuigi ta tegelikult elab üldse äärelinnas Clamart'is.

Hommikune padjanäo-peeglilaks pärast hambapesu. 
(NB! Uus pidžaama, originaalis 50 eurot, mina ostsin 20ga. Soldes!)

Minu nädalavahetuse kõrghetk saabus pühapäeval vahetult pärast lõunasööki, kui põgenesime Kaisaga kahekesi koridori eesti laule laulma. Prantslased ei laula eriti palju ning siin olen veel rohkem aru saanud, kuidas eestlased tõesti on laulurahvas. Igatsen neid hetki, kui Eestis suvaliselt sõpradega tänaval jalutades koos laulma hakati ja enam pidama ei saanud. Laulupeost räägin üldse suurima uhkusega igaühele, kes midagi Eesti kohta küsib. Seal selle poole tunni jooksul lauldes tundsin, et miski koorem on jälle õlult langenud ja oi kui hea on olla.

Tagasisõit algas jälle huvitavalt: meid pandi metroo peale ja ühel hetkel näitas vabatahtlik, et mina sõidan edasi, aga teie lähete siin maha, vahetate metrood, sõidate sinna peatusesse ja otsite oma rongi üles. Loomulikult meil probleemi ei olnud, Austria tüdruku Naimaga leidsime meie mõlema rongid üles, jõime veel Starbucksis kakaod jne. Aga natuke jäi südamele see, et minu vahetuspere on Prantsusmaal minu eest vastutav, aga YFU, kes eriti seda vastutust südamele paneb ja igasugu asju ära keelab, jätab meid lihtsalt niisama Pariisi metroosse üksi. Tõenäoliselt loomulikult midagi ei juhtu, aga küsimus on lihtsalt teoreetiline: kui peaks juhtuma, mis siis saab?

Anyways, enne tagasisõitu ostsin õele veel väikese Eiffeli torniga võtmehoidja. Jälle viis tundi rongisõitu ning olingi lõunas tagasi!






Sel nädalal jalutasime Isabelle'iga ühe 2-tunnise vahetunni ajal Cannes'i. Leidsime sellise kohviku nagu Café Poet, kus jõime hiiglaslikke jäätisekokteile. Armas väike kohvik, väiksed maalid seinal ja mõnus muusika taustal, mulle väga meeldis!


Nolweniga tegime ühel päeval toas väikese improviseeritud fotosessiooni, kus ma tegin temast hüppepilte. Kahjuks valgustusprobleemidest tingitud ISO 6400 piltide kvaliteedile liiga hästi ei mõjunud... Näitan siis teile tulemusi ka ;)


See üritas midagi kurja võluri stiilis olla, tuunisime õega koos ja puha


Eelmisel nädalal ei olnud meil koolis tunde, sest tegime bac blanc'i ehk proovieksameid. Minu klassis kõik vahtisid mind nagu tulnukat, kui kohale ilmusin, sest kes see valiks kodus magamise asemel proovieksamid? Aga loomulikult mina! Kontrolltööd on mu lemmikosa koolist. Ja nüüd, kui vaikselt oma töid kätte saame, on klassikaaslaste kadedaid pilke oi kui palju. Nimelt olen mina saanud klassi parimad tulemused nii bioloogias (18/20), matemaatikas (19/20), füüsikas (18/20) kui ka loomulikult inglise keeles (20/20). ST2S tulemuseks oli 6/20, aga liiga üllatav see ei olnud; jõudsin oma kirjandist vaevalt poole valmis, kui lahkuda kästi. Filosoofia ja ajaloo tulemusi veel ei tea, aga klassi keskmine filosoofiahinne on üldse 5 kanti (20st) ning ajalooõpetaja ütles, et arvab, et mul läks kindlasti hästi (no Prantsusmaa ning Eesti vaatepunkte korraga tundes ei ole Külm sõda just liiga raske ära õppida). Ma olen enda üle nii uhke!

Eile käisin kahe teatriringi poisi Laurent'i ja Quentin'iga teatris ning pärast läksime McDonald'sisse sööma. Etendus oli huvitav, suures saalis, mis meenutas pigem kino ning palju oli mängitud valguse, video- ja helitehnikaga. Pärast mäkis sain hästi palju Eesti kohta seletada, iga kord tuli uuesti seesama küsimus, et "Etioopia... ei... Leedu... ei... Eesti?" Veel rääkisime igasugu filmidest ja seeriatest, see prantslastele väga meeldib.

Kuna elame siiski mägedes, satume vahel pilvede sisse, ikka täitsa metsik udu on. Autost ei ole peaaegu midagi näha, kõik on ümberringi valge. Üritasin seda pildile saada, aga eks fotokas loo kaomad kontrastid. :)

Sellel kolmapäeval ma kooli ei läinud, veetsin kogu hommiku diivanil lõõritades ning kutsu tuli hüppas sülle (tavaliselt tuleb ainult kahe käpaga, aga seekord sain kogu 34-kilose kaisukaru)

Eile käisime kutsuga jalutamas ning ta leidis prügikastide kõrvalt kotitäie saiu. Pistis siis kohe sai suus jooksu, suures hirmus, et äkki keegi võtab ära.

Sellisena mu elukene siin siis veerebki. Loodan, et seda oli tore lugeda (või vähemalt pilte vaadata), eks me vahetusõpilased enamus muutume natuke laisemaks siin aasta teisel poolel ning kirjutame natuke vähem ja kiiremini. :)

Musid-kallid! Olge tublid!

No comments:

Post a Comment