Stay tuned, kohe kirjutan ka järgmistest seiklustest - ütles Elo juba X aega tagasi. Aga ma püüan ikka tagantjärele kõik kirja panna - pärast tore meenutada. Kahjuks on aega juba nii palju möödas, et värsketest mälestustest pole enam haisugi. Ühtlasi hoiatan, et selle postituse kirjutamine venis rohkem kui aasta aja peale ja kõik on siia jõudnud nagu puder ja kapsad. Äkki viitsin kunagi seda ka natuke korrastada :)
Igatahes, alustagem algusest. Kes on minu blogi ka varem lugenud, teab ehk juba, et 2017. aasta suvel käisin Prantsusmaal Fort de Jouy's vabatahtlikus noorte töömalevas kindlusemüüri ehitamas. Kuna see oli üks kõige vahvamaid elamusi minu elus, tahtsin kindlasti veel midagi taolist teha, kuniks ma veel noor olen ja suvel mingeid möödapääsmatuid kohustusi ei ole. Plaan oli minna Edela-Prantsusmaale Pürenede mäestikku Larunsi külla, kus pidime elama otse mäenõlval ning igapäevaselt matkaradadel jalutama ja neid korrastama, nädalavahetustel oleksime saanud lähiümbruses teha erinevaid matku või muud aktiivset. Kahjuks olid paar nädalat enne maleva toimumist selles piirkonnas suured üleujutused, mis tekitasid suurt kahju ning kogukonnal ei olnud enam võimalust meid võõrustada. Niisiis pakuti välja asendusvariant - sama seltskond, aga malev toimuks hoopis Bordeaux's, kus värviksime mingi maja seinu, aga nädalavahetuseti saaksime siiski mägedesse. Ka seda projekti lõpuks ei toimunud.
Kuhu me lõpuks välja jõudsime, oli hoopis La Réole, küla Bordeaux'st tunnise sõidu kaugusel, kus aitasime valmistada üht keskaegse pesula (ei oska paremini tõlkida seda, prantsuse keeles öeldakse lavoir - koht, kus kõik oma riideid jms pesemas käisid) ala seal toimuma hakkavateks pidustusteks ning keskaegse käsitöö töökodadeks. Seal oli esialgseks projektiks plaanitud asukohas müür kokku kukkunud, mistõttu oli uue asukoha ettevalmistamisel rohkem abikäsi vaja. Kui olime seal nädalakese juba olnud, jõudis meile appi ka see rühm, kes olid päriselt ka end La Réole'i kirja pannud. Palju suurt segadust, aga ma otsustasin siiski minna, sest kuigi ma ei olnud isegi veel lennupileteid ostnud, mõtlesin, et seltskonnaga, kes tegelikult tahtis ikkagi mägedesse minna, on meil kindlasti palju ühist, pluss meile lubati nädalavahetusteks siiski võimalusi minna matkama ja teha asju, mida me oleks esialgsegi projekti puhul teha saanud.
Malev toimus augustikuus, mina sõitsin Eestist ära täpselt siis, kui siin enam-vähem see ilge kuumalaine läbi sai, aga Prantsusmaal sain 40-kraadist kuumust veel paar nädalat tunda. Meid võttis vastu Concordia organisatsiooni piirkonnajuht Guillaume, kes püüdis kõigest väest vabandada, et meie projekti nii palju muudeti, ning kinnitada, et meil tuleb sellegipoolest väga tore malev, sest kõik muretsevad tohutult meie olukorra pärast. Õhtul grillisime, jõime veini, tutvusime ning valmistusime järgmisel päeval Bordeaux'd külastama minema. Ööbisime Concordia peakontoris, mis on organisatsiooni sõpradele alati avatud.
Panen siia nüüd mõned linnapildid Bordeaux'st, ma ei olnudki seal veel käinud. Varsti on mul tõesti juba kõik Prantsusmaa nurgad läbi käidud, aga ega ma ei kurda selle üle.
Piknikupaus!
Vaieldamatult lemmikosa terves Bordeaux's! Tohutult palav oli ja sellel suurel väljakul olid purskkaevud, mis vahepeal pritsisid veeauru, siis muutus kõik väikeseks basseiniks, vahepeal kuivas jälle ära ning siis hakkas ring uuesti algusest pihta. Ja kuiiiii vahva see oli!!!
Mina ja hispaania keelt kõnelejad - Ara, Nicolle, Andy ja Marc. Kõik läbimärjad ja tohutult rõõmsad
Bordeaux'st voolab läbi Garonne'i jõgi, mis on VÄGA pruun
Väsinud mina hommikul oma telgi ees. Teised olid kõik unimütsid, nii et mina olin (vähemalt esialgu) see, kes ärkas vara ning äratas vajadusel ka teised üles. Eriti Marci, kes magas minu kõrvaltelgis ning kellele oli tõusmine kuidagi eriti vaevaline. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasime hommikuti lihtsalt telgist väljumata karjuma üksteisele, et ou tõuse üles juba. :D
Igal hommikul ja õhtul jalutasime üle selle silla oma kämpingust eluruumidesse. Meie oma Golden Gate.
See malev oli Fort de Jouy'st väga erinev ning alguses ei suutnud ma sellega kuidagi harjuda. Kui eelneval aastal olime töötanud inimeste jaoks, kes võtsid oma isikliku kohustusena näidata noortele nii palju oma piirkonda kui võimalik, rääkida juurde, teha süüa, suhelda jnejne, siis seekord oli kõik meie enda teha - antud oli ainult tööülesanne ning budget 5.50€ inimese kohta päevas selleks, et süüa, teha tegevusi jne , kõige muu eest pidime ise muretsema.
Esimene päev. Grupijuhid tegid ise süüa ning kõik lihtsalt passisid toas, midagi teha ei olnud. Mina siis ütlesin, et kavatsen jalutama minna ning ümbruskonda uurida, ja lõpuks suutsin kõik teised ka endaga kaasa tulema veenda.
Põllul oli selline vahva niisutussüsteem, mis iga natukese aja tagant kastis ka kõnniteed. Kuna ilm oli VÄGA kuum ja kusagil varju ka ei olnud, siis olime väga rõõmsalt valmis oma aega veetma vee all ringi joostes.
Ara, Marc, Andy, Nicolle, Venera, Alina, mina :)
Õhtul jalutasime ka külas ringi ning vaatasime üle sealsed umbes kolm baari ja kaks poodi.
Minu jaoks vaieldamatult kõige ägedam koht La Réole'is on bassein, mis on nähtavasti ka peamine koht, kus kohalikud lapsed oma suvepäevi veedavad. See on mingisugune vana ühisbassein, mis on väga ilusti korda tehtud ja no muidugi hüppeplatvormid on magnet! Teised veetsid oma aja päevitades ja natuke ringi sulistades, mina hüppasin kaks tundi järjest tornist vette.
Rõõmus vettehüppaja!
Pilt paar nädalat hilisemast uuest basseinikülastusest (arvake ära, kelle initsiatiivil) Ale (Mehhiko), Sofia (Ukraina) ja Liziga (Mehhiko).
Vaade meie kämpingule. Enamik inimesi seal on ratturid, kes läbivad Santiago de Compostelat.
See on meie tööpaik enne tööle asumist. Meie grupi asi oli see ära korrastada ja rohida - kui teised liitusid, hakkasime ehitama onnikesi.
Piknik päikeseloojangul ja väga diibid pildid
Üks väga vahva üritus La Réole'is oli külapidu, mida suvel korraldati igal teisipäeval. Seal mängis keegi muusikat, olid söögi- ja joogitelgid ja sai tantsida.
Ja meil oli muidugi väga hea meel proovida umbes kõiki erinevaid kõrvalkülas tehtud veine, sest et ega veiniregioonis lihtsalt muudmoodi ei saa!
Minu parim sõber malevas oli Nicolle - pärit Peruust, poole oma elust elanud Itaalias, nüüd õpib Šveitsis. Ajapikku kogunes mul talle omajagu tiitleid - Mother of Benches, Cat Lady, Mother of Wine, Human Translator, Sexy Thing, Inside Girl, Eyeliner Queen, Comfortable Ass. Võite kolm korda arvata, milline neist tänu sellele pildile tuli.
See on linnapea Marty Bruno oma tagaaiast meile kanuusid toomas. Me olime suurema osa ajast selles väikeses külakeses kinni ja ei saanud eriti kaugele minna, sest meil polnud autosid ega jalgrattaid. Siin korraldati aga nädalavahetusel aktsioon, kus meid viidi autodega linnast natuke kaugemale ning saime tagasi kanuutada. Linnapea oli väga armas mees, käis pidevalt vaatamas, kuidas meile meeldib, ja juttu rääkimas.
Üks päev käisime Changiga (Vietnamist) prügikasti otsimas ja leidsime linnast sellise toreda põõsasvandi.
Ühel päeval läksime kõrvalkülla grillima koos ühe teise seltskonnaga, kes olid seal tegemas noortevahetust sama organisatsiooni kaudu kui meie. Suur oli minu üllatus, kui avastasin, et seal oli ka 4 eestlasest osalejat. Kuna selleks ajaks olin juba paar nädalat ainult inglise ja prantsuse keeles rääkinud, tuli kolmanda suhtluskeele lisamine kuidagi väga vaevaliselt. Aga hästi tore oli muljetada!
Asuka ja Yurina - kaks noort (14?) jaapani tüdrukut, kes ei rääkinud peaaegu üldse inglise keelt. Nendega suhtlesime enamasti läbi Marci, kelle üks vanematest on jaapanlane (aga ta ei räägi siiski eriti hästi) ning ühe vene poisi Ruslani, kes oli ülikoolis õppinud vene keelt.
Uue grupiga meile lisandunud grupijuhid Nathalie ja Marine. Laagri lemmikosaks jäid nende kahe hommikused äratused telkide vahel - minutite kaupa järjest "wake uuuuuup, wake uuuup!!!!", mis kõlas väga toredasti
Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas välja tulema, et enamik tegelasi ei olnud sinna laagrisse üldse töötamise eesmärgil tulnud - nad kuulasid muusikat, lobisesid, mängisid, magasid sellel ajal, kui pidime töötama.
Liz (Mehhiko) ja Venera (Kaliningrad)
Mina ei lasknud end üldisest meeleolust segada. Minu lemmikmasin oli Kärcheri survepesur ja ma survestasin kogu ala sellega üle! Hiljem sain ka trimmerdamise selgeks. Selles mõttes oli mul hea meel, et teisi töö tegemine eriti ei huvitanud - nii sain mina enda jaoks kõige toredamad tegevused täiesti vabalt ja konkurentsitult valida :D
Siin hakkas pihta korralikum ehitustöö. Uuest seltskonnast lisandusid minu entusiasmile Nastja, Baris ja Chang, kes olid samuti asjalikud ja töökad.
Tuli välja, et täpne maamõõtmine on päris raske töö, aga õnneks oli Nathalie'l onnide ehitamisega piisavalt kogemusi ning me saime kõigega hakkama!
Baris sai suurteks sõpradeks ühe vanema mehega, kes jalutas kohale ja aitas meil ehitada. Nad küll ei mõistnud teineteist absoluutselt, sest ühtki ühist keelt nad ei rääkinud, kuid noogutuste ja omakeelsete sõnadega sai kõik vajalik öeldud ja nad olid nii vahvad!
Nastja on üks kõige kõvemaid plikse, keda ma tean. Mõned linnakodanikud laenasid meile oma vanad rattad, kuid need ei olnud just kõige paremas korras. Nastja võttis lahti YouTube'i õpetused, kruvis ratta osadeks, parandas ära ning tegi väikese 80km tiiru ümberkaudsetes mägedes. Ja põles sealjuures täiesti ära. Pärast maleva lõppu plaanis ta sõita Lyoni, osta sealt endale jalgratas, sõita sellega Frankfurti ning siis sealt koju minna. Vanematele ta seda isegi ei maininud. Kui hiljem uurisin, kuidas läks, kirjutas ta mulle, et sõitis üle 800km ning et talle väga meeldis. Vabal ajal tegeleb Nastja postitantsuga.
Grupipilt - meie ja ka mõni kohalik, kes suure innuga meid aitamas käis.
Ühel päeval pakkusid meie kohalikud naabrid välja, et võivad meile käsitööringi korraldada. Nii me istusime seal paar tundi ja tulemusena said naabrid endale mosaiigiga kaetud laua meie kõigi käejälgedega. Minu oma on see roheline ;)
Neil olid alles väga hiljuti sündinud ka kiisubeebid!!!
Pilt päevast, kus mina ja Chang olime köögitoimkonnas ning käisime ratastega poes. Vaated poodi sõites olid väga ilusad.
Laagri alguses lubati meile, et saame igal nädalavahetusel mägedesse sõita, kuid lõpuks tuli sellest üks suur jama. Aga kaheks päevaks lubati meil siiski sõita Larunsi - kohta, kus meie malev esialgu toimuma pidi. Kohtusime seal grupiga, kelle meie omaga sarnast malevat ei jäetud ära ning saime veidi aimu sellest, millised nende kolm nädalat välja nägid. Ja loomulikult - saime ka mägedesse!
Õhtul korraldas sealne grupp meile ka peo, kuid suurem osa sellest peost jäi minul nägemata. Nimelt sain mina samal ajal linnas kokku oma vahetusisa Fredi ja tema naise Céline'iga ning me käisime õhtust söömas. Nad olid plaanimas reisi kuhugi Hispaania kanti, kuid kui ma neile ütlesin, et satun tõenäoliselt üheks päevaks sinna mägedesse, muutsid nad oma trajektoori, et minuga üks õhtu veeta, mis oli neist tohutult armas! Eriti arvestades, et täpsed päevad, mille mägedes veedame, saime meie teada alles paar päeva ette. Sõin keset suve fondüüd ja nautisin seda täiega, pärast vaatasime küla ilutulestikku ning seejärel pärast hüvastijättu otsisin mööda küla taga kadunud malevakaaslasi, kellest ühelegi ei olnud pähe tulnud mulle mainida, et nad olid korraldanud peo campingust kaugemal ühes koolimajas. Kui kohale jõudsin, oli pidu juba täies hoos, aga jõudsin minagi järele!
Järgmisel päeval leidsime, et päris kohe kogu seda pikka maad tagasi sõita ei viitsi ning läksime mägijärve äärde päevitama ja ujuma. Tegelikult vist ei olnud seal lubatud ujuda ja vesi oli ilmastikule üldse mitte vastavalt külm (või noh, eestlasele mõnus kevadine). Marc ja Andy hüppasid ikka korraks sisse, mina ujusin oluliselt pikemalt.
Mina, Ukraina tüdruk Sofia ja kohalik tüdruk Anissa, kes on Guadeloupe'i päritolu, koduõppel ja kellega saime üks päev käia korvpalli mängimas.
Viimasel päeval läksin Bordeaux'sse üsna vara ning kuna lennuk läks alles hilja, veetsin päeva linnas ringi jalutades. See oli üks kõige veidramaid päevi minu elus - olin nii väsinud, et jalutasin ringi nagu unenäos ning päris täpselt ei saanud aru, mida teen. Käisin pannkooki söömas, poodides ringi, niisama mööda tänavaid. Õnneks ei ostnud midagi eriti lolli, ei kaotanud midagi ja jõudsin ka ilusti lennuki peale. :D
No comments:
Post a Comment