La Roche Écrite

Nii, olen nüüd reaalsuses juba koju jõudnud, aga blogi jätkub hetkel veel augustikuu koha pealt, sest l'île intense on oma nime uhkusega kandnud ning väsitas mu kapitaalselt ära. Aga küll ma tagantjärele hakkama saan :)

15. august oli Prantsusmaal püha ning töölt vaba päev - assomption ehk rukkimaarjapäev. Meie leidsime, et see on hea võimalus minna kahepäevasele matkale pühapäeval vastu esmaspäeva, kuna meil oli päris suur grupp (7 inimest) ning mägimajakestes ei pruugi nädalavahetustel alati kohti olla.

Grupp, kellega matkasime, oligi kokku saanud selle matka eesmärgiga, kuid olime esimese asjana kohtunud juba Ida-Réunionil vihmasajus matkates ning oleme sellest ajast saati veel palju asju koos teinud. Siin meie auto kõrval, sarvesaiadest jõudu kogumas.

Pildil: Dorine (õpib advokaadiks), Laetitia (peremeditsiini resident, kellega meil on ühine tuttav Kadri-Ann, keda ta kohtas Brasiilias! What are the odds?!), Elia (töötab põhikoolis mingisuguse asjaajana, liitus seltskonnaga Louise'i kaaslasena), Léa (logopeed, tema meid kokku kutsuski), Morgane (imearmas Léa töökaaslane, neuropsühholoog), Louise (insener elektrivaldkonnas), mina.

(Laurine pidi kahjuks nii sellest kui ka järgmistest matkaplaanidest loobuma, sest kukkus Mafate'is u 10m kõrguselt kuristikku ning väänas jala välja. Õnneks oli õnnelik õnnetus, ta sõbrad said ta tagasi üles aidatud ning sai helikopteriga haiglasse sõita)

Kartsin seda matka hirmsasti, sest teadsin, et rada algab Dos d'Ane'ist ning läheb läbi Roche Verre Bouteille', kus olin juba käinud ning mis on hetkel varingute tõttu suletud ning kus on päris kitsaid ja vastikuid kohti. Lisaks lugesin just eelmisel päeval, kuidas inimesed olid seal matkamise eest trahvi saanud, lisaks ei kata ka tervisekindlustus õnnetusi, mis juhtuvad keelatud radadel. Ma isegi magasin selle mure pärast halvasti ja katkendlikult. Lõpuks läks kõik tegelikult hästi, sest meie rada läks teist teed pidi, mis oli täiesti ausalt avatud.

Üks veidi hirmus varingukoht kohe alguses küll oli, aga seal oli vähemalt nöör, millest kinni hoida.

Vana hea Roche Verre Bouteille vaade

Tee läks üpriski aeglaselt, sest iga nurga peal oli vaja kedagi oodata, lolle nalju teha, jutustada, batoonikesi süüa... Aga see oli nii tore! Léal sai sellest venitamisest üpris kiirelt kõrini ning koos Eliaga otsustasid nad kiiremas tempos ööbimiskohani minna, teised jäid aga Disney multikate laule laulma, radadel peitust mängima, ...

Roche Écrite ise oli pilvedes, kuid meil oli ilus ja mõnus ilm. Ühel hetkel tulid meile vastu teised matkajad, kes olid eelmisel ööl seal ööbinud, tahtnud mäe tippu ronida, kuid koleda ilma tõttu plaanist loobunud. Nad olid selgelt pettunud ja rääkisid meile, et "Teate, pole üldse mõtet midagi loota, seal on külm ja märg ja juba nädal aega pole mingit vaadet olnud ja isegi vesi on külm". Aga meie ei lasknud end sellisest negatiivsusest häirida. Elu tuleb ikka ilusaks mõelda.

Louise, va hulluke, võttis selleks, et Eliale muljet avaldada, seljakotti kaasa meloni, arbuusi ja kookospähkli, lisaks hiiglasliku kööginoa. Arbuus osutus seest tühjaks ja mädanenuks, nii et see tuli sama targalt tagasi tuua (Mafate'is ei ole tihti prügikaste, sest sinna pääseb vaid helikopteriga ja see kõik on väga kallis, bioprügi ära viskamine ei ole ka lubatud, sest tegemist on kaitsealaga ning me ei taha ju ometi, et seal mingid suvalised taimed ökosüsteemi üle võtaks)

Meie pidasime oma piknikku poolel teel ilma Léa ja Eliata, sest me ei jaksanud ööbimiskohani kannatada ning palju mõistlikum tundus rahulikult võtta.

Lõpuks, kõigest kaks tundi hiljem, jõudsime ka meie Léale ja Eliale järele, viskasime end murule pikali, võtsime päikest, lahendasime sudokusid ja muid mõistatusi.

Üks kenamaid ööbimiskohti Mafate'is, minu meelest. Väga palju kohti oli ka ning 5-6 erinevat maja, lisaks telkimisplats.

Juba enne päikeseloojangut läks õues väga külmaks, meie istusime aga kõik koos laua taga, mängisime UNO kaarte ning soojendasime end rooibose-rummiga.

Üks õige kreooli õhtusöök - riis, kaunviljad, rougail saucisse, vürtsikas rougail kõrval (see võib olla kastme või salati vormis, idee on selles, et igaüks teeb oma toidu nii vürtsikaks kui soovib, põhimõtteliselt on aga alati võimalik teravust täielikult vältida, sest pipraid otse toidu sisse ei panda). Sel hetkel oli mul küll kahju, et Martinit minuga polnud - sidrunite ning vürtsika toidu fännina oleks talle see  rougail kindla peale väga meeldinud!

Pärast korralikku õhtusööki ning veel paari klaasi rummipunši tundus täitsa okei kell 21 magama minna - eriti arvestades, et meid ootas varajane äratus kell 3:40, et 4st mäkke ronima hakata ning päikesetõusuks La Roche Écrite'i tipus olla (2276m). Kuna juba ööbimiskoha juures oli hirmus külm, toppisime pea kõik voodist pätsatud tekid endale kotti kaasa, et üleval mitte kringliks külmuda - tagantjärele ainuõige otsus. Isegi kui see ei olnud just kõige viisakam tegu mu elus.

Kui päikesetõus ise oli 6:30 paiku, näeb esimesi punaseid-oranže-roosasid kiiri juba tunnike varem. Kõndides oli meie pea kohal selge tähistaevas ja Linnutee, esimeste kiirtega tulid aga ka esimesed pilved ning üles jõudes olime juba täiesti pilvedes. See on ka põhjus, miks Réunionil matkatakse vara - hommikul on tavaliselt taevas selge, aga mida hilisema peale jääd, seda väiksem on tõenäosus midagi näha

Lõpuks jõudsime tippu!

Enamuse ajast olime pilvedes, kuid ütlesin tüdrukutele, et on vaja kannatlik olla ja küll läheb paremaks (nemad tahtsid ära minna juba enne seda kui päike reaalselt tõusis, sest nii külm oli). Kui Piton des Neiges (taustal, saare kõrgeim tipp) korraks nähtavale ilmus, olid selfie-käed kohe valmis!

Tagasi alla jalutades saime ka näha kõiki neid maastikke, mis varem end ööpimedusse olid peitnud. Ja see oli hommiku kullases kumas nii ilus-nii ilus.

Tagasiminek mööda sama teed oli väsitav. Äratus oli olnud varajane ja midagi väga uut ei olnud ja Morgane oli haige (koju minnes sai ka positiivse covid-testi. Mina sain ilmselt sama haiguse, aga test jäi mul negatiivseks). Aga olime kõik väga rõõmsad, et see vahva seiklus ette sai võetud! Minul läks muidugi veel paar tundi, kuni mind bussipeatusesse viidi, bussi peale sain ja hiljem koju kõmpisin.

Koduteelt ka vahva vestlus:

Mingi suvaline onu : "Jolie mademoiselle!" (ilus neiu!)

Mina, pole veel pessu saanud, väsinud, riided mustad seljas : ...

Onu,  : "Tu fais des randonnées?" (kas sa matkad?)

Mina : "Oui" (jah)

Onu : "Jolie quand meme" (noh, ikkagi ilus)

Võta siis näpust, mis ta sellega mõtles...