Sunday 10 August 2014

Vägev värk!

Viimased viis nädalat olen suutnud end vahetpidamata mööda Eestit ringi jooksutada.
Kohe pärast laulupidu algas mul selline huvitav rahvusvaheline noortevahetus nagu "Think about water!", mis tõi Palu puhkekeskusesse (Lõuna-Eestis) kokku noori Eestist, Lätist, Rootsist ja Rumeeniast. Koos õppisime palju vee kohta (nüüd on mul pähe kulunud, kui palju vett on vaja ühe kg šokolaadi valmistamiseks ja ühe õuna kasvamiseks jne), mängisime mänge ja laulsime, tutvustasime oma kultuure jnejne. Et me ise korraldasime seda asja, õppisin palju ka projektide ja rahastuse kohta (meid rahastas Euroopa Noored).

Eesti kultuuriõhtu 
(ja kujutage siis nüüd ette, et pildile on sattunud ühe Eestisse 14/15 tuleva vahetusõpilase hostõde, kaks 14/15 vahetusõpilast ja inimene, kes on elanud aasta aega õpetajana Rootsis)

Matkal käisime ka



Pärast veelaagrit käisin vana klassiõe Lisette juures maal, see hakkab juba vaikselt igasuviseks traditsiooniks saama. Ääretult tore on veeta paar päeva täiesti rahulikult linnast eemal koos heade sõpradega, keda pole kurat teab kui ammu näinud. :) Väga südantsoojendav, aga ka kurb oli öelda head aega vaadates sõbranna pisaratesse uppuvatesse silmadesse.

Ja kohe järgmisel hommikul pakkisin jälle asjad ning sõitsin kolmeks nädalaks malevasse sellisesse imelisse kohta nagu seda on Ranna Rantšo. Seal sai korralikult maatööd teha, kallistada kitsekesi ja obeseid, tunda, kui valusalt suudavad sind hammustada pisikesed näljased notsud jne. Eriti südamelähedaseks sai meile kitsetall Hugo Boss, kes kohe kuidagi ei suutnud oma aedikus püsida ja jooksis mööda Rantšot ringi, et leida kohta, kus rohi rohelisem ja taevas sinisem. Temast me kirjutasime isegi laulu. Herilasi ma ka enam eriti ei karda, igal söögikorral eksis tassi sisse mingi 3-4 tükki.
Aa, selle postituse pealkiri on viide meie kallile tööandjale Markusele, kelle suust võis väljendit "Vägev värk!" kuulda kümneid kordi päevas.

Üks päev kaevasime mudaaugus kraavi


Ranna Rantšo II

Imeliste päikeseloojangute maa

Mingi ime läbi sai minust malevapulmas peigmees


Et üks meie rühmajuhtidest oli fotograaf, saime ägedaid pilte ja videosid teha! Jee!

Minu suure seikluseni on aega veidi alla 17 päeva. Wow.

No comments:

Post a Comment