Minul on seljataga üks tore, aga väsitav nädal. Räägin teile ka!
Kolmapäevase jalutuskäigu tegin seekord Nizzas. Ja oli ikka tõepoolest üks korralik jalutuskäik! Mina õnnistan siin kõik transpordivahendid enne korralikumat kasutamist sisse. See käib umbes nii: tuleb rongi/bussi pealt maha minna vähemalt kilomeeter (aga alati võib ka rohkem!) enne õiget peatust ja siis jala edasi minna, kuni jõuad õige peatuseni. Siis tuleb imestada, et "Ahhaaaa, siin oli see õige peatus!" Kinnitan, et jääb meelde.
Nii ka seekord. Rongi pealt läksin segastel asjaoludel maha eelviimases peatuses, see oli Nizza äärelinnas nimega St. Augustin. Ega jalutuskäigul iseenesest midagi viga ei olnud, nägin ära terve lennujaama (see on täiesti merekaldal, päris omaette vaatepilt, kuidas lennukid vee kohal õhku tõusevad ja maanduvad) ja mereäärse Promenade des Anglais' ka. Üle viie kilomeetri jalutasin seal lõõmava päikese käes, õhtuks olin jälle näost tomat. :)
Nizza on tõeliselt ilus linn. Palju-palju ilusam kui Cannes või Grasse mu meelest. Pärast ~2h jalutamist ja otsimist leidsin ka õige rongijaama ning peatänava üles. Jõudsin veel natuke poodelda seal (armusin ühte paari H&M teksadesse esimesest silmapilgust!), ostsin süüa ka ja oligi aeg koju tagasi minna. Rongis sattusin juttu rääkima ühe inglise tädiga, kes muuseas on kolm korda Tallinnas käinud. Hästi tore oli üle pika aja kellegagi päriselt juttu rääkida nii, et saan kõik oma pikad veidrad lood suuremate viperusteta räägitud.
Õhtul õppisin ära, et bussipeatus on teise kohta ümber tõstetud. Loomulikult ikka siis, kui esimene buss minema sõitis ja veel pool tundi oodata tuli.
Laupäevahommik oli tõeliselt muserdav. Nimelt olen suutnud omale kusagilt ühe toreda viirusepoisi (või -tüdruku?) hankida (ega see just kuigi raske ei ole, kui nii üle poole klassist kui ka isa haiged on...), seega olin väsinud ja pea paks jne. Esialgne idee oli, et ema viib mu hommikul linna postkontorisse telefonikaarti ostma, sest ta ise sõidab sealt niikuinii mööda, kui vanglasse missale läheb. Mina suutsin aga sisse magada ja 5-minutiliseks hommikusöögiks ma valmis ei olnud, seega jalutasin ise. Tee Grasse'i on umbes 30min mäest üles kõndimist, arvake ise, kui tore see haige ja väsinuna oli. Postkontorist teatati üldse, et ma ise ei saagi seda kaarti osta ja eks ma siis kõndisin tagasi, meel palju kurvem kui see tegelikult oleks pidanud olema (aga eks kõik need suured igatsused-kurvastused tulevadki pigem suvalistel hetkedel välja).
Tee peal kohtasin liikluspeeglit...
...ja ühte toredat kiisut.
Ja õhtul... Ma vist sattusin paradiisi. Paradiisi nimega Festival du Livre Mouans-Sartoux (Mouans-Sartoux raamatufestival). See on üks Prantsusmaa suurimatest raamatupidudest, kestab ta ühe nädalavahetuse (kolm päeva) ning seal on palju kuulsaid autoreid nii Prantsusmaalt kui ka naaberriikidest (kahju, et ma ühtki prantsuse kaasaja autorit ei tea...), töötubasid, filme, loenguid, väitlusi ja muidugi palju-palju raamatuid. Festivali kasutada oli umbes 5 suurt hoonet, kuhu olid ära jaotatud kaunid kunstid, ilukirjandus, laste- ja noortekirjandus, filmid ja muu meedia ning kodanikuala (seal oli igasugu klubisid ja ühendusi, mis ennast reklaamisid). Palju oli kohale tulnud koomiksite autoreid ja nad paistsid kaugelt silma, kõik müüsid oma koomikseid koos kohapeal joonistatud pühendustega.
Mu arvates on see plakat nii ilus!
(où vont nos rêves? - kuhu lähevad meie unenäod/unistused?)
Kaunite kunstide maja. Mind lasti erandkorras pilti tegema!
Minule meeldis aga kõige rohkem pikalt peatänavale laotatud vanade raamatute osa. Seal oli väga palju väga ilusaid raamatuid. Oli neid, mis olid tõeliselt hinnalised (näiteks Victor Hugo "Hüljatud" originaaltrükk üheksas köites), oli neid, mis olid tõeliselt ilusad (no lihtsalt vaatad neid nahast raamatukaasi ja sulad...), oli palju BD'sid (bande dessinée ehk koomiks, väga populaarne Prantsusmaal), oli hunnikute viisi kahe- või kolmeeuroseid taskuraamatuid, ma oleks jäänudki neid sinna lappama...
Tallinna Prantsuse lütseumis õpitakse palju Jean de la Fontaine'i valme, tundsin hingelist sidet.
Õhtust sõime kuuekesi, koos Isabelle'i parima sõbranna Élodie ja tema emaga. Siin on kombeks üldse inimesi väga tihti külla õhtusöögile kutsuda. Ja mitte nii nagu Eestis, et kõigepealt saad kellegagi väga lähedaseks ja alles siis kutsud külla, pigem vaatad, et ohhoo, huvitav inimene, temaga tahaks juttu puhuda natuke, ta võiks meile õhtusöögile tulla. See on alati väga tore, kui keegi külla tuleb, sest siis tuuakse välja natuke uhkemad nõud ja toidud ja juttu on palju (vahel räägitakse isegi minuga!), seekord näiteks võrdlesime loomahääli eesti ja prantsuse keeles ning näitasin neile oma imelist sisemist kalkunit (kes veel ei tea, siis ma õppisin suvel malevas kalkunikeele selgeks).
Pühapäeval oli pilvine ja kole ilm ning esimese poole päevast istusime kodus. Kui laupäeval käisime raamatufestivalil isaga, siis pühapäeval läksin sinna emaga (kuigi mul oli ikka päris halb olla, ei jäta sellist võimalust kasutamata!) Hüppasime läbi ka moodsa kunsti muuseumist, festivalipiletiga oli see tasuta (noh, mulle on kõik sellised asjad siin tasuta, Prantsusmaa... :) kavatsen kõik muuseumid ja festivalid ära külastada!). Väga palju hullult diipe ja kunstipäraseid ruute ja kolmnurki, aga mõni töö meeldis meile ka, näiteks leidsin ajutiselt näituselt pilte Marina Abramovici eksperimentidest.
kõige ägedam eksponaat- vahetusõpilane!
Tegelikult oli see kõige ägedam- plaadid koosnevad lõpuni põletatud tikkudest.
Noorte osast leidsin seekord hulganisti klaverisaateid näiteks Ed Sheerani, Green Day, Simon & Garfunkeli ja paljude teiste artistide albumitele. No kujutage vaid ette mu kurbust nähes, et igaüks neist raamatuist maksab umbes 30 eurot... Muidu lõppkokkuvõtteks ostsin festivalilt neli raamatut: ühe koomiksi presidendist (ta ei meeldi rahvale, palju kurja nalja) koos pühendusega, Moliére'i "Ebahaige", Balzac'i "Isa Goriot" ja Bauby' ning Laffont'i "Skafander ja liblikas". Tahaks juba paremini prantsuse keelt osata, saaks korralikult lugema hakata (mitte, et mul mingi mustmiljonit asja teha vaja poleks...)
Mõned päevad tagasi hakkas järsku igal pool ümberringi tossama nagu oleks jaanipäev. Kuna see jätkus ka järgmistel päevadel, küsisin lõpuks isa käest, milles asi on. Nimelt on siin piirkonnas kulu põletamine juulist septembri lõpuni keelatud, sest suvi on liiga kuum ja kuiv (vahemereline kliima, eks). Nüüd algas aga oktoober ja pool Provence'i leidis, et ei jaksa oma kuluga nädalatki kauem oodata, tuleb kohe põletama hakata. Ja nii nüüd siis kõik kohad tossavadki ümberringi
Pühapäevaõhtul sain lõpuks skaipida Birgiti ja Marianniga. Igaüks eri ajatsoonis ja eri riigis (Mariann õpib Inglismaal ülikoolis nüüd), võtsid kolm parimat sõbrannat õhtul lahti oma arvuti, et lõpuks omavahel, noh, põhimõtteliselt näost-näkku rääkida ja kõigi silmist peegeldus meeletu rõõm. Oleksin võinudki rääkima jääda (meil jätkub seda juttu vast paariks nädalaks ikka), aga unel on ka miskisugune väärtus.
Võibolla, kui mul peaks kunagi liiga palju vaba aega olema, teen ka ühe postituse kõigest, mida pole veel maininud, aga võiks.
Bisous :*
Elo Maria
No comments:
Post a Comment