Juba ongi möödas kaks kuud sellest hetkest, kui astusin koos nelja saatusekaaslasega kummalisele Air Lituanica lennukile, et tulla aastaks Prantsusmaale elama. Aeg siin lendab ja läheb teosammul... Siin postituses räägin oma viimastest koolinädalatest. (Vaheaeg algas samal ajal kui Eestiski, aga kestab ta nädalakese kauem.)
Kolmapäeval, 8. oktoobril kohtusin esimest korda oma uue perega. Mulle näidati maja ja arutasime natuke, kuidas minu kolimine toimuma hakkab. Nüüd lõpuks on see jäänud nii, et viimased nädalavahetused veedan uue perega, nädala sees olen vanas kodus. (Lõplikult kolin vaheaja lõpus.) See võib ehk tunduda liigse edasi-tagasi käimisena, aga arvan, et see on parim variant, jätab mulle rohkem aega harjumiseks.
Vaade Spéracèdes'is, Küla on pisike ja armas.
Uus pere erineb eelmisest märgatavalt. Vanemad on paarkümmend aastat nooremad ning üsnagi temperamentsed. Väike 11-aastane õde Nolwen on selline pisike, blond ja üleni roosa. Ka nemad armastavad muusikat, aga pigem selles võtmes, et päev otsa mängivad neil majas ja autos kõige uuemad pop-lood. Isa Frédéric on kiirabimees ning vabal ajal ka vabatahtlik tuletõrjuja. Ema Fabienne töötab algkooliõpetajana. Neil on kolm autot ja mootorratas, Fred on ilmselgelt fänn.
Mina ja Nolwen miski kuju otsas
Usun, et kolimine saab olema raske, aga olen kindel, et kõik läheb hästi ja mul saab uue perega olema sama tore kui esimesegagi!
Laupäev, 11. oktoober. Esimene pere läheb skaudikogunemisele, mina tennisetrenni. Trenni viimasel pallil kukun natuke halvasti ühe väikse künka peale väljakus ning väänan välja oma hüppeliigese. Hirm on suur, sest mul on selliste asjadega halbu kogemusi, kus väike vigastus võib kesta kuid. (Õnneks võin nüüd, paar nädalat hiljem öelda, et väga tõsine ei ole. Mässin sideme ümber jala ja jalutan vabalt ringi.)
Esimene korralikum perekülastus möödus rahulikult. Käisime Decathlon'is (hiiglaslik Sportland) ja ostsime mulle ratta (või noh, nemad ostsid, mina vahtisin suu ammuli pealt ja noogutasin iga lause peale). Laupäeva õhtul käisime õhtust söömas peretuttavate Pascali ja Susanna juures. Mõlemad on portugallased, Pascal aga sündinud ja kogu elu elanud Prantsusmaal. Õhtu oli tõeliselt tore, tundsin, et olen seltskonnas, kus mind mõistetakse ja kus tunnen end täiesti vabalt. Jutustasime pikalt Eestist ja Portugalist, sõime miskisugust Portugali spetsialiteeti ja magustoiduks crème brulée'd. Pühapäevahommik möödus mängides Nolweni ja Frediga Mario Karti (mina kui täielik arvuti- ja videomängude võhik säilitasin sujuvalt terve mängu vältel viimase koha, aga ega see mind kuidagi morjenda).
neil on aias konnad, kelle nad sinna ise toonud on
Minu viimane selle perioodi kolmapäev oli koolivaba (võrkpalli jätsin minemata, hüppeliiges ei võimaldanud eriti midagi korda saata), hommiku veetsin rahulikult kodus ja lõunal sõitsime emaga Cannes'i Isabelle'ile kooli vastu. Pidasime rannas piknikku ja käisime ujumas ka. (Siin on siiani ilmad suvised, 25+ kraadi ei ole just liiga üllatav. Meri on soe.)
Neljapäeval oli busside streik, seega ema tuli meile Cannes'i järgi. Kuna ma lõpetan neljapäeviti juhtumisi 2,5h varem kui Isabelle, siis selle aja veetsin mere ääres oodates. Et ilm oli ilus ja lained hiiglaslikud, läksin jälle ujuma ja hüplesin mõnuga seal lainete vahel nii umbes tunnikese. Pärast mängisin veel natuke liivaga ja sõin oma poest ostetud viinamarju, ega rohkem polegi õnneks vaja. :)
Teine nädalavahetus uue perega. Laupäeva hommikul tuleb isa mulle järgi Porchega. Vahtisin suu ammuli seda masinat, no oskavad ikka üllatada! Õde pidas oma 11. sünnipäeva, kohale tuli üks poiss ja 8 tüdrukut (võite arvata, kui huvitav tollel poisil seal oli...) Ühesõnaga, hulk väikseid tüdrukuid õhtu otsa nägupidi telefonis, täpsemalt Snapchatis selfie'sid tegemas. Natuke kurb oli vaadata seda...
mina Porche üle imestamas
Nolwen puhus kaks korda küünlaid, et pildile ka saada
Pühapäeval käisime Siagne'i jõe kaldal jalutamas. Nende jalutuskäigud on palju vähem tapvad kui esimese pere omad, seda võin kinnitada. Esmaspäeval peesitasime rannas ja külastasime Peymeinade'i turgu.
üks tädi jalutas oma tuhkruid
kalamehed
Bioloogias oli meil vahepeal kaks praksi. Esimene oli antibiogrammi meisterdamine (paned Petri tassi natuke bakteritoitu, mõned bakterid ja erinevaid antibiootikume, pärast vaatad, millise antibiootikumi ümber on kõige rohkem bakterivaba ruumi, see on kõige tugevam). Mul tuli päris hästi välja! Teises praksis uurisime sea südant. Ma ei mäleta eesti keeles enam isegi, milline südame osa on koda ja milline vatsake, prantsuse keeles tean see-eest peast peaaegu kogu südame ehitust. Lõikasime lahti ka need kojad ja vatsakesed, uurisime südame klappe ja värki-särki. Mulle hullult meeldis. Samas, klassis oli ka üks tüdruk, kes ei nõustunud südant puutuma ja ta juhtumisi tahab saada.. ee.. selleks inimeseks, kes on tase allpool arstist (nagu õde või põetaja vms).
Need olidki mu viimased koolinädalad, järgmises postituses kirjutan juba vaheajast.
Bisous! :*
No comments:
Post a Comment