Nagu näete, mu kirjutamismotivatsioon ei ole kuhugi kadunud ning ohverdan mõnuga oma kallist uneaega, et kõiki oma huvitavamaid tegemisi ja fotosid teiega jagada ning iseendale hilisemaks meenutamiseks ja taganutmiseks hoida.
Minu esimene koolinädal ei olnud just kuigi pikk, sest esmaspäeval ma kooli ei läinud (projektide ning suuliste võõrkeeleeksamite tõttu jäid paljud tunnid ära), neljapäev oli vaba päev (taevaminemispüha) ning reedel tegi meie kool "silla" ehk siis üksik reedene koolipäev jäeti ära. Et nii õde, ema kui ka isa pidid siiski tööle-kooli minema, veetsin mina oma neljapäeva õhtu ning reedese päeva Isabelle'i juures.
Veidi väsinud ja tõsine. (Ega ma ei oodanud kah, et keegi must pilti teeb...) Koosveedetud õhtuid ei veeda me enam mitte terve aja lauamänge mängides, vaid usinasti augustist reisi planeerides. Aga sellest lähemalt kunagi hiljem.
Et veetemperatuur basseinis on juba 24 kraadi, läksime õhtul hilja veel ujuma ka. (Vabandust, trikoo on mulle natuke väike, sest see on miski Isabelle'i vana trikoo.) Konnade krooksumist kostus igast ilmakaarest ning ühe pisikese leidsime ka basseinist.
Plaan oli minna reedel Isabelle'i ja ta isaga Le Mercantouri rahvusparki matkama. See on üks võrdlemisi suur rahvuspark Itaalia piiri ääres, Alpide lõunaosas. See plaan sai emalt palju kriitikat, sest veel ei ole hooaeg sinna minemiseks (st. külm on ja lund on palju) ning lisaks ei olnud ilmaennustus just kiita. Me läksime ikka. Eelmisel päeval oli mul õnnestunud endale soetada paar matkajalatseid. Väga õigeaegne ost!
Hommikul ärkasime üles suure udu sees. (Ja hästi vara ka, 6:30.) Paljutõotav algus päevale, kas pole?
Veel enne päriselt matkapaika jõudmist põikasime läbi linnakesest nimega Saint-Martin-Vésubie, et osta lõunase pikniku jaoks värsket leiba ja tomateid. Udu pole kuhugi kadunud.
Tore kitseke
Viimaks jõudsime kohale! Rännakut alustasime kohast nimega Madone de Fenestre (need paar majakest all vasakus nurgas).
Naeratus näol ja valmis päris päris mägedeks! Kusagil sada meetrit kõrgemal saime aru, et too rännak on siiski liiga lumine (mina üle hiiglasliku kaldu lumekuhja ei jaluta, isegi mitte uute matkasaabastega) ning pöördusime tagasi.
Nagu, päriselt ka, liiga palju lund. (Ja selle all mägine jõgi lõbusasti vahutamas
Jalutavad pettunult tagasi ning mõtisklevad, kuhu siis nüüd minna. Läksime hoopis oru teisele küljele jalutama.
Vahepeal külastasime kirikut ka. Natuke kurva ja üksildase mulje jättis, kõik oli pime ja tühi. Ainsaks elu märgiks olid paar küünalt, mille põhjas veel vaevu väiksed leegid põlesid.
30-sekundiline säriaeg teeb imesid.
Mina jään teistest pidevalt maha. Kas siis sellepärast, et ma teen liiga palju pilte või siis ma lihtsalt olen neist nõrgem. Tõenäoliselt mõlemat.
Vesi ojakeses vaikselt vuliseb...
Lõunat sõime väga huvitavas kohas. Nimelt leidsime selle pisikese karjuseonni (või noh, pigem tahaks seda auguks kutsuda...), mis kaitses hästi tuule eest ning hoidis ka natuke sooja. Mahtusime sinna vaevalt kolmekesi ära. Jalutades on ju soe, aga kui pikemaks ajaks peatuda, hakkab ikka jahe küll. Õnneks olime ka termosega teed kaasa võtnud ning keegi meist end ära ei külmetanud.
Päkapikk Pierre
Loomulikult käivad fotosessioonid asja juurde. Come on, me oleme päris mägedes! PÄRIS MÄED! Rohkem kui 2000m merepinnast!
Kui olime juba Madone de Fenestre'ini tagasi jõudnud, hakkas rahet sadama. Ikka niimoodi korralikult, et kõik kohad olid teda täis. Teised ei uskunud mind alguses, aga pilditegemise hetkeks olid küll kõik aru saanud, et ei ole see mingi lumi. Lisaks, temperatuur päris alla nulli ikkagi ei olnud. (Tervelt neli kraadi!)
Siis, kui Pierre autole järgi läks ja meie varju alla minna ei tahtnud
Jalutasime pärast veel natuke Saint-Martin-Vésubie's ringi, jõime kohvi ja kuuma šokolaadi. Seal oli juba mõnusad 20 kraadi sooja ning päike paistis peale, nii hea korraks maha istuda ning seda hästi väsinud ja sooja tunnet nautida. Sest väsinud ma olin tõesti ja mitte vähe.
Läbi selle linna jookseb kanal, mis toob kõrgelt mägedest allpool asuvatesse linnadesse vett. See vesi voolas muuseas hirmkiiresti!
Lilled on kingitud möödujate pilkudele ja mitte selleks, et neid enda juurde kaasa võtta.
Aitäh, et neid austate!
Kujukesed akna peal. Onu loeb Harry Potterit (ei tea mis osa see on? viies?)
Koju jõudes olin surmväsinud ning veetsin terve õhtupooliku mingi tuima ollusena. Õhtul aga tuli telekast Koh-Lanta ning isegi, kui mulle see saade ei meeldi, vaatan seda alati perega koos, seega magama minemisest küll midagi välja ei tulnud.
Veidi seletust: see on üks saade, kus 20 osalejat (10 naist, 10 meest) saadetakse kuhugi Tai külje all asuvasse saarestikku ning jagatakse kaheks tiimiks (mõlemas 5 naist ja 5 meest), mõlemal tiimil oma saar. Kaasa võtavad nad ühe seljakoti ning 5kg riisi ühe saare peale. Seal peavad nad omal käel leidma süüa, koha, kus magada, tuld tegema jne. Vahepeal võistlevad tiimid omavahel (igasugu füüsilised- ja vastupidavuskatsed) ning kaotajatiim peab enda seast kellegi välja hääletama.
Varsti näeme jälle!
Elo Maria
No comments:
Post a Comment