Üks kuu. Kolmkümmend üks päeva.

Hei!

Pealkirjast on vist juba näha, millest see postitus rääkima hakkab. Minu viimane kuu Prantsusmaal on alanud.

Ma ei tea, mida mõelda või tunda. Nagu ka muuseas peaaegu kõik mu ülejäänud saatusekaaslased.
Ma tahan juba nii väga näha oma Eesti peret ja sõpru, süüa hommikuks kohukest ja limpsida Balbiino jäätiseid. Ma tahan minna tennist mängima, rattaga sõitma, Tallinna vanalinnas seigelda, rappa minna ja laudteedel jalutada. Leida uusi sõpru ja omada mingit aktsepteeritavat sotsiaalelu. Ma tahan vabandada kõigi oma sõprade ees, kelle ma terveks aastaks maha jätsin ning üritada nii palju heastada, kui saan.

Aga siis jällegi... Ma ei jäta kerge südamega maha kõike seda, mis on olnud mu elu viimased... 9 kuud. See ei ole alati olnud lihtne. Ega ei saanudki ju olla, ma maandusin suvalises Prantsusmaa osas ja alustasin tervet elu nullist. People are strange when you are a stranger. Esimestel päevadel valmistasin end õhtuti kodus ette, et järgmisel päeval oleks koolis küsimusi, mida teistelt küsida, aga ma ei jõudnud kunagi isegi nende välja ütlemiseni. Esimesel nädalal veetsin mitu päeva koolis pisaraid tagasi hoides. Ning just sel hetkel, kui olin harjunud koduga, kui sellest sai mulle hea turvaline koht, kus tundsin end hästi, pidin ka seda vahetama. Uus pere oli minust erinev ja mul oli hirm.
Aga nüüd ma olen harjunud, kasvanud, muutunud. Kuidas iganes sa seda kutsud. Ma ei lähe enam kooli halbade mõtetega ning ei räägi igal õhtul perele, kuidas ma üldse ei taha seal käia. Ma jutustan seal Isabelle'ile kõigest, mida vahepeal olen teinud ning millest mõelnud. Temast on saanud mulle väga hea sõber. Ma oskan haarata kinni võimalustest rääkida ka teistega ning tean, mida öelda, kuidas käituda, et nende kultuuri sisse sobida, aga siiski jääda iseendaks. Oskan hoida ise oma positiivsust ja motivatsiooni (noh, mingil määral, eks). Ma olen leidnud teatriringi, kus inimesed on minu vastu väga lahked ning kus ma saan end väljendada. Olen õppinud end väljendama ka fotode kaudu. Mu pere on saanud mulle väga armsaks ja kui te vaid teaks, kui palju häid asju nad minu jaoks igapäevaselt teevad! Mu unistus saada endale koer on täitunud. Mul on õde. Selline päris õde, kes magab minuga samas toas, kallistab ja musitab nii palju, et mul on sellest ammu kõrini, kes nurub mult kogu aeg mu arvutit, et seal mänge mängida. Kes kutsub mind inglise keele kodutöödele lahendusi ütlema juba enne, kui ta vihiku lahti võtnud on. Õde, kes korrutab mulle nii palju, kui ilus ja tore ja vahva ma olen, et ma jään peaaegu ise ka uskuma. Õde, keda ma armastan nii palju, et ma ei suuda mõelda päevale, mil ma ära lähen.

Mulle ei jõua hästi kohale, et ma varsti ära lähen. Ma ei tea, kas jõuabki kunagi päriselt, juba selle mõttega on raskusi, et ma päriselt elan Prantsusmaal. See käib pigem niimoodi hooti, järsku tuleb suur emotsioonilaine ja siis ma järsku igatsen kõiki tuhat korda rohkem kui tavaliselt ja mõtlen, et oh, varsti näeb ja siis tuleb meelde, et Eestis mul ei ole Nolwenit ja mul ei ole koera ja seal ei ole mägesid ja siis ma nutan kõige ja mittemillegi pärast korraga.

Ma lahkun oma siinsest kodust 27. juunil. Siis sõidan 5h Pariisi, ööbin seal, sõidan rongiga Berliini, kus toimub aastalõpuseminar YES ning sealt istume bussi peale, mis toob kogu meie Eesti pundi 32 tunniga vms meie Eesti kodudesse tagasi. Tallinnasse jõuame eelduste kohaselt 4. juulil kell 20:00.

Õnnelik, kurb, segaduses.
Teie Elo