Hei!
Täna ma jutustan teile loo sellest, kuidas me Isabelle'iga mägikülla Séranon'i naabrite peole sattusime.
Nimelt mängib üks külaelanikest Marchingband'is, kus mängib saksofoni ka Isabelle'i ema Catherine. Selleks, et pidu lahedamaks-meeleolukamaks teha, kutsus ta siis terve ansambli mängima. Catherine kutsus kaasa Isabelle'i ja tema omakorda minu. Kohale sain trompetimängija Jean-Claude'iga, kes elab ka Spéracèdes'is. Talle väga meeldib jazz. ("See on minu hapnik.")
Kohe kõige esimese asjana istusimegi kuulama puhkpillikontserti
Huvitavad uksed, kas pole? Natuke tekitab kõhedust küll...
Mul on ikka tõsine nõrkus koerte vastu. Tema nimi on Mila ja talle hirmsasti meeldib kui keegi pai teeb ja see on nii armas!
Isabelle'i akordeonimängu ajal hakati toitu lauale tooma. See ühine söömaaeg oli ikka kohutav küll, kõik olid vaaritanud quiche'e ja soolaseid köögiviljakooke, laual oli veel igasugu eri salateid, oliive, juustu, ... Kui kõht kõige proovimisest juba hästi-hästi täis sai, hakati liha ja vorstikesi grillima ja kõik oli lihtsalt nii hea! Enne magustoitu põgenesime kiiresti Isabelle'iga jalutama. Alguses olime plaaninud päris mõnetunnise mägedevahelise matka teha, aga äikesehoiatus ning väga täis kõht panid meid kiiresti ümber mõtlema ning seega jalutasime lihtsalt mööda maanteed kõrvalkülla Caille'sse.
Ilmselgelt tundsime end kohustatuna ronima igale poole, kuhu vähegi sai, jooksma mööda põlde ning muruplatsidele pikali viskama. (Ja igast lollusest pilti tegema.)
Tahtsime ühe hästi ägeda suure kivi otsa ronida, aga elektrikarjused olid ees :(
Põldudevaheline catwalk, sest et miks ka mitte?
Uudistasime mingit puutöökoda
Ja mina ronisin jälle loomulikult mingi asja sisse
...ja poseerisin imekaunilt
Mingil hetkel oli metsa vahel üks majake, mille aed oli üleni indiaanikujukesi täis
Lõpuks jõudsime Caille'sse. Ma olin varem perega sealt autoga läbi sõitnud, aga nüüd oli meil aega, et tõeliselt iga linna nurgatagust uurida. Tõeliselt armas linn ning omapärase stiiliga!
See on vist küll esimene kord, kui ma päriselt külas asuvas lavoir'is (nagu, see koht, kus vanasti kõik tädikesed koos pesu pesemas käisid) pesukaussi näen.
Ühel hetkel nägime teel seda koera, kivike hambus. Ta poetas selle meie ette maha, läks natuke kaugemale ja ootas.
"Mängi minuga, mängi minuga!" Viskasime nii 5min või isegi rohkem talle seda kivikest kord ühele, kord teisele poole. Koer tõi selle alati tagasi otse meie jalge ette.
Ühel hetkel hakkas vihma sadama ning jooksime külla varju alla. Kutsu leidis oma pisikese augukese, kus peatuda, kuniks vihm järele jääb. Meile tuldi autodega külla vastu ning jõudsime tagasi koju. Väga põnev päev ning imeline loodus!
Alla kahe nädala on jäänud. Ebareaalne. Ei mõista. Ma ei ole veel kohvrit pakkima hakanud, ei taha väga sellele mõelda isegi. Lisaks, ma ei tea üldse, kuidas see toimuma peaks hakkama nii, et õde veel oma toas ringi kõndida saaks. Mu ema viis 20 kilo jagu mu asju Eestisse, aga mul on ikka veel liiga palju asju :D
Musid-kallid
Elo Maria
No comments:
Post a Comment