Tegelikult olen ma nende eelnevates postitustes nähtud Imeliste Jalutuskäikude vahel muud ka teinud, aga prioriteediks seadsin kõik olulisemad-ilusamad käimised koos piltidega üles märkida. Nüüd siis üritan tagantjärele kõik vahele jäänud sündmused ka kirja panna.
Niisiis, päev pärast seda, kui mu emme jälle koju tagasi sõitis, läksime Cabris'i, kus toimus mingi laadataoline üritus. Seal oli autode ja mootorrataste väljapanek, väikesed kommiputkad, igasuguse ameerikapärase nänni müügikohad, lauljad, kantritantsijad, mootorrattaga trikitaja ning isegi üks mehaaniline pull (rodeosimulaator). Kuna parkla oli täis, parkisime end rahulikult väljapaneku ossa (Porsche eelised...) Minu lemmikosa oli muidugi lahkumine, kui õde küsis emalt, et "kas sa võtad Porsche või ilusa auto?" Autofännide pere, eks...
Vanad camping-car'id (kuidas neid eesti keeles kutsutakse?) Täiega selline läheks-teeks-ühe-roadtripi tunne :)
Fabienne'i isa firmale kuuluv eralennuk.
Fabienne ostis omale kantritantsuks õige kaabu ja mina leidsin, et mulle ka ta väga meeldib. Pildil istun muuseas kohvikus nimega l'Atelier, kus käisime söömas pere ja Fabienne'i isaga. Hästi tore koht, valik on imeväike, aga kõik toidud on maitsvad, värsked ja valmistatud kohapeal otse sööjate silme all.
Ühel päeval avastasin Cannes'ist sellise koha. Nimeks Expressmarket, see koosneb ainult toiduautomaatidest, aga kui tavaliselt seal on ainult šokolaadi-kommi-juua, siis selles siin olid eraldi automaadid mitte ainult joogi, kommide, šokolaadi, aga ka ülessoojendatavate toitude ning esmaabitarvete jaoks. Lõpus on ka mikrolaineahjud, kus ostetud toidu kohe üles soojendada saab.
Millalgi külastasin uuesti Cannes'is asuvat vene poodi. Lahkusin sealt kohukese, sihvkade ja präänikutega, ise olin hirmus õnnelik ja pudistasin pool koolikotti sihvkasid täis.
(P.S. Laurile: taustal on mu kollased püksid ja siin on nad nüüd küll kollased, mitte oranžid)
Ühel päeval pärast tunde (kui veel kool oli...) käisime Isabelle'iga Grasse'is jalutamas.
"Ainult armastus päästab meid."
Grasse ei ole väga uus ega ilus linn. Palju on vanu ja katkisi maju, haisvaid tänavad jms. Aga ka kõigel sellel on mingitmoodi oma võlu...
Nolwenil oli eelmisel nädalal tantsimisega aastalõpu-gala. Kolm õhtut järjest tantsimist. Meie (mina, ema, vanaema ja vanaisa) käisime vaatamas neljapäeval, sest selleks õhtuks oli kõige lihtsam pileteid saada. Gala kestis kolm ja pool tundi ning tantsijaid oli igas vanuses ja igas stiilis. Nii tore oli näha-vaadata-kuulata. Mina tegelesin õe soenguga ja ema meikis, tundsime end täiesti professionaalse tiimina. ;)
Nolwen ja Cécilia. Tema ema oli fotoka maha unustanud ning nähes mind peegelkaameraga, palus minul pilti teha. Alguses arvas ta üldse, et ma olen ametlik fotograaf... :P
Nolwen tantsis kolm tantsu ning see siin on neist esimene. See on ainus tantsudest, mida ma eriti hästi ei tundnud, sest õde ei teadnud laulu nime ning ei saanud kodus muusikaga harjutada.
Teine tants. Galantis - U and I (õde sai tänu minule laulu nime teada paar nädalat enne galat ja siis muudkui harjutas kodus)
Kolmas tants oli Uptown Funk ja seda ma olin aasta otsa näinud-kuulnud :D
Pisike nõbu, kes esimest aastat balletti tantsib. Nad olid kõik nii nunnud ja segaduses seal laval.
Eelmise nädala jooksul käisin paar korda Nice'is. Mul on palju vaba aega, pere pole kodus ja mulle väga meeldib see linn, seega see kõlas nagu väga hea idee. Ainult edasi-tagasi sõit on pikk, nii 4-5 tundi läheb lihtsalt selle peale.
Need purskkaevud on lihtsalt niii lahedad!
Reedel tõusis temperatuur kuni 40 kraadini ja kuumalaine hoiatused olid igal pool, Elo aga ilmselgelt midagi ei näinud ega kuulnud ning seega käis rahulikult rannas ujumas ja päevitamas ja puha...
Nizzal on väga armas vanalinn (aga Tallinna omale ma veel vastast pole leidnud...)
Reedel läksin Nice'i tegelikult seal toimunud raamatufestivali pärast. Muu festivali osa mind liiga palju ei huvitanud (palju rohkem asju toimus laupäeval või pühapäeval), aga vanad (tasku)raamatud on minu armastus!!! Vaatasin nad peaaegu kõik läbi, ostsin kaks ja ühe neist Isabelle'ile :)
Käisin turul ka, seal on hästi lahe turg, millest millalgi loodetavasti veel pilte teen. Siin tahtsin tegelikult pildile püüda putukamasina (selleks, et kärbseid ära ajada, on seal traadi otsas üks mängumesilane, kes ringi tiirleb). Järgmine kord kui sinna lähen, pean palju raha kaasa võtma, sest nii palju ilusaid-häid-toredaid asju tuleb kaasa osta.
30.-31. mai nädalavahetusel sõitis mu pere ilma minuta Chauvet' koopaid külastama (alguses pidi YFU kokkutulek tollel nädalavahetusel olema) ning mina veetsin siis nädalavahetuse Isabelle'iga. Pildil näeme teda ning nende uut kassi Kiwi't. Koera neil enam ei ole, sest ühel hetkel muutus ta elu väga vaevaliseks ning ta otsustati kutsutaevasse saata.
Lõpuks sain näha Isabelle'i ratsutamas!
Laupäevaõhtul toimus St. Vallier's külapidu, kus Isabelle akordeoni mängis ning ta kutsus minu ka kaasa. Esialgu oli natuke veider olla, sest me ei tundnud kedagi, aga kõik olid tulnud gruppidena. Lõpuks aga läks pidu käima, leidsime inimesed, kellega kaarte mängida ning kui akordeonid mängima hakkasid, tantsisin ka traditsioonilisi tantse kaasa. Lõpuks hülgas isegi Isabelle akordeoni, et tantsima tulla, sest tõesti oli vahva!
(Või kui nüüd aus olla, siis nad mängivad garmoškasid, aga prantsuse keeles on nad kõik akordeonid)
Pidu kestis järgmise kuupäevani välja ning koju (täpsemalt minu omasse) jõudsime kella ühe paiku. Andsime süüa vaesele koerale, kellel kõht jube kella viiest õhtul korisema hakkab, mängisime temaga natuke ning läksime magama.
Järgmisel päeval seadsime sammud Cabris'i poole, et vaadata üle fête des bergers ehk karjuste pidu. Pidime minema jala, sest pühapäeviti buss ei sõida. Teed on ainult kolmveerand tunni jagu, aga raskeks teeb selle sajameetrine tõus. Nägin teatriringi juhendajat, kelle tervis on nähtavasti juba nii hea, et teda küla peal kohata saab. Ta oli vahepeal näinud mingit dokumentaalfilmi Eesti kohta ning leidis, et see on üks imeline riik ning varsti kindlasti kuuldakse meist rohkem.
Alpi sarved. Need siin on 5m pikad ning karjased mängisid neid, et üksteisega suhelda. Alpides võib neid kuulda kuni 17km kauguselt. Kõige pikem Alpi sarv on 48 meetrit pikk, selle kandmiseks läheb vaja 10 meest ning heli tekib viis sekundit pärast puhumist. Tavaliselt karjused valmistasid neid sarvi ise, talviti. Meile anti ka proovida ning nagu tavaliselt, mina ja puhkpillid ei lähe just liiga hästi kokku.
Nice'i spetsialiteet Socca, kui kellelgi lugejatest proovida õnnestub, siis kindlasti soovitan!
Sinna oli ka palju hobuseid näitamiseks toodud ning too täkk oli kohe eriti ilus, kõik imetlesid. Ühel hetkel, kui juba teist korda talle pai tegime, hakkas ta hirnuma ja lükkas meid eemale. Sel hetkel tuli meie juurde üks nii umbes 8-aastane poisike, hakkas karjuma ja meid idiootideks sõimama, sest no ilmselgelt ju see täkk on tema kõrval olevast märast väga huvitatud ja talle ei tohi läheneda. Poisi ema mainis rahulikult, et "Poja, niimoodi ei tohi võõraid inimesi sõimata, tuleb viisakalt öelda" ning me jäime suu ammuli vahtima, kuidas poiss meid edasi sõimab. (Muuseas, need ei olnud isegi tema hobused.)
Igasugu pisemaid loomi oli ka ning üritusele kaasa toodud koerad nautisid seda kõike väga.
Lambapiimajäätis moosiga. Maitse oli ilmselgelt veidi erinev tavalisest, aga mulle väga meeldis. Sel hetkel sain aru, et tunnen Prantsusmaal olles koorejäätistest väga puudust.
Lambakoerte demonstratsioon (ning hiljem näidati ka pügamist ning graffiti sai nende selgadelt eemaldatud). Esialgu mõtlesin, et miks lambakoerad terve päeva ketis olid, kui nad nii lahked on, aga hiljem seletati, et kui nad lahti lasta, tahavad nad nii väga töötada, et jooksevad ümber oma karja niikaua kui veel end liigutada jaksavad. See peremehe, koera ning lammaste vaheline armastus ning üksteise mõistmine on midagi maagilist, mida lihtsalt peab nägema!
Isabelle vaatas teda, ütles, et oh kui huvitav kana ja siis kui ta oma veast aru sai, irvitasime nagu segased. Samas puuris kuke ja kanadega oli ka väike kitsetall, kes oma sõpru hirmsasti koerte eest kaitsta tahtis.
Vahepeal käisime Isabelle'iga seikluspargis. Vaade oli imeline, takistused enamjaolt toredad (ning füüsiliselt parajad katsumused), aga laskumised jätsid soovida ning lisaks tegid kohati haiget. Mina suutsin täiesti tervelt tagasi tulla (ja isegi ei vingunud eriti!), aga Isabelle kukkus ühe põlve lillaks.
Eelmisel nädalavahetusel oli meil viimane YFU kokkutulek ning seekord sõitsime meie Naimaga (Austria tüdruk) Saint-Étienne'i. Mul oli väga hea meel näha Eesti tüdrukut Miriami, soomlast Kristiinat, kellega olin ka aasta alguse laagris Bapaume'is hästi läbi saanud ning Läti tüdrukut Patricijat. Nägin ka paljusid teisi, kellega varem eriti suhelnud ei olnud, aga kes olid väga toredad ning kellega juttu jätkus üpriski kauaks. Ka nendega käisime seikluspargis. See seikluspark meeldis mulle palju rohkem, radu oli rohkem, aga ka lihtsamad olid väga lõbusad ning meil oli tore. Naljakas, et just selles pargis tegin haiget oma põlvedele ning randmele...
Kõik rajad olid magnetiseeritud ning sellega harjumine võttis alguses aega. Nimelt, see süsteem teeb kindlaks, et oled alati vähemalt ühe konksuga nööri külge kinnitatud, sest muudmoodi ei olnud võimalustki.
Club Estonie
Eesti-Soome klubi sai jälle kokku!
Meile Kristiinaga väga meeldib koledaid nägusid teha, aga tegelikult me mõnikord harva oleme kenad ja normaalsed ka. Võibolla. See vist on see vahetusõpilaste asi, et kui kokku saavad, siis lähevad hulluks kätte.
vasakult: Lina (Šveits), mina, Patricija (Läti), Kristiina (Soome), Nora (Saksamaa? Ma kahjuks ei mäleta ja hullult häbi on...), Rahel (Šveits), Miriam (Eesti), Mélodie (Prantsusmaa, Kristiina hostõde)
Meie väike kalliringike
Kõik vahetusõpilased ja vabatahtlikud koos
Lõpetuseks imetlege meie imearmsat kutsut! (kellel praegusel ajal hirmus palav on)
(Ma ausõna ei piina teda, me mängime ta kummist kanakintsuga)
...ning loomulikult ka üks redist näriv kilpkonn!
Postitus sai pikk ning võibolla natuke raske lugeda, aga minu jaoks on väga tähtis oma mälestused kusagil talletada. Kui siiski lugesid, aitäh! See teeb mulle väga-väga suurt rõõmu.
Bisous :*
Elo Maria
No comments:
Post a Comment