Esimene matk!

Minu teine nädalavahetus saarel möödus matkates. Otsustasin reedel, et surfan natuke Facebooki matkamise gruppides (neid on siin palju ja need on väga aktiivsed) ning leidsin ühe kahepäevase matka 12 inimesele, ööbimisega mägimajakeses, narivoodites. Küsisin, kas oleks kohta ja kas keegi Saint-Denis'st mu peale ka võtta saaks. Tuli välja, et kõik oli võimalik ja olemas ja nii ma siis läksingi.

Esimese matka kohta oli tegemist päris korraliku katsumusega - mõlemal päeval u 1300m tõusu ja laskumist, 7h matka (koos puhke- ja söögipausidega). Normaalset matkamise seljakotti mul veel ei olnud, matkakeppi samuti mitte, aga ma ei lasknud end sellest eriliselt häirida. Ilm oli ilus ja sain kodus istumise asemel seltskonnaga looduses jalutada, mida võikski rohkem tahta, eks.

Alguspunkt. Õues oli 4 kraadi sooja ja ma mõtlesin, et ma jäätun ära. Esiplaanil Laurent, kes grupi kokku pani ja esimesel päeval jälgis, et keegi maha ei jääks.

Ja alaku ronimine! Esimese asjana tuli kohe 800m tõusu järjest Taibiti mäe otsa. Osa teest jalutasin ja jutustasin kahe naisega, kelle tempo oli minu omast kiirem. Ühel hetkel jäin maha ja viimased paarsada meetrit läksid päris raskelt. Pikki tõuse tuleb ikka ronida omas tempos!

Troopikasaar missugune... Härmatis (kõndimiseks on need temperatuurid tegelikult mõnusad, aga kui mäe tipus teisi järele ootama hakkad, on ikka päris külm!)

Enamus grupist olid kohalikud, aga lisaks minule oli veel kaks noort neidu Prantsusmaalt - Mathilde (vasakpoolne, Réunionile jääb ta 6 kuuks, töötab proviisorina. Temal oli grupist enim raskusi tõusudel) ja Elena (paremal, Réunionile tuli üheks õppeaastaks, õpib turismi, lahkus nädal pärast seda matka).

Paus Marla külas. Pildil igapäevamatkajad Reine-Claude (no tõesti, kes paneb oma lapsele nimeks kuninganna?) ja Vania

Jõeületus

Réunionil on väga palju hulkuvaid kasse, nähtavasti on nende hulk eriliselt kasvanud covidi-ajal, kus inimesed olid rohkem kodus ja toitsid kasse rohkem. Pildil oleme kohas nimega Trois Roches, kus enamik inimesi peatub lõunasöögiks (seda tegime ka meie) ning seal oli päris palju kasse, kes istusid vaikselt kivil ja ootasid, et nendega jagataks väikseid leivapalakesi. Pangem tähele, see koht on totaalses eraldatuses keset kõrgeid mägesid.

Alates esimese päeva teisest poolest kõndisime Elenaga koos, sest meie tempod olid sarnased ja juttu jätkus ka. Tema elab Prantsusmaal Alsace'i maakonnas, kuid ta vanemad on sakslased ning kodukeel saksa keel. Tore oli jagada oma kogemusi ja natuke hea oli kuulda, et ka temal oli alguses raske ja üksik, aga nüüd ei taha enam kuidagi ära minna.

Õhtul pani Laurent muusika kõlaritest mängima ning käskis kõigil tantsima minna. Ega see väga halb mõte ei olnudki, sest pärast pikka matkapäeva olid lihased natuke kanged (sai veel korra üles soojendada) ja õues oli hirmus külm ka. Pärast sõime kõik koos laua taga õhtust. Lauale toodi kaks suurt chouchou-ahjuvormi (mingi üsna maitsetu jahune vili), igaühele sai sealt päris suur ports, kõht sai täis. Ja siis selgus tõsiasi, mida meie Elenaga ei olnud aimanud - tegemist oli eelroaga. Tulemas oli veel riis, oad, karri ja kaks erinevat magustoitu. (Kuidas need piitspeenikesed naised selle kõik endale kõhtu mahutavad, no mina ei tea...) Pean tunnistama, et mina tõstsin endale pearooga küll vaid moe pärast ja suurema osa tõstsin salaja endale karpi järgmiseks lõunaks. Kartulist ja bataadist tehtud koogid läksid muidugi jälle suurepäraselt, eks see magusakõht olegi üks eraldi kõht...

Ööbimiskoha värav

Hommikused päikesekiired terrassilt

Maido - üks suuuur kaljusein. Nähtavasti on seal otsas üks parimaid vaateid Mafate'ile. 

Jõulutähe...põõsas.

Nähtavasti see mägi peaks koera pead meenutama

Väike kohvik poole Taibiti mäe tõusu peal, kust saab osta teed (tõusjatele ja laskujatele on erinev tee, aga ma ei suutnud välja pinnida, et mis seal siis sees on), kooki, küpsiseid... Igaüks neist maksab nii palju, kui sa õigeks pead.

Meie jõime laskumise teed ja sõime kookosekooki! Väga hea ja mõnus oli. Teadsime, et seltskonna viimane ots oli veel kaugel, nii et kiiret ei olnud kuhugi.

Meie neli kreooli naist, keda püüdsin igal võimalusel kuulata, et seda keelt natuke õppida

Tagasitee mööda mereäärset kiirteed. Septembri alguses avatakse ka vasakul nähtav uus kiirtee, mis on Prantsusmaa ja võibolla ka Euroopa kõige kallim tee.