Réunioni idarannik ja Salazie vana vulkaanikraater on tuntud selle poolest, et seal on kogu aeg "halb" ilm, st sajab pidevalt (läänerannikul on jällegi peaaegu alati ilus ilm. On vaja tõelist tormi, et see ei jõuaks enne läände jõudmist mägedes alla sadada). Mina ja veel kaks tüdrukut, kelle ma leidsin Facebooki gruppi postituse kirjutades, otsustasime aga mingil kummalisel põhjusel, et nädalavahetusel, kus niigi lubas igal pool koledat ilma, läheme me sinna, kus on kõige hullem. Seega võtsime suuna Hell-Bourgi küla poole, mis on paljude arvates üks Réunioni saare ilusamaid külasid.
Kui kohale jõudsime, siis sadas - nagu lubatud. Ronisime siis teisele korrusele turismipunkti uurima, milline rada võiks kõige normaalsem olla ja saime sealt soovituse võimaluse korral mitte matkata... Otsustasime siis ühe pika ja "korraliku" matka asemel teha mõne väiksema jalutuskäigu, uudistada külas, süüa kohvikus hommikust ja minna restorani lõunat sööma (Ambre'il, ühel tüdrukutest, oli juhtumisi ka samal päeval sünnipäev, nii et saime natuke tähistada!)
Esimene jalutuskäik nimega Trois Cascades ehk "Kolm koske" lõppes sellise armsa väikese kabeli(?) kõrval.
Kuna saare idaosas kogu aeg sajab, on seal ka palju koski ja väga roheline!
Vaade Piton d'Anchaingi mäele, mida esialgu mõtlesime minna vallutama. Tundub, et see on aga väga järsk matk (ei soovitata neile, kes kõrgust kardavad - khmkhm - ja vihmaga kindlasti mitte, sest muda libiseb kohe oluliselt paremini), nii et jääb ehk mõneks teiseks korraks... Kaugusest oli ka ilus vaadata.
Vanad termid - päris armas ja kenasti korras hoitud aed :)
Kuna külas endas said jalutusrajad otsa, sõitsime edasi natuke kaugemale, et minna vaatama koske, mille nimi on Voile de la Mariée ehk pruudi loor. Rahvasuu jutustab, et üks rikas mees armunud tagasihoidliku taustaga tüdrukusse. Pruudi isa olnud sellele liidule vastu, kuid tema keeldu trotsides otsustanud noored siiski abielluda. Kui isa sellest teada sai, jooksis ta mõõgaga kirikusse, et oma tütre väljavalitu tappa. Armastajatel õnnestus Salazie kraatri reljeefidesse põgeneda, kuid tüdruk libises ja kukkus. Tema loor jäi mäenõlvale rippuma, andes kohale nime. Õnnetusest teada saades nuttis isa päevad ja ööd, täites kose alatiseks veega.
Siin on tohutult hulkuvaid kasse-koeri. Koerad on kõik kui luu ja nahk, aga väga sõbralikud ja jalutavad meeleldi matkajatega kaasa
Koskedest otse taimede vahele voolav vesi annab võimaluse terrasspõldudel kasvatada niiskust armastavaid taimi
Lõunasöök restoranis, mida pidime nii kaua ootama, et magasime ühe kreooli elu ja maju tutvustava muuseumituuri maha. (Hiljem saime teada, et see restoran on selle piirkonna üks tuntumaid ja tihti peab sinna laua kinni panema, et üldse kohta oleks.) Sõime ühte kreooli rooga bol renversé ehk "tagurpidi kauss", seal all on riis, sest kuidas siin üldse ilma riisita elada saaks, ja peal mingi imeline ollus - hulk taimi, muna ja minu puhul ka krevetid. Mmmmmm...
Seal restoranis sain korraks ka ehmatuse osaliseks, kui Ambre, kelle autoga olime tulnud, mõtles rahulikult lõunaks kokteili joomise peale. Lõpuks mulle muidugi meenus, et Prantsusmaal ei ole nulltolerantsi ja üldine reegel on, et pärast kahte ühikut alkoholi (nt kaks klaasi veini) võib rahus rooli istuda. See kontseptsioon mulle veel hästi pähe ei mahu, aga ma olen võibolla nõus uskuma, et tegelikult nt 0,2 promilli ei tee miskit hullu.
Rhum arrangé - siin on võimalik iga nurga pealt leida maitsestatud rummi. See on imeline, rohkem magustoit kui jook! Selle söögikorra lõpuks pakuti meile maja poolt tüümianirummi. Ja see oli ülihea.
Pärast sööki jalutasime ringi ja vaatasime natuke kreooli maju. Nad on kõik nii armsad ja värvilised!
"Maastikukalmistu" vms. Mina mõtlesin, et see tähendab, et vahelduseks on siin ka mõni selline surnuaed nagu meil, kus on ruumi ja on loodust ja rahu. Aga see pigem tähendas lihtsalt seda, et taustal peaks olema imeline mägedevaade. Kui ainult neid pilvi ees ei oleks.
Aga haudadel kasvavad põõsad olid siiski päris toredad!
No comments:
Post a Comment