Järgmine vahva matk, millest tuleb juttu, on La Chapelle. See oli esimene kord, kui julgesin hommikupimeduses kella kuueks üksi bussi peale kõndida (noh, või siis joosta, sest tegelikult oli ikkagi hirmus) ja sain tänu sellele eneseületusele oma tegemistes siiski jälle natuke vabamaks. Hommikul võttis mu Saint-Gilles'ist peale Morgane, kelle autoga pidime sõitma Cilaosi ja seal saama kokku Elia, Dorine'i, ja veel kahe tüdrukuga (kellest me esialgu midagi ei teadnud). Saint-Louis' kandis hakkas aga Morgane'i auto mootorituli häiret andma, mis tegi selle autoga jätkamise võimatuks, sest teed Cilaosi ei kutsuta asjata 400 kurvi teeks ning kohe kindlasti ei sõideta seda katkise mootoriga autoga. Kuna teises autos oli veel vaid üks vaba koht, sain mina sõita matkale ja Morgane sõitis tagasi automuresid lahendama. Vist on ebavajalik mainida, kui nõmedalt ma end selles olukorras tundsin. Eriti arvestades, et Morgane'il oli eelmisel päeval magistritöö kaitsmine ka veidi kehvasti läinud.
Aga mägedesse me sõitsime ja ilm oli imeilus. See oli mu teine kord Cilaosi 400 kurvi teed sõita ning suu vajus samamoodi ammuli kui esimeselgi korral - nii ilusad vaated! Nii võimas! (Pilt tehtud autoaknast ja liikumise pealt, nii et kujutage siis ette, kui ilus päriselt oli)
See on ka autoaknast
Vaatasime kiirelt üle laupäevahommikuse turu, käisime Tatie Rosine'i juures tema kuulsaid kooke kaasa ostmas ning matk võiski alata!
Olime siis viiekesi: lisaks minule Elia, Dorine, Camille (töötab õena, Réunionil juba poolteist aastat, on Laurine'i sõber, sest nad käisid koos helikopterituuril) ja Zoé (Dorine'i korterikaaslane, töötab prantsuse keele õpetajana veebi teel, on TOHUTULT palju reisinud, sealhulgas nt aasta aega Lõuna-Ameerikas üksi seljakotiga). Camille tunneb muu hulgas üht prantslast, kes on oma kaaslasega kolinud Eestisse (töötab mingisuguse terapeudina Haapsalu neurorehabilitatsioonikeskuses) ning otsustanud ka lapsed Eestis üles kasvatada, sest meil on tema jaoks piisavalt tore, turvaline ja rahulik. Mul on alati nii hea meel kuulda, kui inimesed arvavad minu kodust hästi!
Nagu Grand Bassin, tuli ka siin sihtpunkti jõudmiseks esialgu pigem laskuda ning pärast veemõnusid ja kõhu täissöömist tuli lauspäikese käes hakata üles ronima. Aga hetkel vaatame alla La Chapelle kanjonile. See on väga omamoodi moodustis ning väga lahe vaatepilt, millesarnast mujal kohanud ei ole
Lõpus tuli hulk ronimist kivide peal ja all ja vahel, et jõuda päris kanjonisse
Ja seda ronimist tuli aina juurde ja juurde. Mitmel korral valisime tee, kust edasi ei saanud, nii et tuli jälle tagasi ronida ning uut proovida
Aga lõpuks siiski leidsime (ja keegi ei kukkunud selle käigus isegi vette!). Ujusime ka läbi külma vee täiesti lõppu välja, kus oli üks väike kosk. Jäises vees ujumine oli sellel palaval päeval mõnus ning andis hea tunde (vähemalt minule, teistel vist oli natuke liiga külm, aga kõik peale Elia suutsid ikkagi end sundida vähemalt nii kaugele, et nägid kose ära). Sulistamisest ja muust ilust jäid pildid vaid siinkirjutaja isiklikule kõvakettale, millest arvutisse veel otseühendust välja mõeldud ei ole.
Kuivasime, sõime lõunat, tukkusime veidi. Paus oli ülimõnus, kuid venis siiski nii pikaks, et uuesti lauspäikeses liikuma hakata oli päris raske
See on üks populaarsemaid matkaradu, sest on piisavalt lihtne ja lühike, et enamik inimesi saavad sellega hakkama, ning loomulikult väga eristuv
Dorine väsis lõpuks tohutult ära, hiljem arvas ta, et sai mingi väiksemat sorti päikesepiste. Antud pildil on Cilaosi juba eemal näha, kuid jaks otsas, nii et katsetatakse, kas sellise kaldega teel on selg ees kergem edasi (tagasi?) liikuda. Vist hetkeks aitas.
Lõpus ei suutnud peaaegu millestki muust mõelda, kui et tahaks ühte head jahedat Oranginat. Nii et võtsime suuna tiigi äärde kohvikusse, kus jõime klaasikese limonaadi/õlut enne tagasisõitu.
Tüdrukud tõid mu kella 18ks Saint-Louis' bussijaama, kust läks veel mitu tundi, enne kui koju sain (selliseid ummikuid nagu tol päeval läänerannikul, ei olegi varem ega hiljem näinud. Miski ei liikunud ja inimesed bussi peal olid väga närvis, sest tegemist oli lennujaama ekspressbussiga, mis jäi umbes 2h hiljaks ning inimesed hakkasid vaikselt oma lennukitest maha jääma).
No comments:
Post a Comment