Kaks esimest kuud - maast ja ilmast ja EMO-praktikast

Mõtlesin, et peaks kirja panema ka mingi vahekokkuvõtte esimesest kahest kuust Réunionil. Mõtlesin ma seda juba augustis 2022, aga hea, kui ta nüüdki kirja saab. Kaks esimest ja kaks viimast kuud erinesid teineteisest nii märkimisväärselt, et tasub eraldi postitus teha küll.

EMO-praktika

Esimesed 8 nädalat veetsin siis EMOs. See oli üks paras šokiteraapia, sest seal oli minu jaoks väga palju õppida ning keskkond ka kindlasti ebastabiilsem kui osakondades. Umbes nädal-paar läks mul põhisõnavara ja struktuuri omandamiseks. Prantslased kasutavad väga palju lühendeid (no neil on väga paljud sõnad nii pikad ja ongi mõistlik) ja mina ei tundnud ju neist ühtki ja inglise keelega võrreldes on need ka kõik valepidi (à la ERCP - CPRE, AIDS - SIDA, HIV - VIH).

Nt:
OMI - oedème des membres inférieures ehk perifeersed tursed
RHJ - reflux hépato-jugulaire
IDE - infirmière diplomé d'état  ehk riigitunnistusega õde 
jnejnejne

Lisaks prantsuse keelele tuli ju ka õppida aru saama kreooli keelest. See tundus ilmvõimatu, aga lõpuks siiski hakkasid ka nende patsientide lood arusaadavana tunduma. Ei ole ka olemas ühtset kreooli keelt, mida kusagilt raamatust õppida saaks, need on kohalikud murded, igas saarenurgas natuke erinevad ja reaalset kirjakeelt ei olegi olemas, kokkuleppeliselt kirjutatakse häälduse järgi üles. 

Minu EMO kogemus oli päris intensiivne ka selle arvelt, et ma räägin muidu nii head prantsuse keelt, et tundsin end (ja võtsid mind ka teised) justkui teiste praktikantidega ühe pulga peal. Aga reaalsuses on nemad õppinud selles keeles ja süsteemis ning teinud juba neljandaks kursuseks palju rohkem praktikat kui mina kuuendaks, nii et see ei olnud aus võrdlus. Õnneks oli seal tavapärane, et praktikant uurib patsiendi ära ja edasi kogu analüüside ja uuringute värki vaatab mõni vanem arst üle, mul ei olnudki oma arvutis mingit õigust neid tellida.

Isegi residendid peavad vanematele arstidele kõigi patsientidega tegelemise ette kandma ja neid koheldakse üldse üllatavalt patroniseerivalt. Kui ma Eestis olen ikkagi pigem näinud, et vanemate kursuste residente koheldakse pigem päris arstidena, siis siin olime kõik praktikandid-residendid ühes ruumi otsas ja arstid teises ruumi otsas. Residendid saavad vähem palka kui Eestis (ja Réunioni miinimumpalk on mingi 1700 euri...) ja tööd on päris palju, kindlasti üle täiskoha. EMOs olid meil suures osas peremeditsiini residendid (aga kusagil 60-70% kursusest lähebki peremeditsiini) ning lisaks paar EMO residenti, kes olid ka juba vanematel kursustel ning tegelikult oma tegemistes tublid ja iseseisvad.

Igahommikused valve üleandmised, kus räägiti läbi kõik déchocage ehk intensiivravisaali haiged, kõik UHCD ehk lühiajalise hospitaliseerimise haiged ning huvitavamad reanimobiili väljakutsed. See kõik kestis tihti üle tunni.

Lahe osa võrreldes Eestiga on see, et siin on palju praktikante, neid ollakse harjunud ja kohustatud õpetama. Paaril korral nädalas järgnes valve üleandmisele residentide-praktikantide tund, kus tehti haigusjuhu ettekandeid või räägiti mingitel kindlatel teemadel, nt haavad EMOs, kunstlik ventilatsioon, äkksurmad jnejne

Siin nt õppisime transkraniaalset Dopplerit. Miks ja kas see EMOs päriselt vajalik on, jäi mulle natuke segaseks, aga siin on tavapärane, et konsultandid eriti alla ei tule ning igasugused ultrahelid teebki EMO arst ise ära.

EMO töölaud. Kõik patsiendid olid eraldi kastikesed, mida sai vajadusel liigutada, nii et pidevalt oli ees pilt sellest, kes kus viibib. Värvid näitasid triaažikategooriat ning muutusid, kui patsiendiga tegelema hakata. Patsiente valis igaüks endale ise. Ametlikult muidugi triaažikategooria ja oodatud aja järgi, aga eks ma ikka üritasin võtta midagi, millega ma kuidagigi hakkama saaks.

Patsiente vaadati üle eraldi toakestes ja kui arstlik läbivaatus + analüüsid ja esmane ravi tehtud, kärutati nad mingile vahealale ootama. Kes kannatas, istus sealsamas kõrval tooli peal. Oli päevi, kus kõik koridoriääred olid nii inimesi täis, et mahtus vaevu mööda kõndima ja iga kord, kui kuhugi minema pidin, jäi teele vähemalt üks patsient, kellel oli väga midagi vaja, nii et lõpuks tegelesin pidevalt kõiki vetsu aitamise ja arstide otsimisega. Väga tüütu ja minu meelest patsientidele nii ebamugav kui ka ebaturvaline.

Käisin patsiendiga magnetis, nägi välja veits nagu ööklubi. Erakorraline (ja ka plaaniline) magnetuuring on väga kättesaadav, nt insuldipatsientidele kompuutrit enamasti ei tehtagi. Aga insulditeekond on väga pikk, patsient ei tule eelhoiatusega nagu Eestis ja uuringu teostamiseks läheb vahel üle poole tunni. No ma ei tea, aeg on aju ja ma olin suhteliselt šokeeritud ning väljendasin oma imestust väga sageli.

Vaade tudengite poolelt Päris Arstide suunal. Pildil on parempoolne meie peremeditsiini resident Jérome ning vasakul bed manager ehk inimene, kes iga tööpäeva lõpus jalutab läbi EMO ja osakonnad ning püüab hospitaliseeritavaid patsiente kõige optimaalsemalt paigutada. Sisemeditsiinis olid kohad praktiliselt alati 100% täidetud ning tavapärane oli, et patsientide osakondadesse võtmine algaski tööpäeva lõpul, u kl 16 ajal. Seni ootasid nad lihtsalt EMOs.

Õppimas ultraheli. Vasakul Benoît, väga lahke ja vastutulelik nooremarst. Parempoolsete nimed juba meelest läinud, aga mees oli väga sõbralik vanemarst, kes iga kord minuga rääkides ahhetas, et küll mul on ikka ilus prantsuse keel. Tüdruk oli väga tore ja abivalmis peremeditsiini resident, aga natuke udupea ja endagi tööga vahel hädas.

Selle postituse kirjutamine tekitas mulle suure vaimse bloki umbes pooleteiseks aastaks ja nüüd on käes juba aasta 2024, kui proovin teda ikka veel jätkata. Tagantjärele tundub, et see EMO praktika oli mulle tohutult õpetlik, kuigi megaraske. Peamiselt kasvatas vaimset tugevust ja eneseusku. Tundsin seal väga vähe tuge ning tagasiside tuli pigem (passiiv-)agressiivselt. Eriarstidega konsulteerides sain taluda kõnesid, millesarnaseid Eestis ei ole kogenud ja loodetavasti ei pea ka kunagi kogema. ("Mis kuradi praktikant? Miks sa üldse helistad mulle? Mis sellel EMO-l viga on, et ma mingite praktikantide kõnesid pean vastu võtma?"). Raskusi tekitas juurde ka minu hea prantsuse keel, mille tõttu jätsin pigem lihtsalt totu mulje ja osad kolleegid soovitasid võõrastega konsulteerides meelega tugeva aktsendiga rääkida, et meeldivamalt koheldaks.

Ka EMOs endas oli arste, kes käitusid väga ebameeldivalt, peamiselt on meelde jäänud üks hiina päritolu arst Laurent, kellega veetsin ühe päeva intensiivravisaalis, mille alguses võttis ta u pool tundi, et mulle selgitada, kui uskumatult loll ma "juba peaaegu päris arsti" kohta olen ning seejärel ignoreeris mind demonstratiivselt terve päeva.

Positiivselt: õppisin palju suhtlema patsientide lähedaste ja perearstidega, kellele helistataksegi EMOst pea alati, sest digisüsteemid on palju vähem väljakujunenud kui meil ning infost jäi lihtsalt puudu. Õppisin töötama konstantses pingeolukorras, pidama vestlusi, kus ma ei saa poolest aru keeleliselt, poole jaoks jääb puudu meditsiinilistest teadmistest ning osalt on lihtsalt hirm, tegemist oli ju mu kõige esimese praktikatsükliga. Kuigi esimestel nädalatel käisin pidevalt vetsus nutmas ja tundsin end kui viimane debiilik, arvan, et olen tänu sellele kogemusele oluliselt laiema silmaringiga, empaatilisem ning võtan Eestis konfliktiolukordi palju rahulikumalt.

Muu elu

Esimesed kaks kuud oli ka elu väljaspool haiglat täis oma katsumusi. Minu teisel Réunioni-nädalal sattusin öisel ajal oma koduvärava ees röövi ohvriks, kus mind oli jälitatud, joosti tagant ligi ning rebiti ära mu kott. Minu karjumise peale keegi naabritest välja ei tulnud ja kui politseisse helistasin (jumal tänatud, alles jäid mulle nii telefon, võtmed kui ka kell - olin need hetk varem kodu ette jõudes kotist välja võtnud), teatati mulle, et "proua, mida te nutate, te ei ole ju vigastatud". Pean tunnistama, et ma tundsin väga reaalset surmahirmu ja see oli väga õudne. Majaomanik ütles, et sellise negatiivse mõtlemisega ma tõmbangi endale häda ligi ja ei tohiks muretseda... Selle tulemusena olin kogu edaspidise aja saarel üsna paranoiline, helistasin töölt koju jalutades igapäevaselt emale ja tühjematel tänavatel jooksin. 

Korterit jagasin Leslie'ga, kellel olid kätte jõudnud viimased kuud Réunionil, tal oli tekkinud oma sõprusringkond, kellega nad käisid igal nädalavahetusel pidu panemas. Minule tehti kohe üsna konkreetselt selgeks, et mina kutsutud ei ole, mis tekitas natuke nõmeda tunde, aga olgem nüüd ausad, öö otsa reivida ja pärast rannal magada ei olnudki mu elu unistus :D. Teine korterikaaslane Simon oli seal küll vaid nädala, enne kui metropoli tagasi läks, aga tema tutvustas mulle lauamängupoodi, kus käisin edaspidi iganädalaselt mängimas. See asus juhtumisi minu tänaval ning mängukaaslased olid nii armsad, et jalutasid minuga iga kord koduni ja tegid kindlaks, et jõudsin turvaliselt tagasi ja sulgesin värava. Avastasin väga palju lahedaid mänge, mida ma varem mänginud ei olnud, ning juhtusin nendes ka teistega võrreldes väga hea olema (võitsin sageli, mida kindlasti minu Eesti bridžisõpradega koos mängides ei juhtuks).

Mõned jäädvustused. Peamiselt mängisin kahe endavanuse poisi Jean-Marie ja Emmanueliga (keda mingi filmi järgi kõik Séty-ks kutsusid, nii et olin pikalt väga segaduses), aga mängimas käis ka Mickael, üks vanem õpetaja, kes oli väga hämmastunud minu keeleoskusest ja üldse väga võlutud minu isikust :D Vahel käis mängimas ka poepidaja Guillaume'i õde oma perega, siis mängisin vahel ka 5-6-aastaste lastega ja ka see oli lõbus!

Kohe esimesest nädalast peale taipasin, et saarel on megapalju, mida teha ja näha ning ma pean selle endale välja otsima ning välja võitlema. Otsustasin, et see, kas ma matkade käigus häid sõpru leian, ei olegi tegelikult väga oluline, peaasi, et leian kellegi, kes mu kohale viiks, tagasi tooks ja minuga koos kõnniks. Algul oli otsimine lihtne, sest ma ei olnud veel kusagil käinud ning läksin, kuhu sai. Hiljem tekkisid sõbrad-tuttavad, kellega uuesti minna, kes aitasid ja hoidsid mind. Matkamine Réunioni saarel on imetore, vaated kaunid ja ma olin väga õnnelik, et sain pea igal nädalavahetusel midagi väga lahedat teha. 

Kuna EMO tööpäevad olid tavapäraselt kl 8-18:30, siis teatasin ülemusele, et mina 5 päeva nädalas kohal käia ei kavatse, sest minu lepingus on 40h nädalas. Õnneks olid nad sellega nõus ja mina otsustasin vabaks võtta kõik kolmapäevad - nii ei pidanud kunagi üle 2 päeva järjest EMOs olema :D. Vabadel päevadel kujunes mul välja oma rutiin: magan välja, söön rahus õues hommikust, võibolla natuke õpin. Seejärel sõidan bussiga randa peesitama, ujuma, raamatut lugema. (Dostojevski "Idioot" ja helesinine liivarand, mmmm). Võibolla jalutan natuke ringi, käin kusagil turul. Söön hästi palju banaane, lõunaks võtan ühe barquette'i ehk karbitäie riisi ja mingit lisandit - mu lemmik on Chop Suey. Siis sõidan bussiga tagasi (kui hästi läheb, ootan sellist, kuhu kohta oleks, pool tundi, aga mõnikord ka poolteist). Jõuan täpselt viimasesse Crossfiti trenni, mis algab kell 18:30 - täpselt siis kui päike loojub ja mina niikuinii enam õues olla ei julge. Crossfitist surnud, jooksen 200m kaugusele koju nii kiirelt, kui jalad veel võtavad. Tee peal näen juba kiriku ees umbes kolme prostituuti.

Mõnus hiigelports riisi rasvast nõretava lihakastmega. Pole üldse Vahemere-dieet, millesarnast kujutaks ette, et soojadel maadel süüakse... Aga pean tunnistama, et väga igatsen neid toite!!

Mõnnad hommikusöögid koduõuel laua taga

Pärast Simoni lahkumist palusin korteriomanikku, et ta otsiks kellegi tema asemele, sest mul on väga üksik ja hirmus. Ta ei tahtnud. Aga ehk oligi nii parem, sest septembrist sain endale suurepärased sõbrad Cosi ja Jessica.