Le Grand Bénare ja turupäev

Nonii, püüame siis sissekannetega jätkata, kuigi aega on juba ilmatuma palju möödunud. Aga ma lubasin endale.

Septembris saabusid mulle uued korterikaaslased Cosima Saksamaalt (samuti 6. kursuse arstitudeng ning sattusime ka samal ajal samas osakonnas praktikat tegema) ja Jessica Pariisist (advokaat, elab siiani Reunionil). Nende tulekuga saabus mulle ka uus lootuslaine teha midagi lahedat vahvate inimestega koos. Kohe nende teisel nädalavahetusel olin leidnud Facebooki grupist ühe saksa tüdruku Julia, kes tahtis minna le Grand Bénare'i otsa, ning haarasin Cosi ka kaasa.

Plaan oli jõuda päikesetõusuks Maido-le (üks populaarsemaid päikesetõusu vaatamise kohti saarel), kuid Julia armastas oma und ning lisaks ei olnud üldse kindel autoga kurve võttes, nii et kõik ilusamad päiksetõusuvärvid olid juba läinud, kui me kohale jõudsime. Samas, ei saa pahandada, startima pidime juba kl 4 ajal ning võtta tuli päris järske kurve aina üles-üles-üles.

Natuke põdesin ka selle pärast, et on teada - päikesetõusul on enamasti taevas selge ja vaated imelised. Mida aeg edasi, seda rohkem sõidavad pilved ette. Grand Bénare'i tipust on aga ka vaade Cilaosi kraatrile, mida ma küll korra olin juba paar kilomeetrit eemalt näinud (oma esimesel matkal), aga tahtsin ikkagi uuesti näha ja olin kärsitu.

Tippu jõudmiseks oli vaja lihtsalt kõndida mööda kraatri ääre kiviklibu. Nii umbes 800m sujuvat tõusu järjest. Hea, et olid ilusad vaated, mis mõtte tegevuses hoidsid, sest matk ise oli üsna igav, viimastel kilomeetritel kive mööda astumine üsna tüütu ja mingist kõrgusest sain aru, et mul on ilmselt raske olla ka kõrguse tõttu - Grand Bénare'i tipp on u 2900m merepinnast.

Vahepeal tegime ka pause. Õnneks oli meid hoiatatud, et sellel matkal on kerge ära põleda - palav ju nii kõrgel ei ole, aga UV-kiired ekstra tugevad. Määrisime kõik oma SPF50 mingi kolm korda peale, järgmised nädal aega käisid aga tüdrukud mõlemad oma tulipunaste valutavate rantidega ringi.

Cilaosi vaatest mingi väikese osa jõudsime kiiruga ära näha, kuid üldiselt oli kõik juba kattunud pilvevatiga, meie vastas India ookeani katus - le Piton des Neiges. Ei saa öelda, et see pilvemeri halvem vaade oleks olnud, nautisime sajaga.

Võtsime tipus korralikult aega - u tund? poolteist? sõime-jõime, pikutasime, tegime pilte. Oli tunne, et oluline on tehtud ja päev justkui otsa saamas. Tegelikult oli ju alla ka vaja tulla.

Ja kui loodad mäetippu rahus ja vaikuses nautida, siis ei, mingi vend tiirutab pool tundi pea kohal oma põriseva drooniga :D

Tagasi tulime teist teed pidi, mitte kraatri äärest. Oli ka ilus, teistmoodi. Pilvede embuses.

Õhtu lõpetasime väsinult, aga rõõmsatena Ermitage'i rannas. Sõime õhtuks kõik terve hiiglasliku karbitäie toitu, nägime vaalu ja käisime ujumas. Mõnus rammestus, ilus päikeseloojang. Päev oleks nagu kestnud 3 päeva.

Pühapäeval mõtlesime veidi rahulikumalt võtta ning sättisime end Jessi ja Cosiga Chaudroni turule, kuhu ma olin alati väga minna tahtnud, kuid pelgasin veidi seda linnaosa ja üksi ei julgenud. Turul oli tõesti vahva, jõime erinevaid värskelt pressitud mahlasid, ostsime kuhjaga puuvilju, salatit, aga ka ehteid ja muud pudi-padi. Kõrval oli ka väike kirbuturg, selle vaatasime samuti hoolikalt läbi. Hinnad olid palju odavamad kui meie kodulähedasel turul ning kaup parem.

Coeur de boeuf - ei teadnud, mis see on, proovisime ära. Veider, üsna maitsetu pehme puuvili. Ei olnud ebameeldiv, aga koju ei ostnud. Ananasse ostsin aga kolm tükki.

Ananas-passion - parim asi, mida ma elus joonud olen

Jõudsime koju ja mõtlesime parasjagu lõunat sööma hakata, kui Jessil tuli idee, et peaks ikka St-Gilles'i minema, seal pidi olema vahva käsitööturg. Mõeldud-tehtud, 5 minutiga vahetasime riided, haarasime kaasa kaks banaani ja jooksime bussile.

Oli armas väike väljapanekute kogumik, ei midagi liiga erilist, aga ostsime sealt kõik nii mõndagi. Mina sain näiteks ühe armsa hõlsti ja paki Réunioni valget teed, Cosi paar kuldset jala- ja käevõru, Jessica ostis vist mingit seepi.

Õhtul veensime Julia meiega liituma, kuulasime St-Leu's muusikat, vaatasime päikeseloojangut, jõime õlut ja sõime vahvleid ja jäätist (seal on igal pühapäevaõhtul Rondavelles ehk armsad live-kontserdid). Lahkusime enne kontserdi ametlikku algust, tagantjärele õige otsus. Pühapäevaõhtule kohaselt istusime 70km kiirteel läbimise jaoks 3h ummikutes.

Mina ja hõlst. Endaga väga rahul.