Ühel päeval nägin ühes Facebooki grupis (We are backbackeusES - tüdrukute matkagrupp, et ei peaks muretsema kahtlaste kujude pärast) postitust, kus üks tüdruk otsis seltskonda, kellega minna matkale Roche Écrite'i mäe otsa. Kirjutasin talle, nagu veel nii mõnigi teine tüdruk, ja lõpuks mõtlesime välja sellise plaani, et Roche Écrite'i otsa läheme mõni teine nädalavahetus ja jääme ööseks ka, aga sel nädalavahetusel läheme hoopis idapoole väiksematele matkateedele.
Grupp osutus päris vahvaks. Oli:
- Louise, kes on insener elektroonikavallas ja juba üle aasta Reunionil;
- Laurine, kes on logopeed, üle 2a Reunionil ja plaanib jäädagi (kaaslase on ka siit leidnud)
- Dorine, Laurine'i vana kooliõde, kes õpib advokaadiks ning teeb siin oma praktikat
- Laetitia, peremeditsiini resident, kes tuli mõneks kuuks ühte kabinetti asendajaks
- Léa, logopeed, kes on Reunionil pool aastat olnud ja lahkub augusti lõpus. Tema meid kokku kutsuski, sest tahab enne lahkumist veel viimased eesmärgid nimekirjast maha tõmmata.
Esimese asjana kokku saades (üks seltskond tuli põhja poolt ja teine lõunast) tegime hommikusöögipeatuse, sest õues sadas ladinal vihma ja mõned olid juba enne kella kuut tulema hakanud
Esimeseks matkaks sai kahe kose vaheline rada - Bassin la Mer - Bassin la Paix ehk mere basseinist rahu basseinini ja tagasi. Kahjuks oli ilm kole märg ja jahe ning ujuma eriti ei kippunud, aga ujumiskohtade ligipääsud vist olidki kivivaringutega natuke ohtlikeks ja tüütuteks muutunud.
Bassin la Mer
Louise'il oli kinnisidee, et tahab punast suhkruroogu maitsta, et näha mis vahe on, nii et ta siis murdis endale ühe ja proovis järele. Jõudsime järeldusele: Valge on värskem ja mahlasem, punane mahedam. Meie eelistasime kõik valget :)
Matka lõpus sadas nii kõvasti vihma, et olime kõik täiesti läbiligunenud ja isegi mu muidu päris veekindlad saapad olid seest läbimärjad. Plaan oli siiski koos lõunaks piknikku pidada mõnes ilusas kohas, kuigi liiga kaunist vaadet loota ei olnud. Lõpuks mõtlesime välja, et kuna kaugelt on kohale sõidetud, võiks ikka midagi veel teha ja nii läksime Dioré metsa, esialgu piknikule ja hiljem ka paaritunnisele jalutuskäigule.
Mõnus piknik, nalja nabani ja isegi vaade oli täiesti olemas! Ainult natuke külm oli, sest olime juba täitsa läbiligunenud.
Selliseid vahvaid rohelisi sisalikupoisse ja -tüdrukuid leiab igal pool!
Pikk tõus läbi metsa. Aga teel oli vahvaid punaseid marju (vaatasime järele - väga mürgised!) ja palju jutustamist
Jõudsimegi tippu! Ilusat avatud vaatepunkti ei olnud, aga kikivarvukile tõustes sai siiski hulka mägesid näha
Ja telefon tõuseb kõrgemale kui inimsilm ning näeb veelgi rohkem :)
Ja siis algas tagasitee... Tublide kohusetundlike inimestena mõtlesime, et läheme ikkagi rajamärkide järgi ning teeme ringi, mitte ei lähe sama teed pidi tagasi. Aga see tee koosnes üleni loikudest ja mülgastest, nii et saime natuke seigelda ning tasakaalu harjutada.
Märjad juured ja muda on üks väga libe ja ohtlik kombinatsioon, eriti kui laskumised on nii järsud nagu pildil näha... Aga jõudsime ilusti ja tervelt tagasi ning tegelikult oli vahva!
Enamik tüdrukutest elavad lõunas Saint-Pierre'is või lääne pool. Tee peal rääkisime headest restoranidest ja toitudest ning vahepeal on tüdrukud nädala sees juba paar restoraniõhtut teinud. Minu jaoks on sinna mitmetunnine teekond ja tagasitulekuks bussi ei ole, nii et olen pidanud need õhtud vahele jätma. Aga 14.-15. augustil läheme ööbimisega matkale ning siis saan ka mina rahus seltskonnas olla ja pidu panna! :D
No comments:
Post a Comment