Heihopsti! Siit tuleb veel üks pisike matkapostitus.
Jagan pilte ühest pühapäevasest jalutuskäigust saare põhjaosas, Sainte-Marie'st natuke sisemaa pool. Käisime seal Méline'i ja tema korterikaaslase Milène'iga, kes töötab Réunionil õena juba pool aastat. See oli matk mäe otsa, kust peaks olema hea vaade Salazie'le, ja kuigi ei lubanud kõige paremat ilma ning vaates me kindlad olla ei saanud, läksime siiski, et natuke sporti teha ja vabas õhus aega veeta.
Pea kogu tee oli džunglilaadses metsas ja rada ei olnud väga hooldatud, eriti lõpupoole, kus iga paarikümne meetri tagant tuli mõnest uuest mahakukkunud puust mööduda, kas siis üle ronides või limbotades. Aga see oli omamoodi võluv ja metsik ning mulle lõpuks väga meeldis, kuigi soppa oleks muidugi võinud vähem olla.
Tore on olnud matkata koos inimestega, keda juba tunnen! :)
Natuke vaadet on palju parem kui üldse mitte mingit vaadet, nii et tuleb rahule jääda!
Pea kogu tee jalutas meiega kaasa ka üks armas koer, arvasime, et ilmselt on ta siiski kellegi oma, sest ta nägi välja oluliselt ilusam ja toidetum kui hulkuvad koerad tavaliselt. Talle meeldis väga otse meie kõrval või järel käia, lootuses, et keegi annab süüa või teeb pai. Mina pakkusin talle kahjuks aga peamiselt lööke jalaga näkku, sest ta tuli liiga lähedale ja inimene peab ometi jalgu tõstma, selleks et mööda kive üles-alla ronida.
Kiiremad matkalised teisi järele ootamas
Need olid siis minu jalad pärast seda, kui ma need olin auto kõrvale jõudes ära puhastanud... Saapad on, kui ma nüüd ei eksi, umbes 6 aastat vanad ja natuke juba ka auklikud. Eks näis, kaua nad veel vastu peavad, aga nad on mind igatahes hästi teeninud :) La Sportiva for the win!
No comments:
Post a Comment