Eelmise postitusega samal nädalavahetusel jõudsin veel matkamas käia! Leidsin Facebookist ühe tüdruku nimega Méline, kes elab minu lähedal ning otsis inimesi, kellega koos matkama minna. Võtsin ühendust ja leppisime kohe kokku esimese matka Roche Verre Bouteille nimelisele rajale, mille kohta öeldakse, et see on üks kõige ägedamaid radu, kuna on lühike ja lihtne, aga samas annab imeilusa vaate Mafate'ile.
Mida ma ei teadnud, on see, et see rada oli suletud. Läksime ikka, kuigi mulle see mõte eriti ei meeldi. Kui suletud radadel õnnetus juhtub, vastutad ise. Ja suletud on nad põhjusega. Sellel rajal oli näiteks toimunud kaks kivivaringut ja nendest kohtadest üle jalutamine võttis seest natuke õõnsaks küll. Nii et minu meelest ei olnud väga lihtne ja lõbus. Ilus oli ikka.
Mingid suvalised mehed, keda rajal kohtasime, kes ronisid kõrgemale kivide otsa, et vaadata, kas sealt on parem vaade
Méline, taustal Dos d'Ane'i küla (ehk eesli selg. Fun fact, sama nimega kutsutakse ka lamavaid politseinikke), kaugemal La Possession ja mere ääres Le Port (originaalsed nimed, eks, sadamalinna nimi ongi Sadam)
Kuna esimene matk oli nii lühike, mõtlesime, et läheks ikka veel kuhugi. Valisime siis ühe lähedalasuva suvalise matkaraja. Selle algust oli pea võimatu leida, märgistatud oli lõpuks päris hästi (oranžid graffiti-täpid iga paari meetri järel), aga tõus üles oli päris karm, üle 300m tõusu põhimõtteliselt käpukil lahtiste lehtede peal.
Ka vaade ei olnud lõpuks midagi erilist, aga ometi oli see tõus väga hea trenn, lisaks oli üliniiske, nii et tilkusime kõik higist, tegime pausi ja sõime võileiba. Pildil on tüdrukud Méline ja Elsa, kes on mõlemad füsioterapeudid (kõige populaarsem turistide amet). Elsa õppis ja elab peamiselt Hispaanias, kuid on Prantsusmaalt pärit. Mõlemad nad on juba elanud erinevatel prantsuse saartel ning on suured seiklejahinged. Härra nime ega ametit ma ei suutnudki meelde jätta, sest ta on pärit Toulouse'ist ja ma ei saanud ta aktsendist väga hästi aru ning kolmandat korda korrata paluda oli juba natuke piinlik. Aga ta on juba aasta aega Réunionil. Elsa ja Méline jõudsid minuga samal ajal ning lahkuvad üks septembris, teine oktoobri lõpus nagu minagi.
No comments:
Post a Comment