Sentier Augustave

Otsustasime tüdrukutega, et tahaks minna Sentier scout'i ehk skaudirada jalutama - see on nii mõnegi arvates ilusaim matk Mafate'is. Tavapäraselt kõnnitakse skaudirada pidi Aurère'i külla ning Augustave'i rada pidi tagasi. See on umbes 8-tunnine matk ning tihti jagatakse kahe päeva peala, sest lisaks kõigele on Aurère ka väga armas küla, kus peatuda. Meil aga tekkis Ambre'il vajadus õhtul ühele sünnipäevapeole jõuda ning otsisime lühemat matka. Seega alustasime Augustave'i rajast ja kusagilt pidi minema väike ühendav tee kahe raja vahel. Aga ilmselt oli see ammu rohtu kasvanud, nii et me ei leidnud seda. Lõpuks kõndisime Aurère'ini välja ning sama teed pidi tagasi, kuna skaudirada ei soovita pea keegi tõustes läbida, vaid laskudes. Olin natuke pettunud, sest oleksin tahtnud mõlemat rada käia, aga lõpuks sain aru, et tegime hea valiku, sest tüdrukud olid autoni jõudes omadega päris läbi ning skaudirada oleks lisanud veel mõnisada meetrit tõusu. Aga olime lõpuks ikkagi rahul, Ambre jäi peole kõigest mõned tunnid hiljaks :D

Hommik algas väga mudaselt ja pilvedes. Aga nüüdseks teame juba kõik, et siin võib ilm kiirelt muutuda ja kohe alguses ei maksa heituda.

Matka algus oli uskumatult jahe ja esimesed paar tundi läksid ka väga aeglaselt, sest laskusime mööda väga libedaid kive (paralleelselt rivière du Savon ehk seebijõega, mis ongi nime saanud sellest libedusest). Ambre suutis korra isegi libiseda ning pea ees mööda kive alla kukkuda, aga õnneks aegluubis ja suurema kahjuta. Tegi igatahes väga ettevaatlikuks.

Pooleldi vihmas, pooleldi pilvedes, igatahes oli mööda jõge ja rohelisi kaldaid väga vahva jalutada!

Lõputud jõeületused...

Kokku oli rajal 5 redelit, kui õigesti mäletan. Minus redelid ei tekita kõige suuremat hirmu, sest kuigi olen kõrgusekartja, siis kardan peamiselt ohtlikke olukordi, redelid aga on sellistes kohtades just selleks, et oleks hea kinni hoida ja turvaline, tuleb vaid oma käsi-jalgu usaldada.

Ambre, Angéline, Louise ja mina! Imetoreda vaatega! Rõõmsad, et otsustasime edasi tulla, sest muidu oleksime vaid jõekaldaid näinud.

Rajatutvustused ja ka inimesed tee peal hoiatasid, et ei sobi kõrgusekartjatele ja on kohati ohtlik, nähtavasti on seal ka inimesi surma saanud. Mina ütleks, et kõige hirmsam ei olnudki, kartsin palju hullemat. Pole ikka vaja liialt ette muretseda, kui niikuinii minna kavatsed :)

Imeline vaade Mafate'ile Aurère'i jõudes

Ja täiesti järsult sattusime metsa, mis oli džunglite ja mägede kõrval nii kodune ja hea. Ja tasane.

Aurère. Tegin pildi emale, sest kaks aastat tagasi ööbisime justnimelt siin lähedal. Siis olime pea ainsad inimesed külas ning oli juba antud oranž tsüklonihoiatus ja matkakeeld ning muretsesin end ogaraks, kuid veetsin ka parima õhtu lugedes ning nautides Orangina limonaadi nagu see oleks parim asi maailmas!

Tagasiteel jalutas meiega päris pikalt kaasa üks hulkuv koerake. Niikaua, kui ta leidis uue matkagrupi ja otsustas proovida, kas nendega on rohkem söögiõnne.

Õhtul tagasi jõudes nägime ka vaadet Salazie'le, mis hommikul täiesti pilves oli olnud.

Ja tagasisõit oli imekaunis, taevas värvus erkoranžiks, roosaks, lillaks, you name it...