Boucle de Bras Rouge

Pühapäeval pärast vulkaanipäeva ärkasin Laetitia juures ja pakkisime asjad, et sõita jälle läbi need 400 kurvi Cilaosi vulkaanikraatrisse ja teha matk Bras Rouge jõe ümber. Läksime Laetitia ja tema tuttavatega, keda ma polnud varem kohanud, aga kes kõik olid omamoodi lahedad. Kahjuks paljude kohta väga palju ei mäleta, aga oli Lou, kes võttis kaasa ka oma koera, kes oli osavam ronija kui nii mõnigi meist (khm), oli Céline, kes on Laetitia sõbranna ülikoolist ehk siis ka arst. Niipalju kui aru sain, püüab ka tema võimalikult vähe meditsiinis töötada ning võimalikult palju teha muid toredaid asju, nt ta on ka joogaõpetaja. Tol ajal oli ta Réunionil üsna lühikest aega, äkki kaks kuud, aga praeguseks on seal pikemaks ajaks tagasi. Veel oli meiega Romane (belglane), Laura (kolis pikaks ajaks Reunionile ja oli parasjagu oma elukaaslasega koos maja ostmas). Ja vist saigi kõik.

Bras Rouge oli mul eesmärkide nimekirjas, nii et olin rõõmus, kui Laetitia mind kaasa kutsus. Neil oli plaanis valida mingi "huvitavam" rada, mida Randopitons äpis kunagi kirjeldatud oli, mitte see klassikaline, mis raamatutes on. Ütleme, et närvikõdi ikka sai, sest lõppkokkuvõttes oli pool teed lihtsalt kuidagi ilma igasuguse sissekäidud rajata kärestiku ääres või selle sees kividel muudkui üles-üles-üles turnimine. Vaated olid muidugi imeilusad, mulle üldse väga meeldivad matkad orgudes.

Päeva alustasime, nagu Cilaosis ikka peab, Tatie Rosine'i juurest muffinit ja keeksi ostes. Ja lõpetasime samamoodi (pilt on päeva lõpust, kui enam suurt midagi alles ei olnud, aga hommikul on valik lai ja need kõik on lihtsalt iiiimehead!

Mõnus osa Reunionil matkamisest - põhimõtteliselt kõik matkakaaslased on meditsiinitöötajad :D Pildil siis kaks arsti ja füsioterapeut korralikult jalga sidumas.

Need suurepärased lõigud, kus polegi enam tegemist matkamise, vaid ronimisega. Romane hoiab taga koera, et see mulle otsa ei jookseks. Ma polnud seda aega veel kunagi ronimistrennis käinud ja kartsin väga-väga kõrgust. Huvitav on nüüd tagantjärele mõelda, kui hirmus praegu oleks. Kindlasti vähem.

Aga Céline paari koha peal täiesti nuttis ja ütles, et tema ei taha ära surra. Siin tuli ta vist ka äkki kõrgemalt üle kiviklibu - võid küll libiseda ja haiget saada, aga vähemalt ei kuku üle ääre 10m alla kärestikku.

Siit minust otse vasakult lasid inimesed mööda kivi alla nagu liumäest või siis hüppasid sealt kõrvalt. Tundus väga lahe.

Lõunapaus venis ka siin matkal üle tunni, lihtsalt nii mõnus oli lebotada ja tukkuda ja jutustada... Aga siis saad aru, et tegelikult on üle poole veel ees ja päris täpselt ei teagi, kuidas sellest orust üldse välja saab, sest tee on hirmus kahtlane.

Ja orust välja saamine hakkaski nii pihta, et köied-köied-köied, millest end üles tõmmata. Üle kivide, läbi paksu padriku, kui köisi poleks, ei saakski võibolla aru, et seal mingi tee peaks olema. 

Aga üles me jõudsime. Hingeldavatena ja adrenaliini täis, aga saime hakkama ja olime nii rõõmsad

Tagasitee läks mööda veidi paremat teed, siis veel üle ühe mäenõlva ja tagasi alla Cilaosi.

Õhtul istusime puhkasime natuke ja siis vaatasin endale bussiaegu tagasi Saint-Denis'sse ning tegime kiirsõitu alla rannikule, et jõuaksin bussile. Võtsin kiirema, lennujaamabussi. Ummikuid oli ikka u 3h jagu ja õhkkond närviline, sest inimesed kartsid lennukist maha jääda. Ööpimeduses jooksin hirmuga bussipeatusest koju.

Kokkuvõttes ülilahe nädalavahetus!! Närvikõdi ja magamatust ja füüsilist pingutust, aga no nii seda väärt!

Le volcan la pété!

Kui üldiselt on reaktsioon sellele, et vulkaan hakkab purskama, hirm ja võimalikult kaugele minek, siis Reunionil Piton de la Fournaise purskab (või siis prantsuse keeles peeretab) mitu korda aastas ning see on üks suur vaatamisväärsus. Tööinimesed nagu me oleme, ei hakanud päris keset nädalat öösel minema, aga laupäeva hommikul polnud vulkaan veel purskamist lõpetanud ja võtsime siiski selle tee ette. Mina, Cosi ja Jessica pluss meie autojuhina Julia startisime Saint-Denis'st, lisaks liitus meiega Morgane, kes tuli kohale teist teed pidi üle mägede.

Reunionil peab teadma seda, et tingimused millegi nägemiseks on alati parimad päikesetõusul. Matkale peab hakkama minema kohati ekstreemselt vara, aga minu seltsiliste jaoks oli isegi kell 3 väljumine liiga vara pluss iga osa minekust venis (Julia jäi hiljaks, ilm oli halb ja tee väga udune, lõpupoole ummikud, pissipaus ja oi kui ilusad tähed taevas on). Pani mu kannatuse üsna korralikult proovile. Kohale jõudsime lõpuks nii, et pealampe ei läinud enam vajagi ja kõik oli udune.

Selleks, et vulkaanipurset näha, oli vaja teha paaritunnine matk teisele poole kraatrit, aga üsna varsti pärast kõndima hakkamist tulid meie ümber paksud pilved. Vastutulijatelt kuulsime, et "meie veel napilt nägime, aga nüüd on küll pilved ees" või "mõttetu minna, midagi seal ei ole". Olin natuke pettunud.

Läksime lõpuks umbes poole peale ja istusime udu keskele ootama, ehk lähevad pilved eest ja näeb vähemalt midagigi. Nägime peamise suure kraatri ära ning lisaks aimasime külje peal suitsujutti. Aga purskeid on ka kuulda, teevad sellist madala urina mooodi heli, seda kuulasin küll rõõmuga. Mina oleks ise heameelega igaks juhuks ka lõppu välja läinud, et äkki näeb ikka laavat ka, aga teised olid varasest ärkamisest väsinud ja Jess polnud selleks ajaks veel absoluutselt matkamisega harjunud, nii et see oli talle ka mõõdukalt raske tegevus.

Ja ka vana hea Damien Clavé illustratsioon ning ettekujutus, mida nägid inimesed, kes viitsisid kohale sõita keset ööd, võibolla niimoodi mitu ööd järjest. Osad ka telkisid sealsamas kõrval.

(Clavé teeb ikka imekauneid pilte, uskumatu...)

Edasi sõitsime lõunasse Saint-Pierre'i, kus on igal laupäeval suur turg. Sõime, magasime rannal ja mõtlesime, et mis siis edasi. Otsustasime lõpuks, et proovime veel sõita Langevini koseni, mis on vist kuulsaim Reunionil ja ainult u 1h kaugusel. Läksime kõik koos Morgane'i väikse autoga, kust ühes kurvis pidime isegi kõik välja tulema, sest muidu ei vedanud end mäest üles. Aga kohale me jõudsime, turnisime seal natuke kividel ja mina Juliaga käisime ka ujumas ning kose all massaažis.

Tagasitulekul vaatasin, et üks koseke on tee peal veel ja vedasin seltskonna sinna ka. Oli veidi pikem matk ja turnimine, aga inimesi oli vähem ja mõjus kuidagi armsamalt, lõpuks vist enamik meist eelistas seda koske suurele.

Teesid iga haiguse ja organi raviks: aknele, kopsudele, unele, pankreasele...

Õhtu lõpetasime Grande Anse'i rannas päikeseloojangut vaadates ja olime kõik nii tänulikud vahva päeva ja suurepärase seltskonna eest. Millised kaunid hetked, kus lihtsalt upud tänutundesse.

Grande Anse

Õhtu lõpetasin mina Laetitia juures Saint-Pierre'is, sest juba järgmisel päeval oli plaanis tema sõpradega koos Cilaosi matkama minna. Minu sõbrad arvasid muidugi, et ma olen segane, aga mina olin väga rõõmus, et mitu plaani kokku panna sai. Kahjuks pidin Laetitia'd pimedas natuke ootama ning oma lühikeste pükste tõttu juhtus kiirelt seda, et autod pidasid kinni ja hüüti igasuguseid asju järele. Aga siis jõudis sõbranna juba koju, tellisime megahead pitsat (pildil), sõime, lobisesime, tegime plaane ja läksime tuttu. 

Pühapäevasest matkast siis juba järgmises postituses :)

GRR3 - minu kõige lemmikum matk Réunionil!

Laetitia tahtis kindlasti ära teha GRR3 matka ning kutsus meie seltskonnast inimesi kaasa. Kuna tegemist on kolmepäevase matkaga, põdesin natuke praktikalt puudumise pärast ja algul ütlesin ei (olin nakkushaigustes selleks ajaks vaid kaks nädalat olnud), kuid juhendaja ütles, et muidugi, saart tuleb avastada ja võta nii palju aega kui vaja. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis ma sain lõpuks viimasel hetkel koha, sest üks tüdruk oli natuke enne seda mägedes kukkunud ja oma jala murdnud ja tema ööbimiskoht oli üle.

Igatahes oli seltskonnaks lõpuks mina, Laetitia ja Morgane ning ausalt öeldes enam mõnusamat õhkkonda ette kujutada ei oskakski. Morgane on väike armas udupea, alati mõtleb enne teistele kui iseendale, ütleb pidevalt natuke naljakaid asju ning on matkates aeglane, aga sihikindel. Töötab neuropsühholoogina. Laetitia on peremeditsiini resident, kes ei püsi eriti ühes kohas paigal (mis on Prantsusmaa kontekstis väga okei). Ta on tark, nutikas, seikluslik ja alati abivalmis ning ka temaga saab palju nalja. Mulle meeldis, et võrreldes meie tavapärase suure grupiga oli õhkkond rahulikum ja kolmekesi oli ka tõesti mugav käia.

GRR3 teeb ringi peale Mafate'ile, minu lemmikule kolmest vulkaanikraatrist. Minu jaoks oli suur osa teest tuttav, osalt matkalt emaga ja osalt kõige esimeselt matkalt Roche Plate'i, kuid oli ka uusi lõike ning tuttava tee kõndimine oli ikka tore

Alguseks sõitsime autoga läbi ilusa, päikselise Salazie ning jõudsime sentier Scout-i algusesse. Mina olin juba elevil, sest viimati Aurère'i matkates jäi see rajaosa kahjuks käimata.

Osa rajast nägi välja selline. Olin neid pilte ka ise veebist vaadanud ja kartnud, aga kohapeal tegelikult jalg üldse ei värisenud ja palju trail runnereid  isegi jooksis meist seal rahus mööda.

Kõige tuntum osa skauditeest on just see mäehari, kust paistab imetore vaade Aurère'i suunas.

Selleks hetkeks oli aasta tippsündmus Le Grand Raid 6 nädala kaugusel ja üle kogu saare oli näha usinalt treenivaid jooksjaid.

See peaks olema vaade Ilet à Malheurile, mitte veel Aurère, mis oli lõunapeatuse eesmärk. Aga selleks hetkeks olime juba pea 1300m laskunud, jalad natuke väsinud, aga meel hea ja külakesed lihtsalt nii toredad!

Ilet à Malheuri kooliõu. Mafate'i  koolid ongi väiksed ja armsad

Ma ja Morgane. Üks mu lemmikpilte üldse!

Peatus Aurère'is, lõunapaus ja niisama ilusad vaated. Kuna kõik kohad olid piknikku pidavaid inimesi täis, valisime helikopteri maandumisplatsi, mis on hea tasane pind ja seal oli nii päikest, kus mina tahtsin istuda, kui ka varju, kus Morgane tahtis magada. Keelatud küll, aga hea koht oli :D

Kui on kaks minutit pausi, siis Morgane leiab võimaluse magama jääda. Nii lihtsalt on, ükskõik kus või kuidas.

Aurère'ist edasi läks tee jälle alla-alla-alla. Kuni ühel hetkel hakkas minema üles-üles-üles :D

Täpselt siin kohal õppisin ma uue prantsuskeelse sõna: époustouflant

Ja selle pika päeva lõpuks jõudsimegi kohale külakesse, kus ööbisime! Täpselt ajaks, kus läks nii hämaraks, et varsti oleks pealampe vaja olnud. Sellel teekonnal avastasime, et me kõnnime üles alati kiiremini kui viidad näitavad ning alla alati aeglasemalt kui üles.

Lihtne, aga armas külake. Sooja vett kahjuks pesemiseks ei olnud, aga süüa saime hästi, lauakaaslased olid meeldivad (üks paarike ja mehe ema, kes oli metropoli-Prantsusmaalt talle külla tulnud - nemad olid jalutanud Canalisation des Orangers rada ning läksid järgmisel päeval 4x4 maasturiga oru põhjast tagasi), pärast õhtust rummi ei olnudki enam muud küsimust kui otse voodisse ja tuttu, kuigi kell polnud vist isegi 21?

Hommikul hambaid pesema minnes oli juba valgem ja saime rohkem ringi vaadata. Igal pool jooksis ringi palju kanu ja kukkesid ning mingist õndsast vaikusest küll rääkida ei saanud :D

Käisime vaatasime üle ka Cayenne'i küla teisel pool orgu - olime sealt eelmisel päeval mööda jalutanud, linnulennult on ta ju nii lähedal, aga tiir teisele poole orgu üsna pikk.

Helikopteri maandumisplats. Ma küll päris täpselt ei ole kindel, kus ja kuidas, aga olen nõus uskuma, et helikopteripiloodid on väga andekad ja osavad ja noh, mis sa häda korral ikka teed, eks.

Pool teisest päevast möödus jalutades mööda orgu/kanjonit, mulle väga meeldis! See oli minu jaoks ka uus osa rajast.

Pärast pikka tõusu orust välja jõudsime selle mäeharjani - Crête des Orangers, kui ma ei eksi. Teisel pool ootas suuur vaade

Mäeharjalt alla tulnud, oli lõunasöögi aeg ning see kohake siin tundus söömiseks väga mõnus. Pärast mõtlesime, et läheme vaatame, kas selles majakeses kohvi ka saab ja seal osutus nii mõnusaks, et paus venis kokku pooleteise tunniseks. Kahjuks oli matkapäev tegelikult väga pikk ja raske ning selleks hetkeks veel vähemalt pool ees - väga raske oli end uuesti käima saada ja motiveerida edasi minema.

Erinevatel aastaaegadel samas kohas käimise võlud - viimati ei olnud siin üldse lilli ja nüüd valge lillemeri!

Roche Plate, vana tuttav koht

Kolmanda päeva algus. Jahedam kui eelmised, lubas ka vihma. Tegime pilti koos lauakaaslastega eelmisest õhtust. Noorem mees on pärit Reunionilt, pildil ka tema abikaasa onu ja onunaine. Ämm oli eelmisel päeval kukkunud oma jala katki ning abikaasa temaga koos tagasi läinud, aga ülejäänud kolm otsustasid siiski planeeritud matka lõpuni käia. Väga tore õhtusöök oli nendega koos!

Ei saanud jätta pildistamata valgete kallade merd - minu emme lemmiklilled!

Tegime pilti suurepärase vaatega tipust. Morgane'il seljas minu parem jope ja mul endal see natuke õhem - tal ei olnud üldse midagi, mis vett peaks, ja oli täitsa hädas.

Lõppu kohale jõudes avastasime tõsiasja, et autoni on veel täiega palju maad kõndida, ilm oli halb ja nähtavus kesine. Mulle tundus mööda maanteed kõndimine suhteliselt nõme ja ka veidi ohtlik, aga nägin kaardilt, et teega paralleelselt läheb ka mingi jalgsirada. Ja nii me tühjusse kõndisimegi...

Tegelikult oli päris ilus ja tore, vahepeal pidi korralikult ette vaatama, kuhu jala paned, ja oli järsemaid nõlvu. Olime ka juba väsinud, aga ikka toredam kui lihtsalt maantee.

Kokku:

1. päev: 18,8km, 850m tõusu ja 1920m laskumist

2. päev: 21,5km, 1743m tõusu ja737m laskumist

3. päev: 10,5km, 527m tõusu ja 550m laskumist

Soovitan täiega kõigile, kel füüsis vastu peab. No lihtsalt vaadake neid pilte!!

Musid-kallid,

Elo