Tänaseks olen juba veidi rohkem kui nädala Eestis olnud. Prantsusmaalt minu armsa pere juurest lahkumisest lahutab mind aga kaks nädalat. Mida ma siis vahepeal tegin?
Juba laupäeva (27.06) lõunal jalutasin kurvalt oma hiiglasliku kohvri, 18-kilose matkakoti ning seljakotiga Cannes'i rongijaamas, kõrval sama kurb õde ning väsinud vanemad. Koju olin juba maha jätnud koera (kes kotihunnikut nähes väga segaduses oli ja kurva näo pähe tegi), öelnud viimase "Head aega!" naabritele ja tuttavatele. Rong jõudis kohale õigel ajal, aga selle puhastamine võttis nii palju aega, et väljumisega jäi ta üle veerandtunni hiljaks, seega ei piirdunud pisardamine vaid perroonil kallistamisega. Lahistasime õega lohutamatult nutta ka siis, kui olin end juba rongis sisse seadnud ja nii vahtisimegi teineteist pisarsilmil järgmised 15 minutit. Hüvastijätud on alati kurvad ja mina olen kõige selle osas veel eriti tundlik, seega lahkumisele järgnenud 3 tundi (5tunnisest sõidust) veetsin rongis nuuksudes (vaesed kaasreisijad, kõrval kisendas veel üks laps kõvemini kui ma kunagi kedagi kisamas olen kuulnud).
Meie viimane pilt koos (mina olen juba rongis).
Pariisis tuli mulle vastu Emerick, kes on YFU vabatahtliku Marika poeg. Sõitsime mitme erineva metrooga ja blokeerisime minu saja kotiga kogu liikluse. Gare de l'Esti jõudes panime mu suured kotid ära ja siis võtsime veel ühe metroo ja ühe regionaalrongi, Emericki vend (kahjuks ma unustasin ta nime ära) tuli meile autoga vastu ja siis pärast seda pikka-pikka seiklemist jõudsime lõpuks kohta, kus ööbisin. Pere iseenesest oli väga tore ja sõbralik ning tegid mu tuju paremaks. See oli türgi tüdruku Sila vahetuspere ning sain hommikul imetleda, kuidas temal veel oli aega kõigile sõpradele ja perele head aega öelda...
Ja siis läksimegi jälle Gare de l'Esti, et astuda rongile ning lõplikult Prantsusmaalt lahkuda. Rongijaamas oli väga tore näha vanu tuttavaid vahetusõpilasi, kuid tutvusin kiiresti ka nendega, keda kunagi varem näinud ei olnud. Huvitav oli see, et eesti tüdruku Anettaga rääkisime kogu aja prantsuse keeles, sest süda klammerdus veel selle poole.
Mannheimi rongijaamas oli meil tunnike vaba aega, seega jalutasime ringi, sirutasime veits jalgu ja üritasime harjuda mõttega, et me ei olegi enam Prantsusmaal.
Saksamaal ilmselgelt on mingi teema Ritteri šokolaadidega...
Kõigil oli janu, aga tualetid olid tasulised... Seega saatsime Johanna ja Lyn'i sisse ja nad täitsid kõigi paarikümne inimese pudelid.
Keskööl saime uue rongi peale ning järgnevad seitse tundi veetsime sellel Berliini poole veeredes (kõrvalvagunis, muide, oli Šveitsi YFU ja me olime väga pahased, sest neil olid voodid ja meil lihtsalt natuke tavalisest kumeramad toolid). Mina hängisin muidugi veel tunnikese või paar mõne vahetusõpilasega, kellega pärast ka YESil rohkem suhtlesin. Seisime kahe vaguni vahel, tegime veidraid nalju ja surime naeru kätte iga kord, kui piletikontrolör mööda jalutas. Lõbus.
Kõik eurooplased, kes on otsustanud veeta aasta YFU vahetusõpilasena Euroopas, kogunevad juuni lõpus - juuli alguses Saksamaale laagrisse nimega YES - Young Europeans' Seminar või ka Year End Seminar. Laagri mõte on jätta vahetusperest lahkumise ning koduriiki jõudmise vahele väike "sild", et oleks aega kõige üle järele mõelda, oma vahetusaasta kokku võtta ning tutvuda inimestega, kes on ise täpselt samas seisus. Selleaastane YES oli siiani suurim: vabatahtlikke ning õpilasi oli kokku umbes 640. Et kõik aru saaksid, räägiti nii inglise kui ka saksa keeles.
Mu Kristiina! (Soomlane, käis Prantsusmaal)
Kui kõik on just jõudnud ja räägivad õuel juttu. Avastushetk, et ei oskagi enam inglise keelt rääkida...
Avamisel näidati meile videot, kus karupoeg Igor tuletas meile meelde YESi reegleid :)
Igal aastal on laagril ka oma teema, sel aastal oli selleks Human Rights in a Digitalized World. See tähendab, niisama lõbutsemise kõrvale oli igaühele planeeritud kolm teemaga seonduvad workshop'i , koduriigi grupiga kokkusaamisi ning suurtel kogunemistel hommikul ja õhtul kuulsime loenguid endistelt vahetusõpilastelt. Minu workshop'ide hulgas oli:
- Foorumiteater "Stand up for your rights": etendatakse mingisugune probleem ning publiku seast peab pärast sellele lahendus tulema (s.t, kes tunneb end piisavalt julgelt ja ideerohkelt, võib teisel läbimängimisel käsi plaksutada ning seejärel ise lavale tulla). Antud juhul oli probleemiks inimeste kiusamine ning eemaletõukamine sotsiaalmeedia abil. Algul ei leidnud ma ruumist ühtki tuttavat, aga siis nägin inimesi põskedel Eesti lippudega (sest ka Eestis käinud võpid olid meie patriotismist osa saanud) ja lõpuks oli väga tore!
- Gendermainstreaming and media: Palju feministlikku juttu, arutasime soorollide ja muu taolise üle ning kategoriseerisime erinevaid plakateid.
- Creative online communication: grupp jagati kaheks, anti üks laul ning paluti sellele tants välja mõelda (aga liigutused tuli välja mõelda ainult Skypes kirjutades). Pärast tuli välja, et oli ka teine grupp ning me ei suhelnud nendega, kellega arvasime. Seega pärast tantsu tantsima hakates olime kõik väga segaduses, et miks teine grupp ei tee nii, nagu kokku lepitud.
Üldiselt leidsin, et töötubade ideed olid väga lahedad, aga teostus oleks saanud olla parem. Loengud aga meeldisid mulle väga. Seal räägiti sellest, mida kõike sotsiaalmeedialehed meie kohta teavad, kuidas end internetis surfates kaitsta jne, aga minu absoluutne lemmik oli tüdruk, kes elab hetkel Egiptuses ja kes rääkis meile araabia kevadest. Facebooki revolutsiooni algataja on väidetavalt üks tema sõpradest...
Eesti grupid olid ka väga lahedad. Vabatahtlikud olid toredad, mõistvad ja naljakad (mõtlesime pidevalt, et kas need naljad on mingi uus Eesti släng või mitte...) ja nad tõid meile Eestist kommi, šokolaadi, kaeraküpsiseid, musta leiba ja merevaiku!!! Kaasmaalastega emakeeles oma vahetusaasta seiku arutada oli kuidagi väga vabastav tunne ning eestlaste veidrast huumorist olin tõesti puudust tundnud.
Laagripaiga kõrval oli ka järv, kus sai supelda. Mina jõudsin sinna sisse vaid korra, sest kõrval heas soojas päevitada oli ka hea.
Vabale ajale oli planeeritud väga huvitavaid tegevusi. Mängiti lendluudpalli, tehti joogat, näomaske, volditi paberist kujukesi jne. Mina eriti paljudesse tegevustesse kahjuks ei jõudnud, sest tahtsin pigem nautida viimaseid hetki oma kallite sõpradega, keda nüüd enam väga pikka aega ei kohta (ja keda tegelikult olin üldse umbes kaks päeva varem esimest korda näinud). Ühel hommikul üritasin kell 6:30 joogasse minna, aga millegipärast jäi see ära...
Nüüd ma näitan teile palju pilte kõigist nendest lahedatest inimestest, kellega ma YESi veetsin. Saan aru, et see kõik on pigem emotsionaalse väärtusega minule kui midagi informatiivset teile, aga ehk on ikka huvitav vaadata kogu seda lusti ja rõõmu, mida vahetusõpilased üksteises tekitavad.
Anetta (Eesti) ja Livia (Šveits). Anetta lahedad prillid, mis peaaegu oleks Mannheimi rongi alla jäänudki (kui üks tore vabatahtlik ei oleks neile järgi hüpanud).
Minu põhigäng, kellega veetsime suurema osa YESist. Otsustasime veel prantsuse keele rääkimisest viimast võtta. Need tüdrukud on i-me-li-sed! Vous me manquez énormément!!!
Siis kui prügikastist saab statiiv ja kõik mahuvad pildile :D
Siis kui prügikastist saab statiiv vol 2 (eestlased tahtsid ka pildile tulla!)
Ilus ilm, ilus koht, ilusad inimesed. Tuleb ju hästi palju pilte teha, eks!? :D
Täpselt nii lõbus meil terve aja oligi! On s'éclate!
Pepupuu.
Igal õhtul pärast kõiki kohustuslikke tegevusi toimus YES Lounge (viimasel õhtul YES Café), kus sai teistega juttu ajada ning soovijad üle 16aastased said ka õlut osta. Öörahu meil liiga karmilt ei jälgitud, kuigi kusagil kella 2 paiku hakkasid vabatahtlikud inimesi vooditesse saatma. Viimasel ööl sai aga tantsida lausa kella viieni ning mina magama ei jõudnudki, sest soovisin kõik sõbrad bussile saata, ise duši all käia ning viimased asjad veel kotti pakkida. (Ja ega meile soovitatudki liiga palju magada, pikk bussisõit oli ees...)
Eesti YFU'l on juba pikemat aega traditsioon õpilasi YESilt bussiga tagasi tuua. Sõit kestab umbes 30 tundi ja magamiseks mingit pausi ei tehta. Aga suured boonused: saime kaasa võtta nii palju asju, kui hing ihkas ning loomulikult veeta 30 tundi oma laheda seltskonnaga. Vabatahtlikud olid meile ette valmistanud eestiteemalise viktoriini, mis võttis kokku kõik suuremad sündmused viimase aasta jooksul, mida oleks tagasi tulles hea teada. Samuti tegime toidupeatusi, saatsime kõik Poolast McDonald'si wifist peredele ja sõpradele kinnitusi, et kõik on korras, tantsisime koos Kaera-Jaani ja Türgi tantsu, tegime massaažirongi ning mängisime mänge. Naljad käisid kõik Poola soengute, Leedu sõrmede ja Läti varvaste ümber. (Bussisõit on karm...) Lätis saime ka korra merre hüpata ning seaö end pesta. (Üllatusena tuli mulle fakt, et vesi oli nii soe, üldse mitte hullem kui Lõuna-Prantsusmaal...)
Poolas kaubanduskeskuse ees. Veel ei olnud vist istumisest kõrini...
Väsinud lapsed (see on Hele ja tema käis Belgias).
Aga ikkagi päris õnnelikud ka!
YFUkate lõbusad trikitamised
Poola parkla
Kus suudles Evelin Ilves oma uut armastatut? (feat. Armastus)
Poola soengud ja väsinud lapsed...
Minu bussipinginaaber Eva-Maria oma mäki kohviga
Selfie 5 minutit enne piiriületust ja pisaraid
Kui Eesti piir hakkas paistma, läks kõigil meel härdaks, kuulasime-laulsime eesti laule ning piiri ületades oli pool bussi vist pisaratesse uppunud... Kes nuttis suurest rõõmust, kes hirmust või kurbusest, et see aasta tõesti läbi on...
Mingi osa meist pandi maha Pärnus, aga see seltskond jõudis Tallinnasse välja.
Kodus on hea olla. Minu kodu, minu emme, minu sõbrad, minu Eesti. Kuigi aasta oli täis suuri väljakutseid ning raskust, olen selle eest nii-nii tänulik. Tunnen, et olen palju kasvanud ja arenenud, oma elu ja iseendaga väga rahul ning ka sõbrad on välja toonud, et vist on see aasta mulle ikka hästi mõjunud.
Kavatsen kirjutada veel ühe pikema, läbimõelduma postituse, mis võtaks paremini kokku mu emotsioonid vahetusaastast, aga ma ei julge lubada, millal ta valmis saab. Võibolla täna, võibolla kuu aja pärast.
Bisoouuus:*
Elo Maria
