Teele, jah, teele nüüd! Pikk on tee, pikk on tee -
algust ja lõppu sel varjab silmapiir.
Tundmatust lubades vagun, suur sinine
veereb ja igaüht kaugustesse viib.
27. augusti hommikul kell 4:15 leidsin end Tallinna lennujaamast, kaasas hiiglaslik (32 tolli!!!) kohver ja hulk ülekilosid nii kohvris kui ka käsipagasis. Võtnud välja paar šokolaadi, mõne kommipaki ja šampoonid ning pannud osad raskemad asjad käsipagasisse (selle kaalu ei kontrollitud), olingi valmis minema. Lennujaama oli tulnud meid saatma vabatahtlik, kellega kunagi koos korvpallitrennis käisin (see oli väga tore avastus).
Pariisi sõitsime Air Lituanica lennukiga vahemaandumisega Vilniuses, mis tundus kõigile natuke veider. Muidu möödusid lennud väga rahulikult ja kõik, aga Leedus maandudes lõppesid pilved nii umbes paari sentimeetri kaugusel maapinnast (meeletu udu!) ning maandumine tuli kõigile suure üllatusena.
Leidsin lennukist Prantsuse lipu ja väga kauni päikesetõusu... :)
Lennujaamast viidi meid koos teiste vahetusõpilastega Bapaume'i, see on üks väikelinn umbes 2h bussisõidu kaugusel Pariisist. Seal me olime kolm päeva koos kõigi vahetusõpilastega, kes sel aastal Prantsusmaal on. Üritus meenutas üpriski palju Eesti ELO, vähemalt mulle. Räägiti üle kõik olulisemad asjad, mida vahetusaastal vaja teada (YFU reeglid, prantslaste kombed, koolisüsteem...)
Eestlased said eriti hästi läbi Soome tüdrukutega ning me avastasime, et saame üksteise keelest aru küll. Aga ometi leidsime palju väga naljakaid kattuvaid sõnu ja kokkusattumusi. Minu isiklik lemmik on jätkuvalt "hallitus", mis tähendab soomlastel valitsust... Neile meeldis kohutavalt sõna "täpitähed". Talendishow'l tegime ka koos etteaste, tutvustasime eri kehaosade nimetusi eesti ja soome keeles (need on uskumatult sarnased) ja laulsime mõlemad oma hümnist esimese salmi.
kuus soomlast ja viis eestlast, kõik parajad hullud (väga positiivses mõttes ikka)
Soomlaste hulgast leidsime tüdruku, kes näeb välja täpselt nagu koeratüdruk Lotte.
Teine tüdruk pildil on Lotta. See on pilt Lotte ja Lottaga.
Kõige alguses tutvustasid kõik vabatahtlikud meile, kes nad on ja kus riigis vahetusaastal käisid jne. Riigid olid peaaegu kõik suured ja inglisekeelsed (Austraalia, India, USA...) ja järsku ütleb üks tüdruk: mina olen Laetitia ja käisin vahetusaastal Eestis. Me olime nii üllatunud, aga see oli nii tore! Prantslane, kes räägib eesti keelt... Kes seda enne näinud oleks?
Eestlased (Miriam, Lovisa, mina, Kaisa, Ann Marii) ja Laetitia
Veel üks minu arvates hästi muhe seik juhtus ühel õhtul, kui istusime õues ja vaatasime tähti. Eemalt nägime kooliaiale lähenemas poistekampa. Ma pakkusin välja, et läheme ütleme tere. Mõeldud-tehtud. Siis aga järsku avastasime, et ei saa edasi enam millestki aru, mida nad meile vastavad ja läksime naerdes minema. Noormehed võisid ikka väga segaduses olla, meie mõtlesime õudusega, mis küll siis saab, kui peredesse jõuame...
Sabapuu- tervitustega emmele!
Ja jõudiski kätte lahkumispäev. Ärgata tuli kell 6 (mind aga äratas hirmsasti kriuksuva voodi abiga juba viie paiku mu toakaaslane Taist, kes otsustas pesema minna, oh seda ajavahet...), poole kaheksast hakkas sõitma buss Pariisi poole ning 10:49 väljus minu rong Cannes'i. Natuke kurb oli see, et kui väga paljud teised said sõita rongis kahekesi, kolmekesi, kümnekesi, siis mina olin oma rongis üksi. Ja minu sõit kestis kõige kauem! (Cannes'i jõudsin lõpuks 16:10). Aga ei kurda, ma sain sõita hiiglasliku TGV (kiirrong, sõidab umbes 250 km/h) teisel korrusel ja vaadata, kuidas maastik vaheldub ning lõpuks täiesti troopikaks muutub.
Rongijaama olid mulle vastu tulnud isa ja õde ning pärast hetkelist paanikat leidsin nad üles. Mingit musitamist ei olnudki! :D Kui vahetusõpilaste laagris rääkisime inglise keeles, siis nüüd küll seda võimalust ei ole ning ma avastasin, et mu prantsuse keel ei ole kohe mitte oma parimas seisus. Kui minult midagi rahulikult küsitakse, saan üldiselt aru ja proovin midagi vastuseks kokutada, ise aga vestlust alustada ei suuda ning kui isa ja õde omavahel räägivad, hakkab pea lihtsalt kumisema. See võib muidugi tulla ka sellest, et olen väsinud ning keelest aru saamine nõuab palju kontsentreerumist. Lisaks pean proovima võimalikult vähe kirjutada-suhelda eesti keeles, sest pärast emakeelega tegelemist on kõik prantsusekeelsed sõnad jälle kui peast pühitud.
Kodu iseenesest on imeline! Piirkond on siin mägine, meie kodu on Suure Munamäe suurusel künkal, ümberringi on aga 1000-3000m kõrgused mäed. Vaade on lihtsalt nii kaunis, et väljendit "C'est très beau!" ("See on väga ilus!") olen kasutanud vist juba üle kümne korra (osaliselt ka sellepärast, et ega ma palju rohkem öelda ei oska...) Perel on koer nimega Vodka, eile käisime temaga jalutamas. (Minu jaoks oli väga huvitav, et mööda tänavat ringi jalutades võib rahulikult puude otsast viigimarju korjata.) Neile vist meeldib üldse väga jalutada, täna pärastlõunal lubati mulle näidata lähemalt ümbruskonda ja kunagi pidime mägedesse matkama minema. Mulle sobib! Veel on neil bassein, kuhu mul kästi kindlasti ujuma minna. :D
Hetkel mul kodust pilte ei ole, aga küll ma nad üles riputan, kui pilti teen.
Bisous :*
