Thursday 28 May 2015

Üks kuu. Kolmkümmend üks päeva.

Hei!

Pealkirjast on vist juba näha, millest see postitus rääkima hakkab. Minu viimane kuu Prantsusmaal on alanud.

Ma ei tea, mida mõelda või tunda. Nagu ka muuseas peaaegu kõik mu ülejäänud saatusekaaslased.
Ma tahan juba nii väga näha oma Eesti peret ja sõpru, süüa hommikuks kohukest ja limpsida Balbiino jäätiseid. Ma tahan minna tennist mängima, rattaga sõitma, Tallinna vanalinnas seigelda, rappa minna ja laudteedel jalutada. Leida uusi sõpru ja omada mingit aktsepteeritavat sotsiaalelu. Ma tahan vabandada kõigi oma sõprade ees, kelle ma terveks aastaks maha jätsin ning üritada nii palju heastada, kui saan.

Aga siis jällegi... Ma ei jäta kerge südamega maha kõike seda, mis on olnud mu elu viimased... 9 kuud. See ei ole alati olnud lihtne. Ega ei saanudki ju olla, ma maandusin suvalises Prantsusmaa osas ja alustasin tervet elu nullist. People are strange when you are a stranger. Esimestel päevadel valmistasin end õhtuti kodus ette, et järgmisel päeval oleks koolis küsimusi, mida teistelt küsida, aga ma ei jõudnud kunagi isegi nende välja ütlemiseni. Esimesel nädalal veetsin mitu päeva koolis pisaraid tagasi hoides. Ning just sel hetkel, kui olin harjunud koduga, kui sellest sai mulle hea turvaline koht, kus tundsin end hästi, pidin ka seda vahetama. Uus pere oli minust erinev ja mul oli hirm.
Aga nüüd ma olen harjunud, kasvanud, muutunud. Kuidas iganes sa seda kutsud. Ma ei lähe enam kooli halbade mõtetega ning ei räägi igal õhtul perele, kuidas ma üldse ei taha seal käia. Ma jutustan seal Isabelle'ile kõigest, mida vahepeal olen teinud ning millest mõelnud. Temast on saanud mulle väga hea sõber. Ma oskan haarata kinni võimalustest rääkida ka teistega ning tean, mida öelda, kuidas käituda, et nende kultuuri sisse sobida, aga siiski jääda iseendaks. Oskan hoida ise oma positiivsust ja motivatsiooni (noh, mingil määral, eks). Ma olen leidnud teatriringi, kus inimesed on minu vastu väga lahked ning kus ma saan end väljendada. Olen õppinud end väljendama ka fotode kaudu. Mu pere on saanud mulle väga armsaks ja kui te vaid teaks, kui palju häid asju nad minu jaoks igapäevaselt teevad! Mu unistus saada endale koer on täitunud. Mul on õde. Selline päris õde, kes magab minuga samas toas, kallistab ja musitab nii palju, et mul on sellest ammu kõrini, kes nurub mult kogu aeg mu arvutit, et seal mänge mängida. Kes kutsub mind inglise keele kodutöödele lahendusi ütlema juba enne, kui ta vihiku lahti võtnud on. Õde, kes korrutab mulle nii palju, kui ilus ja tore ja vahva ma olen, et ma jään peaaegu ise ka uskuma. Õde, keda ma armastan nii palju, et ma ei suuda mõelda päevale, mil ma ära lähen.

Mulle ei jõua hästi kohale, et ma varsti ära lähen. Ma ei tea, kas jõuabki kunagi päriselt, juba selle mõttega on raskusi, et ma päriselt elan Prantsusmaal. See käib pigem niimoodi hooti, järsku tuleb suur emotsioonilaine ja siis ma järsku igatsen kõiki tuhat korda rohkem kui tavaliselt ja mõtlen, et oh, varsti näeb ja siis tuleb meelde, et Eestis mul ei ole Nolwenit ja mul ei ole koera ja seal ei ole mägesid ja siis ma nutan kõige ja mittemillegi pärast korraga.

Ma lahkun oma siinsest kodust 27. juunil. Siis sõidan 5h Pariisi, ööbin seal, sõidan rongiga Berliini, kus toimub aastalõpuseminar YES ning sealt istume bussi peale, mis toob kogu meie Eesti pundi 32 tunniga vms meie Eesti kodudesse tagasi. Tallinnasse jõuame eelduste kohaselt 4. juulil kell 20:00.

Õnnelik, kurb, segaduses.
Teie Elo

Wednesday 27 May 2015

Ilusad jalutuskäigud vol 5: spontaanne reis Alpidesse

Hei-hei!

Laupäeva hommikul mõtlesime õega, et magame rahulikult end välja ja jääme kauemaks voodisse, nagu me seda peaaegu alati teeme, aga ühel hetkel kuulsime koputust uksele ja meid kutsuti sööma. Nimelt oli isal tekkinud hommikul idee, et nüüd sõidame nädalavahetuseks mägedesse.

Oluline asi teada: siinse perega mägedesse sõitmine ei tähenda üldse sama, mis Isabelle'i perega. Ehk siis ei mingeid matkaradu, tapvaid tõuse, hullumeelseid seiklusi, üksi-keset-mägesid-täpselt-ei-tea-kuidas-tagasi-saab. Pigem sõidame autoga läbi võimalikult palju ilusaid kohti ja peatume iga natukese aja tagant, et pilte teha. Mulle endale niiiiväga meeldib, et saan mõlema perega nii lahedaid asju teha. Nad täiendavad üksteist.

Meie pika reisi esimene peatus. Isa otsustas siinkohal hakata õele seletama, kuidas pilte teha nii, et nad ilusad tuleks. 


Esimene küla, kus peatusime. Colmars-les-Alpes peaks ta nimi olema. Keskaegsed kindlused, linnamüürid, stiili säilitanud linnatänavad....
Mulle nii meeldivad need mägikülad!!!!!!!

Ei saa ikka kuidagi üle sellest, kui armas komme on akende-uste ette lillepotte panna! Nii ilus!

Väga salapärane. Such art.

Väga omapärane oli kuulata, kuidas kõrvaltänavas peeti pidu ning lauldi keskaegseid laule, samas kui pildil näha olevast retrobaarist kostus kõva tümps.

Siit ostsime oma lõunasöögi. Meiega tegelema oli jäetud üks umbes õevanune poiss, kes sai usinasti tööd teha. Nägu oli küll selline peas, et "appi, miks mina?!"

...ja siin muruplatsil pidasime piknikku. Enne proovis õde loomulikult kõik kiiged ja mängud ja ronimisasjandused üle.

Järgmisena peatusime hetkeks ühes külakeses, kus toimus mingi veider turg. Ponidel olid nii ilusad soengud peas (ja sabad olid ka ilusti punutud)!


Üks minu tuhandetest koerapiltidest. Põhimõtteliselt, ma teen pilti peaaegu igast koerast, kes vähegi armas välja näeb, sest mul on suur nõrkus koerte vastu.

Kuna sõitsime teedel, mis olid alles hiljuti avatud, oli autode nägemine tõeline ime. Mootorrattapunte oli päris palju, aga ma kujutan ette, et neil võis siiski üsna jahe olla, sest õues oli alla 10 kraadi sooja. Mäed...

#SeuleAuMonde
(Vaadake kõik mu ilusaid kollaseid pükse!)

Ümisejad! Kuna nad ei ole veel väga inimeste kohaloluga harjunud ning meie sõitsime elektrirežiimil, siis me nägime neid täitsa mitu.


Mägioja! Vesi on oma pikal teel kaasa toonud igasugu puuoksi ja muud jama. Neid ojakesi ja koski nägime igal pool, mäed ju ikkagi. Nagu oleks mingis elavas geograafiatunnis ja see on nii tore!

Sellel pildil ei ole mingit sügavat tagamõtet.

Ainus päris linn, kus peatusime. Barcelonnette. Vanemad jõid kohvi, meie õega otsisime vanaemale saatmiseks postkaarti ning salaja ka isale sünnipäevakingitust. 

Ühe poe uksel oli selline silt: "Võimalik on juba tehtud, võimatut parajasti tehakse, imede puhul tuleb ette valmistuda, et nad jäävad 48h hiljaks"

Võililled! (Vahemärkus, koerale ka hirmsasti meeldib nendega mängida.)

Magasime hotellis Lacour, mis asus Mont-Dauphini nimelise mäe jalamil. Mäe nimi tuleb sellest, et ta on delfiinikujuline. Õhtust sõime Guillestre'is (kõrvalküla), proovisime kohalikke spetsialiteete. Hirmus hea oli ja et mul oli kõht korralikult tühi, sõin ära kogu salatimäe mu ees (eelnevalt teenindaja oli küsinud ka, et kas tüdrukutele meeldib ikka süüa, sest roog on väga suur. Meeldib küll. Õde, kes tundub selline pisike ja kõhna, sööb isegi minust rohkem.) Õhtul jõudsime Eurovisiooni vaatama selleks hetkeks, kui algas hääletus. Olin õde natuke harinud, vaatasime koos esimest poolfinaali ning teisest poolfinaalist näitasin talle oma lemmikud ette (keskmine prantslane teab Eurovisiooni kohta vaid seda, et Prantsusmaa alati kaotab ja mis me tast ikka vaatame). Meie mõlema lemmik võitis! :) Tore on see, et kuna siin oleme teises ajatsoonis, saab Eurovisioon varem läbi ja juba kella ühe paiku magasime magusat und.

Muuseas, mulle ikka nii meeldivad hotellihommikusöögid. Isegi, kui seal midagi erilist ei pakuta.

Hommikul läksime üles mäe otsa, imetlesime vaadet ning vaatasime kindlust.


Lillelaps lillelaps, väsinud lillelaps padjanäoga


No vaadake kui ilus see kosk on seal paremal!

Mina ja mingi tunnel. Tunneli lõpus jäin mingi kibuvitsalaadse asja okastesse kinni. Poole kampsuniga. Ai.

Edasi sõitsime mingi järve äärt pidi. Nimi on tal arvatavasti Lac de Serre-PonÇon. (Me olime kodust nii kaugel, et mul on kõik sassis ja ma siis nüüd otsin Google Mapsist nende kohtade nimesid)

Vihma ja tuulega on tekkinud selline naljakas kuju, mida kutsutakse Les Demoiselles Coiffées, ehk siis "ilusate soengutega preilid". Me siis tundsime, et meid on ka pildile kutsutud.


Veel üks kosk. Aga nad on kõik nii lahedad ja alati otsime neid.


Niisama ilusad mäed. No nii ilus on, see aasta on mulle totaalse mäearmastuse sisse juurinud, nii et ma panen mõnuga teile siia kõik need miljon mäepilti, mis ma teinud olen

Mina ja mäed vol 182749381057

Mul oli vist küll päev otsa padi näos, aga veel üks megailus kosk!

Väike järv ja nii kaunis peegeldus! 

Ümiseja ümiseja ümiseja ümiseja vaadake kui lähedal vaadake kui ilus, appi ta on nii armas!!!
(Isa väitis, et tema tahab uuesti sündida ümiseja kehas ning terve järgmise elu mööda mägesid ringi kalpsata)

Euroopa kõige kõrgem tee! (2806m) Suurem osa sellest avati alles eelmisel nädalal, aga kuna just paar päeva enne meie saabumist sadas uuesti lund, ei jõudnud nad tervet teed tipuni välja puhtaks pühkida. Siin oleme kusagil 2700m kõrgusel, õues on 4 kraadi ning me poseerime toariietes kahemeetrise lumekuhja kõrval. 

Kui pildilt hästi näha pole, siis meie kõrval on lumele kirjutatud Elo ja Nolwen :)

My spirit animal

Päris suured lumised mäed!!!!!

!!!!!!!!!!!

All vasakus nurgas näeme väikest militaarküla. (Neid kindlusi ja muid militaarehitisi on nii palju, sest me oleme kunagisel Itaalia piiril.) Paljudes majades eristame siiani veel kunagisi talle, kööke, elumajasid. Kahju on aga sellest, et departemangu juhataja (?), kes muuseas elab ainult mõned kilomeetrid eemal, ei paista selle külakese säilitamisest väga huvitatud olevat. Vihm, lumi ja äikesetormid teevad oma töö ning need armsad suure ajaloolise taustaga majad vajuvad kõik ükshaaval kokku.

Lõpuks sõime pühapäeval lõunat kell neli (!!!) KFC's. Ühe prantslase jaoks on pea mõeldamatu nii hilja lõunat süüa, aga mis teha, ei leidnud keset mäge piisavalt häid söögikohti ning supermarketi võileibu ka sööma ei hakka. Minu esimene kord KFC's nii palju kui tean, mega hea! Asjad on päris enda maitsega.

Nii palju siis sellest reisikesest. Nagu näha, on kõik inimesed mu ümber hästi motiveeritud mind igale poole viima, mille eest ma olen lõpmatult tänulik! Motiveerin siis end ka blogi kirjutama, et ma kunagi seda headust ära ei unustaks.

Näeme jälle!
Elo Maria :*

Monday 18 May 2015

Ilusad jalutuskäigud vol 4: Le Mercantour

Heihei!

Nagu näete, mu kirjutamismotivatsioon ei ole kuhugi kadunud ning ohverdan mõnuga oma kallist uneaega, et kõiki oma huvitavamaid tegemisi ja fotosid teiega jagada ning iseendale hilisemaks meenutamiseks ja taganutmiseks hoida.

Minu esimene koolinädal ei olnud just kuigi pikk, sest esmaspäeval ma kooli ei läinud (projektide ning suuliste võõrkeeleeksamite tõttu jäid paljud tunnid ära), neljapäev oli vaba päev (taevaminemispüha) ning reedel tegi meie kool "silla" ehk siis üksik reedene koolipäev jäeti ära. Et nii õde, ema kui ka isa pidid siiski tööle-kooli minema, veetsin mina oma neljapäeva õhtu ning reedese päeva Isabelle'i juures.

Veidi väsinud ja tõsine. (Ega ma ei oodanud kah, et keegi must pilti teeb...) Koosveedetud õhtuid ei veeda me enam mitte terve aja lauamänge mängides, vaid usinasti augustist reisi planeerides. Aga sellest lähemalt kunagi hiljem.

Et veetemperatuur basseinis on juba 24 kraadi, läksime õhtul hilja veel ujuma ka. (Vabandust, trikoo on mulle natuke väike, sest see on miski Isabelle'i vana trikoo.) Konnade krooksumist kostus igast ilmakaarest ning ühe pisikese leidsime ka basseinist.


Plaan oli minna reedel Isabelle'i ja ta isaga Le Mercantouri rahvusparki matkama. See on üks võrdlemisi suur rahvuspark Itaalia piiri ääres, Alpide lõunaosas. See plaan sai emalt palju kriitikat, sest veel ei ole hooaeg sinna minemiseks (st. külm on ja lund on palju) ning lisaks ei olnud ilmaennustus just kiita. Me läksime ikka. Eelmisel päeval oli mul õnnestunud endale soetada paar matkajalatseid. Väga õigeaegne ost!

Hommikul ärkasime üles suure udu sees. (Ja hästi vara ka, 6:30.) Paljutõotav algus päevale, kas pole?

Veel enne päriselt matkapaika jõudmist põikasime läbi linnakesest nimega Saint-Martin-Vésubie, et osta lõunase pikniku jaoks värsket leiba ja tomateid. Udu pole kuhugi kadunud.

Tore kitseke
Viimaks jõudsime kohale! Rännakut alustasime kohast nimega Madone de Fenestre (need paar majakest all vasakus nurgas).

Naeratus näol ja valmis päris päris mägedeks! Kusagil sada meetrit kõrgemal saime aru, et too rännak on siiski liiga lumine (mina üle hiiglasliku kaldu lumekuhja ei jaluta, isegi mitte uute matkasaabastega) ning pöördusime tagasi.

Nagu, päriselt ka, liiga palju lund. (Ja selle all mägine jõgi lõbusasti vahutamas

Jalutavad pettunult tagasi ning mõtisklevad, kuhu siis nüüd minna. Läksime hoopis oru teisele küljele jalutama.


Vahepeal külastasime kirikut ka. Natuke kurva ja üksildase mulje jättis, kõik oli pime ja tühi. Ainsaks elu märgiks olid paar küünalt, mille põhjas veel vaevu väiksed leegid põlesid.

30-sekundiline säriaeg teeb imesid.

Mina jään teistest pidevalt maha. Kas siis sellepärast, et ma teen liiga palju pilte või siis ma lihtsalt olen neist nõrgem. Tõenäoliselt mõlemat.

Vesi ojakeses vaikselt vuliseb...

Lõunat sõime väga huvitavas kohas. Nimelt leidsime selle pisikese karjuseonni (või noh, pigem tahaks seda auguks kutsuda...), mis kaitses hästi tuule eest ning hoidis ka natuke sooja. Mahtusime sinna vaevalt kolmekesi ära. Jalutades on ju soe, aga kui pikemaks ajaks peatuda, hakkab ikka jahe küll. Õnneks olime ka termosega teed kaasa võtnud ning keegi meist end ära ei külmetanud.


Päkapikk Pierre

Loomulikult käivad fotosessioonid asja juurde. Come on, me oleme päris mägedes! PÄRIS MÄED! Rohkem kui 2000m merepinnast!

Kui olime juba Madone de Fenestre'ini tagasi jõudnud, hakkas rahet sadama. Ikka niimoodi korralikult, et kõik kohad olid teda täis. Teised ei uskunud mind alguses, aga pilditegemise hetkeks olid küll kõik aru saanud, et ei ole see mingi lumi. Lisaks, temperatuur päris alla nulli ikkagi ei olnud. (Tervelt neli kraadi!)

Siis, kui Pierre autole järgi läks ja meie varju alla minna ei tahtnud


Jalutasime pärast veel natuke Saint-Martin-Vésubie's ringi, jõime kohvi ja kuuma šokolaadi. Seal oli juba mõnusad 20 kraadi sooja ning päike paistis peale, nii hea korraks maha istuda ning seda hästi väsinud ja sooja tunnet nautida. Sest väsinud ma olin tõesti ja mitte vähe.

Läbi selle linna jookseb kanal, mis toob kõrgelt mägedest allpool asuvatesse linnadesse vett. See vesi voolas muuseas hirmkiiresti!

Lilled on kingitud möödujate pilkudele ja mitte selleks, et neid enda juurde kaasa võtta. 
Aitäh, et neid austate!

Kujukesed akna peal. Onu loeb Harry Potterit (ei tea mis osa see on? viies?)

Koju jõudes olin surmväsinud ning veetsin terve õhtupooliku mingi tuima ollusena. Õhtul aga tuli telekast Koh-Lanta ning isegi, kui mulle see saade ei meeldi, vaatan seda alati perega koos, seega magama minemisest küll midagi välja ei tulnud.

Veidi seletust: see on üks saade, kus 20 osalejat (10 naist, 10 meest) saadetakse kuhugi Tai külje all asuvasse saarestikku ning jagatakse kaheks tiimiks (mõlemas 5 naist ja 5 meest), mõlemal tiimil oma saar. Kaasa võtavad nad ühe seljakoti ning 5kg riisi ühe saare peale. Seal peavad nad omal käel leidma süüa, koha, kus magada, tuld tegema jne. Vahepeal võistlevad tiimid omavahel (igasugu füüsilised- ja vastupidavuskatsed) ning kaotajatiim peab enda seast kellegi välja hääletama.

Varsti näeme jälle!
Elo Maria