Sunday 23 November 2014

Varsti juba 3 kuud Prantsusmaad!


Hei-hei!

Seekord olen kirjutamisega venitanud üsna kaua, aga ma arvan, et see on tegelikult hea, sest mul on nii palju toredaid asju teha, et lihtsalt ei jõua (aga toredad asjad on ju head?). Nagu mu emme ka mulle maininud on, on kõik mu blogipostitused minu enesetunde näoga, seekord pigem vast natuke jälle selline tegelikult-tahaks-magada enesetunne. Igal juhul, siit tuleb nüüd väike loend asjade kohta, mida vahepeal teinud olen.

Kuigi juba on novembri keskpaik ja Eestis lumigi maas, on siin kohati lõunal ikka veel suviselt soe. Seega oleme Isabelle'iga otsustanud kahetunnised söögivahetunnid pigem koolist väljaspool veeta (enne vaheaega olime samas grupis tüdrukutega, kes eelistasid iga vaba hetke veeta kooli koridori põrandal WiFis, aga nüüd oleme pigem kahekesi, eelmiste "sõpradega" ei suhtle enam peaaegu üldse). 

  • Ühel päeval sattusid meie ja Pierre'i (Isabelle'i isa) lõunapausid samale ajale, seega läksime koos sööma. Hiigelsuured paninid (neid leiab siin umbes iga 50m tagant, mina üldiselt liialt seda vaimustust ei jaga, natuke liiga kallis... aga meil on näiteks klassis ka neid, kes mitu tükki päevas söövad), Pan Bagnat (meie piirkonna spetsialiteet, põhimõtteliselt võileib, kus on vahel salat ja oliivid ja õli ja tomatid), pärast sõime jäätist, mis väidetavalt pidi olema väga hea, lausa piirkonna parim (khm, ei). Päike paistis ja istusime kohvikus otse mere ääres, nii mõnus.

  • Millalgi sõin magustoiduks Napoleoni kooki, mille prantsusekeelne nimi on hoopis millefeuille ehk 'tuhat lehte'. Siit on mul juba mõnda aega küsimus, et millest selline erinevus? Kas Napoleon sõi näiteks oma sõjakäikudel Ida-Euroopas seda kooki? Kes teab, andku teada!

  • Reedel jalutasime täitsa Cannes'i välja (kool asub kesklinnast eemal, linnaosas nimega Cannes La Bocca) ja sõime seal sadama kõrval pitsat. Selleks ajaks, kui oma toitu ootasime, toodi meile väikeseid suupisteid: oliive ja pähkleid. Algul hoidsin oliividest heaga kaugele, aga vaadates Isabelle'i neid heameelega söömas, mõtlesin, et proovin ka ära. Mis ma ikka nii pirtsakas olen. Ja ohhoo, avastasin, et nüüd kuidagi päevapealt on mulle oliivid (vähemalt need rohelised värsked Lõuna-Prantsusmaa omad) maitsema hakanud. Pitsa kohta õppisime, et väga hea ja nii, aga järgmine kord võib kahe peale ühe võtta (aga kuna me mõlemad vihkame toidu järelejätmist, sõime kõik ära ja pärast kooli tagasi minna ei olnud kõige lõbusam, khm, mäest üles ja nii, eks).

  • Niisama mere ääres oleme ka käinud. Pole just kuigi kaugele minna. :) Millalgi oli siin torm (või noh, iga kord, kui sajab, siis ongi jälle torm, aga seekord oli kohe eriti suur) ja sellest tulenevalt merel suured lained, seega sai surfareid ka näha. Väga lahe! Eestis ilmselgelt neid tegelasi eriti ei kohta.
Nagu siit vast näha, keerleb mu prantsuse elu paljuski ümber toidu (aga see on seda väärt! ausõna!)

Võib-olla oli minu varasematest postitustest aru saada, et olin perevahetuse pärast küllaltki närvis. Just siis, kui hakkasin uue eluga harjuma, tuli end jälle ümber kohandada ja eks nii tekib ikka selline väike trots, kus idealiseerid seda, mis on tuttavaks ja koduseks saanud. Nüüd, kui olen uues peres juba kolm nädalat elanud, võin öelda, et lõppkokkuvõttes läks kohanemine kiiresti. Ka pere räägib, et on tunne, nagu ma oleks juba siin palju kauem elanud.

Mis kolimise juures eriti positiivne on, ma saan Isabelle'iga läbi tunduvalt paremini kui enne. Mitte, et me varem tülitsenud oleks või nii, lihtsalt kellegagi tutvumise hetkest alates päevad otsa koos olles ei jätku jututeemasid kauaks (khm, eriti kui üks osapool pärast iga teist sõna kokutab). Nüüd on mul iga päev kooli minnes jälle mõni uudis rääkida ja sealt edasi läheb jutt juba ise edasi. Nii tore, mul on nüüd sõber!

Mulle näib, et olen kirjutanud, et tahan kooli vahetada, aga pole seletanud, miks. Nimelt, ma käin koolis mõttetult kaugel (Spéracèdes'ist Cannes'i on vähemalt 20km), jõuan sinna tihti mõttetult vara (isegi kui tunnid algavad 10st, viib isa mu kooli umbes 7:45ks, et ise edasi tööle rutata), pärast koju jõuan ka hilja, klassikaaslased tulevad kõik üpriski kaugelt (ST2S on üsnagi haruldane suund)... Koolivahetusega oleme üritanud tegeleda juba vaheaja algusest saati ning siiani ei tea midagi. Prantslaste asjaajamised kipuvadki vist nii käima. :)

Vahepeal olen endale leidnud kaks väga huvitavat tegevust: kolmapäeviti käin teatriringis ning neljapäevaõhtud veedan lõõritades kooris Fenêtre sur Cour. Teatriring asub kodust umbes 100m kaugusel ning seal on noored ja sümpaatsed inimesed, kes ei pane väga pahaks, et ma teksti lugedes kokutan ja esimesed kolm korda selle monotoonselt esitan, sest mu aju ei jõua tõlkimisega lugemisele järgi. Ma tunnen end seal tõeliselt mugavalt ja hästi. Koor on ka väga sümpaatne, esimest korda uksest sisse astudes sain kohe aru, et õhkkond on hea: kõik naeratavad ja räägivad juttu, kohe küsiti ka, et kes ma olen ja kust tulen. See asub Peymeinade'is (väike linn siinsamas lähedal), aga juhtumisi laulab seal üks vanem paar Spéracèdes'ist ja nad saavad mu koori viia ning tagasi tuua, seega vanemad ei pea end sellega vaevama (tagasi jõuan 22:30 või hiljemgi, sel ajal pere juba magab).

9. novembril sõitsime perega Valensole'i, mis on linn meist 2.5h autosõidu kaugusel (kusjuures, vahepeal sõitsime kiirteel 150 km/h...), kus elab Austriast pärit vahetusõpilane Naima. Meiega liitusid veel Tai tüdruk Paphawarin (elab Edela-Prantsusmaal) ning Austraalia tüdruk Paige koos oma hostema ja -õega (elavad Marseille's). Veel olid kohal meie piirkonna koordinaator Laurence ja saksa tüdruk nimega Johanna, kes käis 7 aastat tagasi ise vahetusõpilasena Pariisis (kusjuures, ta elas samas peres kui Ann Marii praegu) ja hetkel elab Toulouse'is. Rääkisime üsna pikalt eraldi gruppides juttu, vahetusõpilased Johannaga ja pered Laurence'iga (minu perel loomulikult väga midagi rääkida ei olnud, olin siin vaid nädala elanud selleks hetkeks). 

Paige, Naima, Paphawarin, Elo Maria

Algul kohale jõudes oli mul küsimus, et mis keelt me siis nüüd kasutame ja ei tea, kuidas nad põsemusisid teevad jne (Prantsusmaal need on olenevalt regioonist erinevad: lõunas üldiselt alustatakse vasaku põsega ja tehakse kaks musi). Noh, loomulikult rääkisime seal kõik üldiselt ikka prantsuse keelt (ise olen väga uhke, mina rääkisin kõige paremini :D ), aga ühel hetkel, kui Johanna vahetusõpilaste juurest korraks lahkus, tuli ära ka see "Can we please speak English now?" Sel hetkel avastasin, et ma ei tee neil keeltel enam eriliselt vahet, inglise keeles alustatud lause läks iseenesest prantsusekeelseks üle. Pärast, kui Johanna tagasi tuli, ütles Naima ühe lause kogemata inglise keeles ja ka see kõlas mulle normaalse prantsuse keelena. Oh, mis segadus nendes vahetusõpilaste peakestes valitseb!

11. november on Prantsusmaal riigipüha, tähistatakse I maailmasõja lõppu (ka 8. mai, II maailmasõja lõpp, on riigipüha). Seega koolitunde ei toimunud, meie käisime perega Le Tignet külas tseremoonial. Isa oli seal oma vabatahtlike tuletõrjujatega, mina ja Nolwen saime koos linnapeaga hukkunud prantsuse sõdurite mälestuseks lillekimbu viia (isa tunneb seda linnapead :) ) Et üritus toimus surnuaias, olid sunnitud täheldama, et siinne surnuaed on ikka hoopis midagi muud kui need, millega mina harjunud olen. Ei mingit "mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama", kogu surnuaed on täis suuri marmorplaate, mis katavad terve haua, hauad on kõik üksteise otsas. Samas, kena on, et haudadele toodud lilled paistavad hästi silma ja neid on palju.

Meie õe ja linnapeaga (tähelepanu pöörata ka meie samadele soengutele: 
olen omandanud koduse juuksuri ameti)

Eelmisel nädalavahetusel külastasime perega Galimard'i  parfumerie'd. Eks jutt oli sarnane kui Frangonard'i külastusel, aga kuna seda esimest külastasin oma esimesel nädalal Prantsusmaal, siis seekord sain palju rohkem aru. Muuseas, natuke lõbusaid fakte: Grasse on maailma lõhnapealinn, siin töötab 40 parfüümitehast ja toodetakse umbes 50% maailma parfümeeriatoodetest (või noh, nende baas või midagi...) Viimasel ajal hakkavad aga asjad keerulisemaks muutuma, sest Cote d'Azurile, kus on suur looduslik mitmekesisus ja hiiglaslikud lilleväljad ja põllud (sest kust mujalt need lõhnad ikka tulevad, eks), tahavad järsku kõik elama tulla. Seega hävitatakse iga aastaga uskumatult palju kaunist loodust ja põllumaid, et uusi villasid ehitada. Alles mõnikümmend aastat tagasi oli siin tühjus, suured põllud ja karjamaad...

Pärast butiigis lasti meil erinevaid lõhnaõlisid nuusutada ja tädi leti taga üritas ära arvata, millised meile meeldida võiks. See õnnestus tal hästi, ostsime nelja peale kolm lõhnaõli (kusjuures, nad sädelevad!). Millalgi keset seletamist ta tegi eelduse, et olen oma "emme-issiga" ja kui ma siis mainisin, et no tegelikult ma olen eestlane ja lihtsalt elan prantsuse peres, tuli välja, et teine tädi leti taga, kes terve selle aja ühtki sõna öelnud ei olnud, on.... *trummipõrin* ... ka eestlane! Just paar päeva tagasi olin isale seletanud, et ilgelt tahaks lihtsalt kogemata mõne eestlase otsa koperdada (tema ütles et noooo väga ebatõenäoline ikka)...

Teisipäeva õhtul läksin koera pissile viima ja mõtlesin, et läheks veidi kõrgemale kui tavaliselt (õhtul on päris ilusad vaated siit, kui linn on tuledes). Kuna Amon rihma ei salli (hakkab seda närima ja minu peale urisema), jätsin selle heaga ära. Oleme jalutanud umbes minuti, hakkan just otsa ümber pöörama- ja järsku kaob koer pimedasse ära. Mina siis hüüan ja hüüan, aga mingit kasu pole. Pärast umbes 10-15min karjumist andsin alla ja tulin koju, nuttes ja ilma koerata. Pere liiga palju ei kurvastanud, Amon on päris mitu korda kaduma läinud ja alati tagasi tulnud, mina aga nutsin nagu pöörane. Ikkagi teiste inimeste koer ja mina kaotasin ära. Järgmisel lõunal läksime talle järgi. Õhtul oli ta ühte basseini hüpanud (omanikul läks 2h, et ta sealt välja saada) ning lõunal leidsime ta sealtsamast. Ma ei tea, mida ma teinud oleks, kui ta olekski kadunuks jäänud...

Aga see koer käibki kogu aeg võõrastel valdustel...

õde koeraga (mina tegin soengu ja leian, et päris kena tuli!)

Hiljem kolmapäeval kohtasin veel ühte eestlast, aga seekord teadsin sellest ette ka :) Nimelt, mu Treffneri klassivend Jüri sattus oma ansambliga nädalaks Itaaliasse rahvusvahelisele kammermuusika konkursile ja kuna nad kogu aja hõivatud ei olnud, otsustasid võimalust kasutada ja natuke reisida ka. Nii juhtus, et Jüri leidis end ühel õhtupoolikul Cannes'ist ja eks ma siis loomulikult läksin ka sinna. Juttu saime ajada natuke rohkem kui tunnikese, mis ilmselgelt ei ole piisav, et rääkida kas või poolt sellest, mida tahaks, aga sellegipoolest oli nii imeline teda näha! Õhtul pärast oli suu kõrvuni nagu lollakal. :D


Eile käisime isa ja õega tennist mängimas. Kumbki neist pole juba pikka aega mänginud (no mina ka mitte, aga kuidagi imeläbi on mul mingisugune tunnetus alati olemas), aga väga tore oli (siiski, mulle ei meeldi väga teistest liialt üle olla, kuidagi halva tunde tekitab mängides).

Täna toimus Le Tignet's miskisugune jooks, 16.5km läbi metsa, jõhkrate tõusude ja laskumistega. Isa oma tuletõrjujatega oli korraldusmeeskonnas, meie ema ja Nolweniga käisime peredele mõeldud matkarajal. Mina ei olnud just eriti laskumise fänn (mulle tekitas see kõrgusekartust pluss kardan jätkuvalt oma hüppeliigese pärast), Nolwen jällegi vihkab tõuse. Aga läbisime raja edukalt ja päris tore oli. Pärast koju tulles magasin paar tundi (blogi kirjutamine muutub aina raskemaks, sest õiged sõnad ei taha kohe üldse meelde tulla, seega kirjutasin siinset postitust terve eilse ja tänase õhtu...) Homme jälle kooli!

Loodan, et seda postitust oli tore lugeda. Ma üritan rohkem pilte teha ;)
Bisous :
*

Saturday 8 November 2014

Tervitan Sind, kas kuuled? On seal hommik või on õhtused tuuled?

Hei-hei!

Praeguseks olen ilusti lõplikult uue pere juurde kolinud ja esimene uue veerandi koolinädalgi läbi saanud. Koolivahetuse kohta ei tea aga siiani midagi (et noh, millal vahetan või millisesse kooli lähen või kas üldse vahetan...) Igatahes, nagu lubatud, jutustan nüüd oma teisest vaheaja nädalast.


kiisu tervitab ka

Esmaspäeva hommikul oli õe suurim soov minuga sulgpalli mängida, aga olime varem kokku leppinud, et kui keegi perest peab Grasse'i sõitma, viib mu ära ja nii ei pea keegi spetsiaalselt minu pärast kusagil edasi-tagasi sõitma, niisiis viis ema mu kohe hommikul jälle esimese pere juude. Hommikul olin just küsinud, et kuidas prantsusekeeles pakki nimetatakse ja maininud, et mu ema saatis mulle ühe, peaks varsti kohale jõudma. Jõudiski, umbes tunnike pärast seda, kui olin lahkunud ja nii pidin ootama täitsa nädala lõpuni, et see avada.

Olin ühel päeval Isabelle'ile laenanud oma uut pusa ja nüüd ta otsustas, et tema tahab ka taolist. Sattusimegi siis poodi pusaotsingule, kus ma õpetasin oma kaaslastele hea nipi: kui tahad midagi sooja ja mugavat, mine otsejoones poiste-/meesteosakonna poole (tüdrukute poolel on vist kõik sitsi-satsiline, litritega, võrgust või vaevalt nabani...). Nüüd meil siis ongi üks pusa sama (et noh, jääb pärast mind meenutama ka ja nii... :D ).

Hiljem läksime ja korjasime rongijaamast peale vend Josephi ja tema brasiillasest sõbra Thyago. Thyago on küll Prantsusmaal elanud ja ülikoolis õppinud juba 7 kuud, aga teeb rääkides rohkem vigu kui mina (samas, ta räägib soravamalt jällegi... see vist tulebki ajaga). Nii juhtus, et saime Isabelle'iga mõnusasti naerda, kui Thyago väga tõsise näoga jutustas oma iPhone'i hingest ja Brasiilias söödavast lehmataignast.


Teisipäeva hommikul võtsime Thyago ja Josephiga (vaene Isabelle pidi klassiõdedega esitlust tegema ja muidu õppima) suuna Gourdoni poole, nähtavasti on see esimene asi, mida neile siin näidata meeldib (minu teine päev perega möödus ka seal). Aga no tõesti, küla on väga armas ja selle lähedal palju imelise vaatega matkaradu.


Pärast mõningast külas ringi jalutamist (mis just väga kaua kesta ei saa, see on nii pisike lihtsalt) läksimegi uudistama üht rajakest, mis viis Gourdoni kohal asuva mäe tippu, kus sõime lõunat. Ronides kartsin hirmsasti oma hüppeliigese pärast, lisaks on poisid oluliselt kiiremad ja pikajalgsemad ja vastupidavamad kui mina, seega olin ikka hädas küll sinna üles ronimisega.



Vahetusaasta ei ole ainult lust ja lillepidu, tihti on ikka päris kurb ja raske ka olla. Aga kui sa leiad end sellise vaatega mäe otsas rahulikult jalgu kõlgutamas ja piknikku pidamas... Ei loe, et nii külm oli, et kahe pusaga lõdisesin, mõtteis oli ainult see, kui kaunis maailm on ja kui palju mul on vedanud, et mul üldse on võimalus seda kõike näha. (Aitäh, emme!)

Õhtupoole külastasime Antiibe (seal linnas ma polnudki varem käinud, ainult ühel poolsaare moodi asjal jalutamas). Mingit erilist muuseumide külastamist ei olnud, sest kuigi minule on nad enamjaolt tasuta, maksavad täiskasvanud tihti korralikku hinda ka pisikeste muuseumide eest. Seega jalutasime niisama ringi, imestasime sadamas seisvate jahtide üle, sõime Nutellaga kreppe (seda polnud ka veel siinoleku ajal teinud) ja leidsime üles ka paar pisikest tänavat, millest ema varem rääkinud oli, kus majad on üleni kaunistatud ronitaimede ja lillepottidega. Tõeliselt armas ja prantslaslik.

väike miljardäride nurgake sadamas

sellel tänaval, kus  kõik kohad lilledega täidetud

Muuseas, samal päeval oli ka Thyago kahekümnes sünnipäev. Ema küpsetas koogi ja laulsime õhtul sünnipäevalaulu.

Kolmapäeval sõitsime Thyagoga kahekesi Monacosse. Kahekesi sellepärast, et tema tahtis väga Monacosse minna, aga Joseph samas jällegi absoluutselt ei tahtnud (ja koolitööd oli tal ka palju). Siis leitigi lahendus, et mina pole ju ka käinud ja eks läheme siis koos. Algul natuke kartsin, sest siin ei ole ma ammu pikemaid vestlusi pidanud, ammugi mitte aktsendiga rääkiva brasiillasega... Mida ma ütlen? Kuidas ma terve päeva nii sisustada suudan, et liiga awkward ei hakka jne?



Tegelikult oli muidugi väga tore ja mingeid probleeme ei olnud. Külastasime lossi, kus elab Monaco prints, nägime poolkogemata ära valvurite vahetuse (üldse mitte sama turistikas kui Londonis, ei teagi, kas see on hea või halb).



Käisime katedraalis, kus leidsin ühe suveniirmedaljonide automaadi, mis tegi päeva kohe niii ilusaks! (Kes ei tea, siis suveniirmedaljonid on sellised suuremat sorti kuldsed mündid, millele on graveeritud mingi pilt, mis seostub kohaga, kust see saadud on. Mina kogun neid münte, emme kindlasti saab aru, millist rõõmu veel ühe nägemine valmistas.)

Monte-Carlot ja seal asuvat maailmakuulsat kasiinot nägime loomulikult ka (juba ainuüksi kasiino ette pargitud autod on eraldi vaatamisväärsus). Mind sisse ei lastud, aga Thyago käis küll, mängis 15 eurot ka maha. Samal ajal jalutasin mina niisama läheduses ringi. Kohtasin kahte mustanahalist, kes tahtsid minuga pilti teha, sõbraks saada, mind Aafrikasse külla kutsuda... (Pean mainima, et neist oli päris tark pilti varjus teha... Minu kõrvale jäi reaalselt ainult üks suur must laik. Aga ma vist olingi tähtsam.) Pärast siis peitsin end pidevalt nende eest, sest Monaco on nii väike (195 hektarit), et pidevalt põrkasime igal pool samade inimestega kokku.


 auto juurde oli jäetud silt, mis palus umbes 10+ keeles autot mitte puutuda

Kuidagi sattusime ka lõbustusparki maa ja taeva vahele kõrge posti otsa keerlema...

Õhtul mängisime lauamänge ja näitasin kõigile tantsupeo videosid. Laulupidu olid nad küll juba näinud, aga miskipärast ei oodanud nad siiski tantsupeost midagi erilist, pigem väikeseid gruppe tantsimas tavalisi tantse. Noh, üllatusmoment täitsa oli.

Reedel käis Isabelle oma sünnipäevakingitusena paraplaaniga lendamas. Koht oli imeilus, natuke Monacost ida poole, vaatega merele ja Monacole. Hüpatakse kõrgelt järsult mäenõlvalt ja maandutakse rannas. Kui pärast mõningaid otsinguid Isabelle'i üles leidsime (selle asemel, et järgida GPSi pakutud teekonda, kästi ots ümber pöörata ja järsku ilmnes teele mustmiljon probleemi ja 15 minuti teekond võttis nii umbes tunnikese), tegime veel linnas väikese paaritunnise jalutuskäigu ka.

aitasime instruktoritel paraplaanikotte kanda



Laupäeval külastasime Nizzas muusikafestivali "C'est pas classique!" ehk "See ei ole klassika!" Kahjuks magasin maha ühe väga hea saksofoniansambli ja läksin kuulama ühte a cappella vokaalansamblit (Voces 8), kes olid küll head, aga samas mitte midagi erilist... Kurb.

Pühapäeval tulin päriseks uue pere juurde elama. Liiga lõplik ja kurb kolimine see muidugi ei olnud, Isabelle'i näiteks olen ikka iga päev koolis näinud ja nii. Et õues oli kohutavalt ilus ilm, tegin natuke igavleva näo pähe ja küsisin, et mis me siis teeme. Ja läksime jalutama St. Paul de Vence'i. See on üks küla umbes tunni-pooleteise autosõidu kaugusel, kus elas ja elab palju-palju kunstnikke (pere ise väga kunstifännid ei ole, aga nad teadsid, et mulle kindlasti meeldib). Mina vedasin muidugi terve pere umbes igasse teise ateljeesse sisse, sest seal oli kõik nii-nii ilus! (Õnneks Nolwenile meeldis ka.)



Et mul on kirjutamiseks valdavalt aega õhtul pärast seda, kui kõik on magama läinud, see võtab hirmsasti aega ja eesti keel mõne suvalise koha pealt error 404 sisse lööb, võib juhtuda, et mu tekstis on mingeid naljakaid lausemoodustisi ja sõnu, mis ei eksisteeri. Vabandust.

Järgmises postituses kirjutan uuest koolinädalast ning võibolla on mul selleks ajaks ka uudiseid koolivahetuse kohta.
Bisous! :*

Monday 3 November 2014

The world is a book and those who do not travel only read one page

Hei-hei!

Mul on seljataga pikk ja tegevusterohke vaheaeg, kus reisisin palju, nii kahe pere vahet kui ka üleüldiselt ümbruskonnas. Proovin suurema enamuse siia kirja ka panna! (Et palju on kirjutada, siis siit tuleb volüüm 1: esimene nädal)

Esmaspäeva õhtul tulid Isabelle'ile külla tema parim sõbranna Elodie ja sõber Ivan Šotimaa keelereisilt (ta elab kusagil Dijoni kandis, Venemaaga pole tal peale nime absoluutselt midagi pistmist), teisipäeva õhtul pärast seda, kui olin saanud pettuda Spéracèdes'i provanssaali kooris, liitusin mina ka. Elodie on minust ja Isabelle'ist väga teistsugune, ta armastab fancy'sid õhtusööke, kallist välimust, šoppamist jne, aga ta on ääretult tore ja meeldiv seltskonnakaaslane, Isabelle'iga on nad sõbrad juba väga väikesest saati. Ivan on väga heasüdamlik poiss, aga kuidagi väga valele teele sattunud omadega. 18-aastane, hambad peaaegu olematuks suitsetatud, alkoholi voolab kurgust alla vist ööpäevaringselt... Kahju.

vasakult: Elo, Elodie, Isabelle, Ivan

Kolmapäeval külastasime neljakesi Nizzat. Hommikul jalutasime veidi suurematel poodlemistänavatel, sõime pitsat ja peesitasime rannas. Et eelmisel õhtul olin seltskonnale näidanud oma pilte Eestist ja neid, mis olen jõudnud Prantsusmaal teha, ei pannud keegi imeks, et mul päev otsa fotoaparaat kaelas rippus.







Pärast väikest siestat rannas võtsime suuna Matisse'i muuseumi poole. Selle juurest leidsime veel kogemata Rooma-aegse amfiteatri ja väga huvitava arheoloogiamuuseumi, väga tore leid! Muuseumis oli lisaks igasugu leidudele (vanad skulptuurid, sambad, vaasid, ehted...) ka palju lõbusaid katsetusi (pane ise kildidest kokku vaas, proovi pähe rooma sõduri kiivrit, otsi liiva seest kilde nagu päris arheoloog jne). Mulle meeldis võib-olla isegi natuke rohkem kui Matisse'i muuseum, mida hiljem külastasime.




Õhtul jalutasime sadamas ja mere ääres ning nägime kõige imelisemat päikeseloojangut! Terve taevas oli roosa, helesinine, oranž ning täidetud lennukijälgedega (vabandust, ma ei tea, kuidas neid nimetatakse), sest lähedal on lennujaam. Õhtust plaanisime süüa Hard Rock Café's, aga viimaks leidsime, et see on ikkagi liiga kallis ja läksime mäkki. (Kui te vaid teaks, kui kallis siin kõik on! Õnneks sattusime miski sooduspakkimise ajale, mulle kohe tõesti ei meeldi ühe burgeri eest 7 eurot maksta.)

Teadagi ei jää ilusad asjad pildile sama ilusad, seega hilisemat ilu peate ise ette kujutama

Neljapäeva hommikul käisime viiekesi (ema ka) Cannet's (küla otse Cannes'ist põhjas) Bonnard'i muuseumis näitusel "Les Belles Endormies" ("Uinuvad kaunitarid"). Seal oli palju kauneid ja väga kuulsate autorite (Picasso, Bonnard, Matisse, Renoir) teoseid, nagu pealkirigi ütleb, magavatest naistest. Imeline näitus!!!!!!!  Päeval külastasime (jällegi neljakesi) Cannes'i. Ega seal just palju turistilist külastada ole, seega põhiliselt lebotasime rannas ja käisime hästi palju poode läbi.

need mütsikesed saab ilusti lukuga kokku tõmmata ilusaks kotiks, pinaliks või rahakotiks

onu tegi rannas liivaskulptuuri, me kahjuks ei olnud seal nii kaua, et lõpptulemust näha

Reede lõunal kolisin oma asjad uue pere juurde ning sõitsime kohta nimega Bormes Les Mimosas. Perel on seal karavan, mis käitub umbes sellise väikse suvilana, kuhu nädalavahetuseti puhkama sõita. Oh seda maagilist vaatepilti, kui autos pärast väikest uinakut ärkad vaatepildi peale, kus ümberringi laiuvad imekaunid mäed, taevas on päikeseloojangust erkoranž ja auto kihutab 140 km/h! Esialgu taheti õhtusöögiks läbi hüpata KFC-st, aga kuna seal suunas olid suured ummikud, leidsime hoopis ühe Mehhiko restorani ja sõime seal. (Mulle sobis, isegi kui toit ei ole rämpstoidust palju tervislikum, näeb ta vähemalt rohkem toidu moodi välja.)

karavan ja selle külge kinnitatud telgike, mille all mõnus hommikust süüa!

Karavani juurde kohale jõudes vaatasin korra taevasse ja suu vajus lahti. Peaaegu mitte mingisugust valgusreostust, nii ilus tähistaevas!!! Kui korra juba taevas orienteerusin, kukkusin perele seletama kõike, mida tean igasugu tähtkujude kohta, nii uhke olin, et prantsuse keeles hakkama sain sellega! Mitte, et ma tegelikult eriti palju taevast tunneks, aga ühe killu suvisest taevast õpetas kaks suve tagasi härra Jaak Jaaniste mulle nii selgeks, et nüüd oskan suviti ilusti kaaskodanikele kõiketeadja mulje jätta.

Laupäeval käisime St. Tropez's. Linnas oli selline turu moodi asi, kus kõik poed müüsid tänaval oma allahinnatud kaupa. Ühesõnaga, palju inimesi, vähe ruumi. Ilm oli imeilus, jalutasime mere ääres, imetlesime sadamat (oh neid jahte!) ja kohalikke kunstnikke, kes selle ääres oma maale müüa püüdsid. Hiljem sõime kohalikku spetsialiteeti, Tarte Tropezienne, mis põhimõtteliselt on tavaline keeksi moodi kook, mille vahel on mingi kreem. See kook on imeline!

Muuseas, selle vasakpoolse onu ametinipi välja nuputamiseks läks mul täitsa mitu minutit. Kas Sina tead, miks ta päev otsa suuremate probleemideta õhus püsib?



Pühapäeval külastasime Le Lavandou tänavateatrifestivali. Väga tore oli! Jalutasime ringi ja vaatasime igasugu sketše, sõime jäätist ja crêpe'e ning mängisime petangi.


See grupp liiga palju komöödiat ei teinud, veeresid aga mööda linna ringi, mängisid pilli ja tädi laulis. 
Vahepeal ta ronis selle seeliku otsast alla ka.



Naljakad kastikesed. Jalutasid mööda linna suletult ringi, vahepeal peatusid, tüütasid natuke inimesi või tegid niisama totrusi ja siis liikusid jälle edasi. Neile järgnes suur hulk pisikesi lapsi (ja neile omakorda hunnik vanemaid). Mulle väga meeldis, mu emme ütleks kindlasti, et "No küll nad on tobedad!"

Need kaks meest olid vist enesele eesmärgiks võtnud võimalikult paljusid inimesi tüüdata. Minule nad kummardasid. Kummardasin vastu ja värvusin sekundipealt näost tulipunaseks. Pildil olevale poisile tehti massaaži, uuriti põhjalikult ta jäätist ning, no ma ei teagi, testiti ta näo elastsust seda torkides.

Ühe restorani juures käskisid 'politseinikud' Fafale palju õnne soovida. Ja siis, kui ma seda lõpuks tegin, tehti veel nalja mu aktsendi üle (ee, kas ma räägin prantsuse keelt inglise aktsendiga? enda arvates mitte...)

Siin pakkusid kaks onu surfitunde (miskipärast küll triikimisalusega...)

"Kajakas ja kass"
See etendus toimus telgis ja õnneks olime järjekorda seisnud piisavalt vara, et sisse mahtuda. Lugu rääkis kassist, kes pidi õpetama väikese kajakatüdruku lendama. Olin enda üle väga uhke, sest etenduse ajal ei tulnud mulle peaaegu meeldegi, et see on prantsuse keeles. Mõistsin kõike (noh, mõned üksikud sõnad ikka puudu...) ja sain vabalt etendust nautida.


Siin mängiti röövleid, etenduse kõige ägedam osa oli see, kui nad raekoja aknast nööriga alla tulid, hilisemast jäi palju mulle mõistmatuks, sest rahvast oli palju ja näitlejad ei rääkinud sõnagi.

Selline oli minu vaheaja esimene nädal. Kirjutamine läheb järjest raskemaks (osad sõnad ei tule lihtsalt meelde) ning see kõik võtab hirmkaua aega, seega vabandan, kui tekst kõige poeetilisem välja ei kuku. (See-eest pilte mul jagub ja nende üle olen päris uhke!)

Juba õite pea kirjutan ka teisest vaheaja nädalast!
Musid-kallid-kukerpallid!