Järgmine matkaseiklus räägib Grand Bassinist, mis on mitme mu tuttava arvates arvates ilusaim matk Réunionil.
Sõitsime sinna vara ühel laupäevasel hommikul - tee põhjapoolt viib üle mägede ning võtab parajalt aega, seega äratus oli üsnagi varajane. Kui mina ja Méline kohale jõudsime, teatas Elsa meile, et ilmateade lubab alates kella 11st vihma, üks tema sõbranna keeras juba poole tee peal ringi ning nemad kolmekesi autos mõtlesid ka kuhugi mere äärde sõita ning midagi turvalisemat valida. Aga nemad elasid kõik umbes 40min kaugusel ning teist korda sama tee ette võtta ei olnud neile suurim probleem.
Olin juba peaaegu nõustumas, et jah, tõesti, mägedes on vihmaga ohtlik ja äkki on tõesti mõistlikum ära minna, kui Méline ütles, et pikk tee ikka ette võetud, natuke nõme niimoodi ära minna. Ja nii me siis matkasimegi kahekesi. Tempo oli minu jaoks üsnagi piiripealne - tegemist on nimelt matkaga, kus esialgu tuleb umbes 650m järjest laskuda ning hiljem see kõik jälle üles tagasi kõndida. Aga see oli hea trenn, läksime üles isegi veidi kiiremini kui alla ja lõpuks oli ilm ka ilus ning meel hea!
Kui tavapäraselt tuleb ilus vaade pärast poolt matka, siis seekord alustasime sellega, et vaatasime kogu matkatee ja lõpp-punkti üle (lammas all vasakus nurgas on lõppeesmärk - kosk)
Ilusad ilmad ei ole alati kõige parem variant matkamiseks - udu tekitas imekauni, lausa maagilise vaate mägedele ning tuli hiljem vägagi kasuks, kui higist tilkudes mäest tagasi üles ronisin
Grand Bassini küla on väga armas ning populaarne küla - seal on palju väikeseid kohvikuid ja ööbimiskohti, soovitaksin julgestiseal peatuda ning jõge avastada, kose all ujuda, kohvi juua ning lihtsalt nautida
Jõeületus. Üks sõber rääkis, et just tänu sellele jõele on Grand Bassin tema lemmikmatk Réunionil - kui natuke kõrgemale ronida, on seal nähtavasti toredaid kohti, kus ujuda. Meie tegime küll matka läbi päris kiirelt, sest kartsime vihma ja plaanisime enne pimedat koju tagasi jõuda.
Kose kõrval võtsime pool tunnikest, et nautida ning võileibu süüa, enne kui algas suur mäkketõus.
Kui tagasi üles jõudsime, polnud vaatest enam miskit alles. Tegime pilti, et saata Elsale - et ta liiga kurb ei oleks, sest kogu see matk oli ju tegelikult niii seda väärt!
Reunioni inimestele meeldib väga nädalavahetustel piknikku pidada. Ja see ei ole piknik nagu meil, et istud tunnikese-paar ning võtad kaasa võileiva ja snäkke. Ei. Nad tulevad oma välipliitide ja pottidega, söövad riisi ja rougail saucisse'i ja kuulavad muusikat ja mängivad mänge ja nad jäävad sinna terveks päevaks!
Tol päeval algas ka mandariinihooaeg! Ostsin kohe hulgi!
