Suvepikendus

Hei-hei!

Juba ongi möödas kaks kuud sellest hetkest, kui astusin koos nelja saatusekaaslasega kummalisele Air Lituanica lennukile, et tulla aastaks Prantsusmaale elama. Aeg siin lendab ja läheb teosammul... Siin postituses räägin oma viimastest koolinädalatest. (Vaheaeg algas samal ajal kui Eestiski, aga kestab ta nädalakese kauem.)

Kolmapäeval, 8. oktoobril kohtusin esimest korda oma uue perega. Mulle näidati maja ja arutasime natuke, kuidas minu kolimine toimuma hakkab. Nüüd lõpuks on see jäänud nii, et viimased nädalavahetused veedan uue perega, nädala sees olen vanas kodus. (Lõplikult kolin vaheaja lõpus.) See võib ehk tunduda liigse edasi-tagasi käimisena, aga arvan, et see on parim variant, jätab mulle rohkem aega harjumiseks.

Vaade Spéracèdes'is, Küla on pisike ja armas.

Uus pere erineb eelmisest märgatavalt. Vanemad on paarkümmend aastat nooremad ning üsnagi temperamentsed. Väike 11-aastane õde Nolwen on selline pisike, blond ja üleni roosa. Ka nemad armastavad muusikat, aga pigem selles võtmes, et päev otsa mängivad neil majas ja autos kõige uuemad pop-lood. Isa Frédéric on kiirabimees ning vabal ajal ka vabatahtlik tuletõrjuja. Ema Fabienne töötab algkooliõpetajana. Neil on kolm autot ja mootorratas, Fred on ilmselgelt fänn.

Mina ja Nolwen miski kuju otsas

Usun, et kolimine saab olema raske, aga olen kindel, et kõik läheb hästi ja mul saab uue perega olema sama tore kui esimesegagi!

Laupäev, 11. oktoober. Esimene pere läheb skaudikogunemisele, mina tennisetrenni. Trenni viimasel pallil kukun natuke halvasti ühe väikse künka peale väljakus ning väänan välja oma hüppeliigese. Hirm on suur, sest mul on selliste asjadega halbu kogemusi, kus väike vigastus võib kesta kuid. (Õnneks võin nüüd, paar nädalat hiljem öelda, et väga tõsine ei ole. Mässin sideme ümber jala ja jalutan vabalt ringi.)

Esimene korralikum perekülastus möödus rahulikult. Käisime Decathlon'is (hiiglaslik Sportland) ja ostsime mulle ratta (või noh, nemad ostsid, mina vahtisin suu ammuli pealt ja noogutasin iga lause peale). Laupäeva õhtul käisime õhtust söömas peretuttavate Pascali ja Susanna juures. Mõlemad on portugallased, Pascal aga sündinud ja kogu elu elanud Prantsusmaal. Õhtu oli tõeliselt tore, tundsin, et olen seltskonnas, kus mind mõistetakse ja kus tunnen end täiesti vabalt. Jutustasime pikalt Eestist ja Portugalist, sõime miskisugust Portugali spetsialiteeti ja magustoiduks crème brulée'd. Pühapäevahommik möödus mängides Nolweni ja Frediga Mario Karti (mina kui täielik arvuti- ja videomängude võhik säilitasin sujuvalt terve mängu vältel viimase koha, aga ega see mind kuidagi morjenda).

neil on aias konnad, kelle nad sinna ise toonud on

Minu viimane selle perioodi kolmapäev oli koolivaba (võrkpalli jätsin minemata, hüppeliiges ei võimaldanud eriti midagi korda saata), hommiku veetsin rahulikult kodus ja lõunal sõitsime emaga Cannes'i Isabelle'ile kooli vastu. Pidasime rannas piknikku ja käisime ujumas ka. (Siin on siiani ilmad suvised, 25+ kraadi ei ole just liiga üllatav. Meri on soe.)

Neljapäeval oli busside streik, seega ema tuli meile Cannes'i järgi. Kuna ma lõpetan neljapäeviti juhtumisi 2,5h varem kui Isabelle, siis selle aja veetsin mere ääres oodates. Et ilm oli ilus ja lained hiiglaslikud, läksin jälle ujuma ja hüplesin mõnuga seal lainete vahel nii umbes tunnikese. Pärast mängisin veel natuke liivaga ja sõin oma poest ostetud viinamarju, ega rohkem polegi õnneks vaja. :)

Teine nädalavahetus uue perega. Laupäeva hommikul tuleb isa mulle järgi Porchega. Vahtisin suu ammuli seda masinat, no oskavad ikka üllatada! Õde pidas oma 11. sünnipäeva, kohale tuli üks poiss ja 8 tüdrukut (võite arvata, kui huvitav tollel poisil seal oli...) Ühesõnaga, hulk väikseid tüdrukuid õhtu otsa nägupidi telefonis, täpsemalt Snapchatis selfie'sid tegemas. Natuke kurb oli vaadata seda...

mina Porche üle imestamas

Nolwen puhus kaks korda küünlaid, et pildile ka saada

Pühapäeval käisime Siagne'i jõe kaldal jalutamas. Nende jalutuskäigud on palju vähem tapvad kui esimese pere omad, seda võin kinnitada. Esmaspäeval peesitasime rannas ja külastasime Peymeinade'i turgu.

üks tädi jalutas oma tuhkruid

kalamehed

"Lõbusa" poole pealt. Testisime mu uut ratast, pidurid kiunusid mis jube ja kui isa sadulasse hüppas, otsustas see asjandus katki minna: kett tuli pealt, pidurid katki. Isal särk lõhki, samamoodi ka küünarnukk ja kõht. Samal õhtul tuletõrjujatega kuskil puid lõigates kukutab omale mootorsae kuskile põlve kanti (ei midagi liiga tõsist õnneks). EMO'sse läheb alles järgmisel päeval, õmblemiseks on see liiga hilja. Eks siis tuleb oodata, et nahk ise tagasi kasvab. No tal ikka jagub seda õnne!

Bioloogias oli meil vahepeal kaks praksi. Esimene oli antibiogrammi meisterdamine (paned Petri tassi natuke bakteritoitu, mõned bakterid ja erinevaid antibiootikume, pärast vaatad, millise antibiootikumi ümber on kõige rohkem bakterivaba ruumi, see on kõige tugevam). Mul tuli päris hästi välja! Teises praksis uurisime sea südant. Ma ei mäleta eesti keeles enam isegi, milline südame osa on koda ja milline vatsake, prantsuse keeles tean see-eest peast peaaegu kogu südame ehitust. Lõikasime lahti ka need kojad ja vatsakesed, uurisime südame klappe ja värki-särki. Mulle hullult meeldis. Samas, klassis oli ka üks tüdruk, kes ei nõustunud südant puutuma ja ta juhtumisi tahab saada.. ee.. selleks inimeseks, kes on tase allpool arstist (nagu õde või põetaja vms).

Need olidki mu viimased koolinädalad, järgmises postituses kirjutan juba vaheajast.

Bisous! :*

Fun facts

Hei-hei!

Selles postituses saate lugeda igasugu suvalistest asjadest, mida olen oma pooleteist kuu jooksul täheldanud (enamik neist kooli kohta, sest sellest ma väga rääkinud ei ole). Postitusel ülesehitust pole, minu vabandused.

• Inimesed kipuvad vahel arvama, et teen nalja, kui end tutvustan. ("Elo" kõlab nagu "Hello", ei osanudki arvata, et sellega siin probleeme tekkima peaks...) Siin ei ole inglise keel igapäevases slängisõnavaras, vaid pigem hüütakse nalja pärast üksikuid inglisekeelseid fraase. (Siinkohal vajab mainimist prantslaste teada-tuntud kohutav inglise keel. On jah päris kohutav. Võrreldav eestlaste vene keelega.)

• Koju sõites magan alati bussis. Vahel satub bussi klassiõe Mélody sõpru teistest kutsekatest ning tihtilugu ärkan selle peale, et kuulen oma nime või avastan oma näost mind pildistava telefoni. Nojah. Armastust on ka avaldatud, neljas keeles lausa. Eile ärkasin sellise lause peale: "Ja Elo Mariast saab Goodbye Maria". Ausõna, ma imestasin, kust küll selline huumor välja tuli, neil nii kõrge tase tavaks ei ole.

• Koolis on puudumis- ja hilinemispäevikud hästi tähtsad asjad ja neid täidavad õpetajad. Selleks hüütakse iga tund läbi kõik klassi nimed, Kuni 5min hilinemisel tuleb õpetajale tuua väike kantseleis täidetud hilinemistõend, suurema hilinemise puhul ei pruugi õpetajad enam tundi lasta (khm, mina jõuan kusjuures alati korralikult õigeks ajaks, harjumatu).

• Keelatud asjad on päriselt ka keelatud. Lühikeste pükste, katkiste pükste või liiga lühikese seeliku kandja saadetakse pikemalt mõtlemata koju, tunni ajal telefone üldiselt ei näe (kui, siis vaid vilksamisi ja nende peitmiseks suvatsetakse natuke vaeva ka näha.

• Õppimine on masinlik ja loogika pole just esmane vajadus. Enamjaolt loeb õpetaja ette, mida kirjutada tuleb ja need tekstid kipuvad olema pikad. Pähe õpitakse ka näiteks valemeid, millega arvutada protsente ja keemia reaktsioone...

• Kõik kasutavad täpselt samasuguseid pabereid, millele kirjutada. Need paberid on kas feuille double ehk põhimõtteliselt kokkumurtud A3 leht või feuille simple ehk A4 leht. Lehel on suured ruudud, mille vahel jooksevad iga 2mm tagant horisontaalsed jooned. Enamjaolt kirjutatakse paberitele ja kogutakse kiirköitjate vahele, aga on ka neid, kes mõnes aines kasutavad vihikut.

• Õpilased on siin harjunud päriselt õppima. See tähendab, igaüks teeb kodus ilusaid värvilisi konspekte (fiche) kogu tunnis õpitud materjalist ja seda pidevalt, mitte päev enne kontrolltööd. Suurem osa kodutöödest tehakse nädalavahetusel, s.t kui kirjand on kirjutada teisipäevaks, arutab 90% klassist juba esmaspäeval selle üle, kes mida kirjutas. Mind imestab aga selle kõige juures väga, et tase on neil üsnagi masendavalt madal.

• Iga kooliaste asub siin eraldi asutuses. Esimene on école maternelle, mis on põhimõtteliselt nagu Eestis lasteaed, aga siin see toimib päriselt koolina ja lastel on koolitunnid päev otsa. Teine aste on école primaire, mis on nagu Eesti algkool. Seal käivad klassid CP, CE1, CE2, CM1, CM2 (ma ei tea, miks nad selle klasside nimetamise nii keeruliseks teevad). Kolmas aste on collège ehk Eesti põhikool. (Nimetus ajas mind algul väga segadusse...) See hakkab 6. klassiga ja edasi hakkavad klassinumbrid väiksemaks minema. Gümnaasiumiosa ehk lycée algab 2. klassiga, seejärel tuleb 1. klass ja siis Terminale ehk lõpuklass.

• Siin säilitab klassijuhataja klassiastme, mitte klassi (gümnaasiumis vähemalt, ma muu kohta ei tea). Näiteks Terminale ST2S-B klassijuhataja jääbki läbi aastate Terminale ST2S-B klassijuhatajaks.

• Vahel kirjutatakse m- ja n-tähele üks konks lisaks, vahel mitte. Et noh, mõista-mõista, mis see on? Z-tähte kirjutatakse vene moodi.

• Paljud tüdrukud kannavad igal pool kaasas deodoranti ja kätedesinfitseerimiskreemi. Kõik õpetajad on juba surmani tüdinud sellest aerosoolihelist keset tunde.

• Adidase dressid on moes. Isabelle seletas, et see on põhiliselt mingi araablaste asi, mille prantsuse noored üle on võtnud... Mõned jalgpallurite dressid võivad isegi kenad olla, aga no kui mõni tüdruk tuleb kooli lohvakates lilla-neoonroosatriibulistes dressides kombineerituna paksu meigi ja fancy'de kõrvarõngastega, siis ma mõtlen küll, et kuhu ma küll sattunud olen...

• Toidu kõrvale juuakse vett, veini ja vahel harva võib juhtuda, et ka Coca-Colat. Pere tegi ikka suured silmad, kui ütlesin, et Eestis on tavaline ka lõuna- ja õhtusöögi kõrvale piima või mahla juua, siin see on ainult hommikusöögi või mingi vahepala kõrvale arvestatav.

• Kalkulaatorit hakatakse kasutama juba 6. klassis ja lõpuklassiks on kõik ilusti unustanud, kuidas peast/kirjalikult arvutada. Bioloogiaõpetaja kulutas ühes tunnis 5 minutit, et seletada, kuidas käib kirjalik jagamine.

• Minu matemaatikatunnis ei tõestata ühtki valemit ja ma hakkan vaikselt aru saama, mida tähendab mu Eesti klassikaaslase Mirjami lause: "Minu jaoks ei ole valemit olemas, kui seda pole tõestatud." Et noh, eelistan rohkem loogikat/oma pea kasutamist ja vähem pähetuupimist. Samas, vähemalt on tunnis tegevust, eks :D

• Iga õpetaja oskab end X-põhjusel välja vabandada ja õpilased ei saa millestki aru. Näiteks matemaatikaõpetaja korrutab kogu aeg et "Sulud! Sulud! Seal valemis on sulud!" ja ükskord jättis ise sulud panemata. Vabandus oli kiire tulema: "Jaa-jaa, ma tean, milles asi, mu kalkulaatoril on mingi veider mode peal ja see arvutab teistmoodi!" Mina olen jälle tagasi saanud selle targutaja tiitli: "Õpetaja-õpetaja, see ei käi nii!" Kõik vahivad suu ammuli, välismaalane ja parandab õpetaja lauseid!

• Siin on ühe lõpueksamina täitsa võimalik teha eesti keele kirjalikku eksamit (selleks peaks küll Nizzasse sõitma).

• Koolis on gruppidevaheliste tülide põhjused täiesti suvalised, näiteks: "Ta tahab oma vana boyfriend'i tagasi" või "Ta käis teise grupi tüdruku autoga McDonald'sis". Ja nii saab lahutamatutest sõpradest ühe päevaga paar tüdrukuid, kes enam omavahel sõnagi ei vaheta.

• Siin on pood nimega Picard, mis müüb ainult külmutatud asju. Sees on üleni valge ja tühi, nagu oleks kuskil haiglas või ma ei tea kus...

• Akende ette käivad väljaspool klaasi asjad nimega volets, mis on suured puidust plaadid, mis on mõeldud selleks, et teha tuba pimedaks ja saaks kauem magada nii et päike ei sega. Mind hirmsasti häirivad need plaadid, aga uues kodus õega tuba jagades pean vast harjuma hakkama.

• Üks päev sain keset basseini herilaselt kaela nõelata. Aa, ja muidu on siin meri keskmise eestlase standardite järgi ujutav täitsa novembrini.

• STOP nupud bussis on kasutamiseks. Kui nuppu ei vajuta ja peatusest ka keegi bussijuhile ei lehvita, et tahaks nüüd peale tulla, sõidab buss lihtsalt edasi.

• Väga-väga palju on linnapildis rollereid ja mootorrattaid. Nendega ei jää ummikutesse ja seega tipptunnil võidab lausa üle poole ajast. Aga kuna siin piirkonnas on kõik teed jube käänulised ja nii kitsad, et vaevalt mahub kaks autot kõrvuti, on siin palju liiklusõnnetusi ja rollerite puhul lõppevad need harva hästi.

• Tavalist suppi, nagu näiteks borš, seljanka, kapsasupp, kanasupp, kalasupp jne ei eksisteeri. Kõik supid on püreesupid.

• WC-paber on värviline. Enamjaolt roosa, vahel ka sinine või roheline.

• Ameerika mägesid kutsutakse siin vene mägedeks.

Võib juhtuda, et kui midagi jäi listist välja, lisan selle hiljem juurde ;)

Bisous :*

Raamatuhullude paradiis

Heihei!

Minul on seljataga üks tore, aga väsitav nädal. Räägin teile ka!

Kolmapäevase jalutuskäigu tegin seekord Nizzas. Ja oli ikka tõepoolest üks korralik jalutuskäik! Mina õnnistan siin kõik transpordivahendid enne korralikumat kasutamist sisse. See käib umbes nii: tuleb rongi/bussi pealt maha minna vähemalt kilomeeter (aga alati võib ka rohkem!) enne õiget peatust ja siis jala edasi minna, kuni jõuad õige peatuseni. Siis tuleb imestada, et "Ahhaaaa, siin oli see õige peatus!" Kinnitan, et jääb meelde.

Nii ka seekord. Rongi pealt läksin segastel asjaoludel maha eelviimases peatuses, see oli Nizza äärelinnas nimega St. Augustin. Ega jalutuskäigul iseenesest midagi viga ei olnud, nägin ära terve lennujaama (see on täiesti merekaldal, päris omaette vaatepilt, kuidas lennukid vee kohal õhku tõusevad ja maanduvad) ja mereäärse Promenade des Anglais' ka. Üle viie kilomeetri jalutasin seal lõõmava päikese käes, õhtuks olin jälle näost tomat. :)

Nizza on tõeliselt ilus linn. Palju-palju ilusam kui Cannes või Grasse mu meelest. Pärast ~2h jalutamist ja otsimist leidsin ka õige rongijaama ning peatänava üles. Jõudsin veel natuke poodelda seal (armusin ühte paari H&M teksadesse esimesest silmapilgust!), ostsin süüa ka ja oligi aeg koju tagasi minna. Rongis sattusin juttu rääkima ühe inglise tädiga, kes muuseas on kolm korda Tallinnas käinud. Hästi tore oli üle pika aja kellegagi päriselt juttu rääkida nii, et saan kõik oma pikad veidrad lood suuremate viperusteta räägitud.

Õhtul õppisin ära, et bussipeatus on teise kohta ümber tõstetud. Loomulikult ikka siis, kui esimene buss minema sõitis ja veel pool tundi oodata tuli.

Laupäevahommik oli tõeliselt muserdav. Nimelt olen suutnud omale kusagilt ühe toreda viirusepoisi (või -tüdruku?) hankida (ega see just kuigi raske ei ole, kui nii üle poole klassist kui ka isa haiged on...), seega olin väsinud ja pea paks jne. Esialgne idee oli, et ema viib mu hommikul linna postkontorisse telefonikaarti ostma, sest ta ise sõidab sealt niikuinii mööda, kui vanglasse missale läheb. Mina suutsin aga sisse magada ja 5-minutiliseks hommikusöögiks ma valmis ei olnud, seega jalutasin ise. Tee Grasse'i on umbes 30min mäest üles kõndimist, arvake ise, kui tore see haige ja väsinuna oli. Postkontorist teatati üldse, et ma ise ei saagi seda kaarti osta ja eks ma siis kõndisin tagasi, meel palju kurvem kui see tegelikult oleks pidanud olema (aga eks kõik need suured igatsused-kurvastused tulevadki pigem suvalistel hetkedel välja).

Tee peal kohtasin liikluspeeglit...

...ja ühte toredat kiisut.

Lõunal käisin St. Jacques'is tennisetrennis ja see oli vägaväga tore. Seekord olime ainult treener Sebastieni ja ühe poisi Max'iga kolmekesi. Õpetasin neile eesti keeles tervitusi ja  "Olen vormis!" (Kui vingumise eest tuli lisaülesandeid teha, siis positiivsed laused ei sega kedagi, eks.)

Ja õhtul... Ma vist sattusin paradiisi. Paradiisi nimega Festival du Livre Mouans-Sartoux (Mouans-Sartoux raamatufestival). See on üks Prantsusmaa suurimatest raamatupidudest, kestab ta ühe nädalavahetuse (kolm päeva) ning seal on palju kuulsaid autoreid nii Prantsusmaalt kui ka naaberriikidest (kahju, et ma ühtki prantsuse kaasaja autorit ei tea...), töötubasid, filme, loenguid, väitlusi ja muidugi palju-palju raamatuid. Festivali kasutada oli umbes 5 suurt hoonet, kuhu olid ära jaotatud kaunid kunstid, ilukirjandus, laste- ja noortekirjandus, filmid ja muu meedia ning kodanikuala (seal oli igasugu klubisid ja ühendusi, mis ennast reklaamisid). Palju oli kohale tulnud koomiksite autoreid ja nad paistsid kaugelt silma, kõik müüsid oma koomikseid koos kohapeal joonistatud pühendustega.

Mu arvates on see plakat nii ilus! 

(où vont nos rêves? - kuhu lähevad meie unenäod/unistused?)

Kaunite kunstide maja. Mind lasti erandkorras pilti tegema!

Minule meeldis aga kõige rohkem pikalt peatänavale laotatud vanade raamatute osa. Seal oli väga palju väga ilusaid raamatuid. Oli neid, mis olid tõeliselt hinnalised (näiteks Victor Hugo "Hüljatud" originaaltrükk üheksas köites), oli neid, mis olid tõeliselt ilusad (no lihtsalt vaatad neid nahast raamatukaasi ja sulad...), oli palju BD'sid (bande dessinée ehk koomiks, väga populaarne Prantsusmaal), oli hunnikute viisi kahe- või kolmeeuroseid taskuraamatuid, ma oleks jäänudki neid sinna lappama...

Tallinna Prantsuse lütseumis õpitakse palju Jean de la Fontaine'i valme, tundsin hingelist sidet.

Õhtust sõime kuuekesi, koos Isabelle'i parima sõbranna Élodie ja tema emaga. Siin on kombeks üldse inimesi väga tihti külla õhtusöögile kutsuda. Ja mitte nii nagu Eestis, et kõigepealt saad kellegagi väga lähedaseks ja alles siis kutsud külla, pigem vaatad, et ohhoo, huvitav inimene, temaga tahaks juttu puhuda natuke, ta võiks meile õhtusöögile tulla. See on alati väga tore, kui keegi külla tuleb, sest siis tuuakse välja natuke uhkemad nõud ja toidud ja juttu on palju (vahel räägitakse isegi minuga!), seekord näiteks võrdlesime loomahääli eesti ja prantsuse keeles ning näitasin neile oma imelist sisemist kalkunit (kes veel ei tea, siis ma õppisin suvel malevas kalkunikeele selgeks).

Pühapäeval oli pilvine ja kole ilm ning esimese poole päevast istusime kodus. Kui laupäeval käisime raamatufestivalil isaga, siis pühapäeval läksin sinna emaga (kuigi mul oli ikka päris halb olla, ei jäta sellist võimalust kasutamata!) Hüppasime läbi ka moodsa kunsti muuseumist, festivalipiletiga oli see tasuta (noh, mulle on kõik sellised asjad siin tasuta, Prantsusmaa... :) kavatsen kõik muuseumid ja festivalid ära külastada!). Väga palju hullult diipe ja kunstipäraseid ruute ja kolmnurki, aga mõni töö meeldis meile ka, näiteks leidsin ajutiselt näituselt pilte Marina Abramovici eksperimentidest.

kõige ägedam eksponaat- vahetusõpilane!

Tegelikult oli see kõige ägedam- plaadid koosnevad lõpuni põletatud tikkudest.

Noorte osast leidsin seekord hulganisti klaverisaateid näiteks Ed Sheerani, Green Day, Simon & Garfunkeli ja paljude teiste artistide albumitele. No kujutage vaid ette mu kurbust nähes, et igaüks neist raamatuist maksab umbes 30 eurot... Muidu lõppkokkuvõtteks ostsin festivalilt neli raamatut: ühe koomiksi presidendist (ta ei meeldi rahvale, palju kurja nalja) koos pühendusega, Moliére'i "Ebahaige", Balzac'i "Isa Goriot" ja Bauby' ning Laffont'i "Skafander ja liblikas". Tahaks juba paremini prantsuse keelt osata, saaks korralikult lugema hakata (mitte, et mul mingi mustmiljonit asja teha vaja poleks...)

Mõned päevad tagasi hakkas järsku igal pool ümberringi tossama nagu oleks jaanipäev. Kuna see jätkus ka järgmistel päevadel, küsisin lõpuks isa käest, milles asi on. Nimelt on siin piirkonnas kulu põletamine juulist septembri lõpuni keelatud, sest suvi on liiga kuum ja kuiv (vahemereline kliima, eks). Nüüd algas aga oktoober ja pool Provence'i leidis, et ei jaksa oma kuluga nädalatki kauem oodata, tuleb kohe põletama hakata. Ja nii nüüd siis kõik kohad tossavadki ümberringi

Pühapäevaõhtul sain lõpuks skaipida Birgiti ja Marianniga. Igaüks eri ajatsoonis ja eri riigis (Mariann õpib Inglismaal ülikoolis nüüd), võtsid kolm parimat sõbrannat õhtul lahti oma arvuti, et lõpuks omavahel, noh, põhimõtteliselt näost-näkku rääkida ja kõigi silmist peegeldus meeletu rõõm. Oleksin võinudki rääkima jääda (meil jätkub seda juttu vast paariks nädalaks ikka), aga unel on ka miskisugune väärtus.

Võibolla, kui mul peaks kunagi liiga palju vaba aega olema, teen ka ühe postituse kõigest, mida pole veel maininud, aga võiks.

Bisous :*
Elo Maria

Oktoober

Hei-hei!

See nädal on olnud pikk ja võrdlemisi tegevusetu. Ja selle käigus sai täis minu esimene kuu siin kaunis kohas. Naljakas, polegi nagu jõudnud veel midagi erilist teha ja juba kuu läinud...

Kolmapäeval juhtus selline tore asi, et kehalises jäi võrkpallipoolel tund ära, mis tähenda seda, et mina ei pidanud üldse kooli minema. Seega magasin hommikul nii kaua kui tahtsin, sõin kiirustamata hommikust ja lebotasin niisama. Päeval läksime emaga poodi (ütlesin, et väga tahaks supermarketisse ja kuna tal oli ka veel mõnda asja vaja osta, sain autoga). Mulle väga meeldivad supermarketid, ma võiks sinna jäädagi!!! Igaljuhul, lisaks muule ostsin supermarketist ka värvilised punumispaelad ja nüüd muudkui kukun punuma, kui igav on. (Eva-Maria kirjutas millalgi oma blogis, kuidas talle tuli meelde üks tore õhtu Tartus minu korteris, kus me kambakesi nööre punusime... Ka minul tekkis korraks nostalgia ;) )



                                      MINU PUNUTUD KÄEPAELAD!------------->
                                     (jah, ma ei ole veel laulupeo käepaela ära võtnud...)


Tagasi koju jõudnud, asusin meisterdama küpsisetorti, sest neljapäeval oli Isabelle'il sünnipäev. Selle käigus pettusin prantsuse küpsistes ja leidsin üles hapukoore (enne ma täpselt ei saanud aru, kas ja mis siin hapukoor on). Päris ilus tort tuli ja kuigi väidetavalt on ka Prantsusmaal kihiline küpsisetort üsna tavaline nähtus, oli minu oma perele siiski uus ja huvitav. Õhtul sõime siis mu torti ja esitasime õele sünnipäevalaulu nii eesti- kui ka prantsuse keeles. Vanematelt sai ta kingituseks lennu paraplaaniga (?), mina joonistasin imekauni kaardi õhupallide, kullapotiga vikerkaare ja ükssarvikuga, vend saatis postiga mingi raamatu hüpnoosi kohta. Päev varem pidasime sünnipäeva sellepärast, et neljapäeval sõitis ema Põhja-Prantsusmaale oma perele külla.
(siia võibolla tulevad kunagi vanemate fotoka pildid ka - check)

Muidu käisin kolmapäeval veel Cabris'is tennist ka mängimas, kõigepealt ühes trennis, kus muide ka mu naabritüdruk käib, ja pärast mängisin veel kahekesi ühe mehega, kel nimeks Stephano. Kui trenn oli ääärmiselt positiivne üllatus (tase polnud üldse jube ja inimesed olid väga toredad ja rääkisid minuga), siis Stephanoga ei olnud mitte nii tore mängida (ise olin muidugi natuke väsinud ka, aga ta tahtis ainult terve aja niisama palli edasi-tagasi lüüa ja see oli tsipake tüütu).

Neljapäeva hommikul saime üles tõusta veel varem kui tavaliselt, sest ema sõitis Põhja-Prantsusmaale perele külla ja enne meie kooli viimist pidi isa ta rongile viima. Siinne hommikune ajaarvestamine käib nii, et kui väljud kodust 5min hiljem kui tavaliselt, jõuad sihtpunkti umbes 10min hiljem kui tavaliselt, sest et ummikud. Seega varusime igaks juhuks kõvasti aega ja lõppkokkuvõtteks jõudsime kaugeltki liiga vara. Kuna kooli väravad polnud veel avatud, ootasime õega umbes 20min õues ja kuigi siin on üldiselt väga soe, on hommikud siiski jahedad ning see polnud üldse tore.

(Pildil näete viinamarju, mis ma kooliaia tagant leidsin seal ootamise ajal.)




Kunagi mingil õhtul vaatasime isaga filmi "The Secret Life of Words". Päris ilus film oli mu arvates. Sellised mõnusad tühjad ja vaiksed kaadrid ja kõik...

Laupäeva hommikul käisime isaga rattaga sõitmas, aga kuna ma olin kuidagi ülearu väsinud ja mitte kõige positiivsemas tujus mäest üles rühkimiseks, palusin umbes poole tee peal Saint Cézaire'i ots ringi keerata. Tundsin küll end veidi süüdi, aga rattasõidu tahan ikkagi jätta asjaks, mida teen sellepärast, et see on tore, ei hakka end liialt sundima. Lõunal käisin Saint Joseph'is tennisetrennis, mis oli päris lõbus kogemus. Peale minu oli seal veel neli poissi, ükski neist tasemelt eriti kuhugi ei küündi, aga samas isikupära on. Treener on ka muhe sell. Põhiliselt õpetati selles trennis mulle tenniselöökide asemel prantsusekeelseid roppusi...
(pildid on tehtud jalutades sinna trenni)




Pühapäeval käisin isa ja õega skaudiaasta avamisel. See algas katoliku missaga, mis oli minu jaoks vaieldamatult kõige huvitavam osa päevast- üritasin ikka kõiki laule kaasa laulda ja armulaualeiba sain ka ja mis kõik. Jutust ei saanud küll mitte midagi aru, aga pärast tuli välja, et keegi teine ka väga ei saanud, sest preester oli vietnamlane ja olevat rääkinud hirmsa aktsendiga. Kogu kiriku stiil ja õhkkond oli hoopis teine, kui olen Eestis nägema harjunud ja see oli väga huvitav kogemus.
Järgnesid piknik ja avatseremoonia, kus tutvustati uusi skaudipealikke ja kõik uued skaudid pluss need, kes rühma vahetasid, õnnistati oma rühma sisse (selleks nad pidid mingi rühma määratud ülesande täitma). Skautide rühmad moodustuvad vanusepõhiselt: helerohelised, oranžid, sinised, punased ja tumerohelised. Isabelle on nüüd tumeroheline ehk siis kõige kõrgemas grupis.

vastuvõtt helerohelisse gruppi

vastuvõtt punasesse gruppi

Ja nüüd tuleb kõige põnevam osa. Esmaspäeval söögivahetunni ajal leidsin oma telefoni helisemas. Naljakas, ei tea nagu, et kes see olla võiks... Pere see ei ole, muid tuttavaid nagu ka ei ole... Helistab Katja, minu tugiisik, suurepärase teatega, mis tõstab mu suunurgad terveks päevaks nii kõrgele kui nad ulatuvad. Ma ei peagi enam kartma, et äkki pean tagasi Eestisse minema, saan hoopis kolimise pärast muretsema hakata. Lõpuks, pärast kuid pikka ootamist, olen saanud endale vahetuspere, kes tahab mind enda juurde aasta lõpuni! 

Nad elavad väga lähedal minu praegusele kodule, nimelt väikses külas nimega Spéracèdes, kuhu olen muuseas ka 3(?) korda rattaga sõitnud. Peres on liikmeid kolm: ema, isa ja 11-aastane õde Nolwen, kellega hakkan ka tuba jagama. Neil on koer, kuldkalad ja kilpkonnad ning nagu ka praegune pere, armastavad nad käia matkamas. Tõeliselt armas on see, et nad kõik väga ootavad mind: isa helistas, et öelda, et võin kolida, millal iganes tahan (tõenäoliselt juhtub see millalgi vaheaja jooksul, mis hakkab 2 nädala pärast), õde on mulle juba sõnumeid saatnud ja ta on nii elevil. See teeb tõesti südame soojaks. :')

See postitus siin on natuke ülejala (ja jällegi mitme päeva peale jaotatult) kirjutatud, minu suurimad vabandused. Väsimus on jätkuvalt väga suur.

Bisous :*