Wednesday 24 September 2014

You can't buy happiness but you can buy tea and that's kind of the same thing

Coucou!

Selle postituse kirjutamine venib mul tõenäoliselt mitme päeva peale... Minu jaoks ei olegi iseenesest see kirjutamine hirmraske (nojah, alati saaks muidugi paremini kirjutada ka...), pigem võtab ta lihtsalt palju aega, mida mina soovin hoopis magamiseks kasutada. Nii juhtubki, et pühapäeval alustatud blogipostitus lõppeb hoopis teisipäeval :)

Esmaspäeval tehti minuga intervjuu kohalikku suurde ajakirja Nice-matin. Artikli põhiidee seisneb selles, et mulle on hädasti vaja vahetusperekonda ja ma olen hästi tore.


Kolmapäev oli üks tõeliselt kirev päev. Hommik algas kehalise kasvatuse tunniga. (Eelneval nädalal tuli valida endale sobiv kava: kas Akrobaatika-Lihastreening(?)-Korvpall või Võrkpall-Kõrgushüpe-Lihastreening. Et esimesel trimestril tegeldakse vaid akrobaatika või võrkpalliga, valisin võrkpalli. Akrobaatikat tehakse algusest peale gruppides, kellega koos eksam sooritatakse, aga mina ju eksameid ei tee.) Kuigi mulle endale tundus, et väga midagi välja ei tulnud, otsustas õpetaja, et mängin väga hästi ja küsis korduvalt, et ega ma ikka kusagil võrkpallitrennis pole käinud (ega ei ole küll, see on lihtsalt see, kui satud Oliver Jakobsoni malevasse ;) )

Sellega oli minu jaoks koolipäev läbi ja võtsin suuna mere poole. Istusin üksi seal kivide peal, sõin oma kodust kaasa võetud toitu, jalutasin ringi ja tegin pilte, kui äkki istus minu kõrvale üks tumedanahaline kanepit suitsetav mees ning hakkas juttu rääkima. ("Ma tean, et ma näen kahtlane välja, aga ma ei ole mingi kriminaal!") Otsest ohtu ma temas ei näinud, sest lisaks kõigele istusin väga avalikus kohas. Seega otsustasin olla valvas, hoida distantsi ja kuulata, mis tal rääkida on. Mees oli pärit Madagaskarilt, aga juba viimased neli aastat mööda maailma ringi reisinud. Põhimõtteliselt läheb, kuhu jalad viivad ja tutvub seal inimestega, kes teda mingile uuele seiklusele kutsuvad jne... Nähes, kuidas ma teda kuulates mõtlikult merd jälgin, küsis ta minult, kas ma igatsen väga oma kodu. Sellele küsimusele vastan alati "Ca va!" Saan hakkama.




Cannes'is sõin veel jäätist, hüppasin taaskord läbi FNACi poest, ostsin ühe imearmsa telefonikatte ja läksingi bussi peale. Bussipeatuses võtsin taskust välja kõrvaklapid, et muusikat kuulama hakata. Sõit Grasse'i võtab keskeltläbi tunnikese ja muusika kuulamine on selle aja sees parim ajaviide, mõtlesin sellega juba oodates algust teha. Kõrvaklappe taskust välja tõmmates pöörasin ekstra tähelepanu sellele, et samas taskus asetseb ka mu bussikaart, mida ma kohe kindlasti ära kaotada ei taha. Järsku aga avastasin, et ootan vales peatuses, jooksin ruttu õigesse kohta bussile ja... Kaart oligi läinud. Kadunud. Järgmine buss tuli pooleteise tunni pärast, seda aega ma oodata ei soovinud, seega maksin oma 1.50 ja sõitsin koju. Nüüd hakkangi iga bussisõidu eest seda hinda maksma, sest uut kaarti ma ei saa. Oh mind küll!




Õhtul käisin veel tennist ka mängimas, ühe sümpaatse härrasmehega, kes muuhulgas sai mind autoga väljakuteni viia ja koju tagasi ka tuua. Mängisime liivaväljakul, esialgu lõime niisama palli, aga minu soovi kohaselt tegime ka ühe matši (kuna ma ei ole ikka väga kaua mänginud, ei ole mul tegelikult ilmselgelt mitte mingisugust tunnetust ega kindlust selle jaoks ja mitte mingisugust võistlusnärvi ka ei tekkinud). Kaotasin 6:3 6:3, aga endal silmad särasid peas. Õde oli mult varem küsinud, kas igatsen tennist (otsetõlge prantsuse keelest on vägaväga armas: "Kas tennis on sinust puudu?"). Jah, oli küll puudu, ma tundsin seda väga tugevalt.

Õhtusöögiks sõin verivorsti! Õnneks keegi hapukapsast ega pohlamoosi kõrvale ei pakkunud, ma ei ole just nende asjanduste suurim fänn...

Isa käis vahepeal Münichis tööreisil (nagu ta ise ütles, tähtsate ninadega rääkimas sellest, kuidas projekt ei suju) ja kui ta tagasi tuli, oli rõõm suur. Hakkan vaikselt taipama, kuidas see kahe vanemaga elu käib... Meile õega kahepeale tõi ta Saksamaalt ühe suure Toblerone šokolaadi, nii armas. Kahjuks aga ei võta ükski siinne šokolaad ära minu Kalevi-igatsust (khmkhm, kui keegi peaks tahtma mulle kingitust teha, saatke julgelt Eesti šokolaadi ja komme, aitäh)

Reede õhtul vaatasime õega mingit anime filmi, "Steamboy". Prantsuse keeles ja prantsuse subtiitritega on tõeliselt mõnus vaadata isegi, kõigist sõnadest muidugi aru ei saa, aga selle teadmise blokeerin sujuvalt enda jaoks ära ja kuna öeldu ideest saan aru, on kõik korras.

Laupäeva hommikul lasti mul end mõnusasti välja magada ja siis läksime emaga üritusele nimega Forum des Associations, mis oli põhimõtteliselt üks suur infomess: suur hulk Grasse'i klubisid ja organisatsioone tegid seal endale reklaami (isa oli ka seal, tutvustas oma skaudigruppi). Leidsin sealt kaks koori, mille proovid on meile lähedal ja mulle sobivatel aegadel, ühe proovis käisin esmaspäeval ja teist lähen uudistama neljapäeval. (Täiskasvanutekoorid muidugi, koorilaul ei ole siin ülearu populaarne ja lastekooride proovid toimuvad minu jaoks liiga vara.) Ema registreeris end mingile fitness'i moodi asjale. Kusjuures, tegelikult me läksime sinna lihtsalt sellepärast, et seal pakuti suupisteid ja juua.


Pildil võib näha mind ühe provanssaali rahvariietes tädikesega, neid oli seal messil täitsa mitu ja nad olid kõik sama kasvu. Panna tähele, et tema kannab kontsi ja mina tenniseid. Lisaks, nagu mu näost näha võib, ei olnud seal just külmkapitemperatuur- ma ei tea, kuidas tema seal neis riietes vastu pidas.










Uhke vanaaegse konservatooriumi mittemidagiütlev sissekäik. Kass pidavatki selle juurde käima.

Veel käisime mingis provanssaali muuseumis. (Tegelikult tahtsime minna koju sööma, sest kell oli juba lõunasöögiks niigi hiline, aga... Oih?) Meile tehti giidiga tuur (külastajaid oli 5), räägiti natuke vanast provanssaali majapidamisest, näidati nende kappe koos iseloomulike sissegraveeritud peekrite, oliivipuu okste ja viinamarjadega, magamistubasid, kööki jne. Oliiviõli valmistamisest räägiti ka. Ja hiljem tegime ise sellist asja nagu Tapenade, mis on uhmerdatud möks oliividest, kapparitest ja anšoovistest. Ja siis saime selle ära süüa (kell oli selleks hetkeks juba kolm läbi, nii et kõht oli ääretult tänulik).

(Sidenote: kui sa siiamaani päriselt ka kogu mu teksti läbi loed, siis sa suurima tõenäosusega oled mu emme või mõni parimatest sõpradest... Äitäh, et te olemas olete, ma armastan teid tohutult!!!)

Pühapäeval tuli meile külla peretuttav Natalie, kes on inglise keele õpetaja ja mingi osa oma elust elas Californias. Talle meeldib väga rääkida. Väga. Sõime koos lõunat ja siis sõitsime Antiibidesse (õde jäi kahjuks koju õppima, ta võtab ikka väga tõsiselt seda lõpuklassi, aga ma arvan, et see on hea). Seal jalutasime tunnikese turistirajal, seekord ei olnudki mingeid mägesid, aga too päev oli jällegi väga palav ja niiske. Vägaväga ilus oli, siit tuleb kohe mitu pilti. Toredaid autosid oli ka, Rolls Royce'id ja Porched reas.






Prantsusekeelne tekst hoiatab: "Sõbrad turistid, teie enda huvides ärge jätke midagi oma sõidukisse"
Inglisekeelne tekst hoiatab: "Palun ärge jätke midagi väärtuslikku oma sõidukisse"
Hmm...

"Ära ole igav, tee hei-hei!"

Pärast läksime ujuma ja siis koju tagasi, et ka mina saaks õppima hakata: ema palus ka minul kirjutada ST2S'i kirjand kanepi vastu võitlemise meetoditest ja nende vajalikkusest. Kirjutasin 6lk asemel ühe, aitab küll, kusjuures teksti prantsuse keelde tõlkimine ei olnud mitte see kõige raskem osa... Järgmiseks teisipäevaks tuleb teha mingi sarnane tekstianalüüs ja -süntees filosoofias. Jess.

Esmaspäeva hommikul bussi peale jalutades ütles Isabelle mulle, et "noh, 2 nädalat kooli möödas ja juba sa saad näha, milline siin on...". Ma ei saanud esialgu täpselt aru, mida ta sellega mõtles, aga siis jõudsime bussi ja hakkaski draama pihta. Üks tema "sõbrannadest" klassis otsustas terve bussisõidu vinguda ja möliseda ja nüüd nad ei räägi omavahel. Prantsuse koolis on kõik jaotunud gruppideks ja kui grupisiseselt tekib tüli, ei jõua Saatan ise ka enam järge pidada. Minu klass on muidugi veel eriti draamale spetsialiseerunud...

Noh, saingi vist kõik oma jutud räägitud. Nädala pärast jälle!

Bisous :*
Elo Maria

Tuesday 16 September 2014

Aegamööda minutid ju kaovad kõik...

Heihei!

Jälle üks nädalake möödas. Väga segane, aeg läheb nagu korraga vägaväga kiiresti ja teosammul. Kõik muu on ka väga segane. Eks see olegi see vahetusõpilase igapäevaelu. :)


tunnen end praegu umbes samamoodi: läheks aga muudkui seiklema,
aga ega ma tegelikult väga millestki aru ei saa


Igatahes, natuke koolist.

Koolis käin ma Cannes'i äärelinnas La Bocca, mis olenevalt ummikutest on minu kodust mootorsõiduki abiga umbes tunnikese kaugusel. See on erakool, aga kuna ma olen seal esialgsetel andmetel vaid kaks kuud, ei pea ma seal käimise eest maksma. Samas, et ma siin nii vähe aega olen, ei ole mind üheski kooli nimekirjas ja see teeb väga paljud asjaajamised raskeks. Minu (ja ka mu õe) klass on Terminale ST2S ehk siis sotsiaal- ja sanitaarteaduste lõpuklass, mis tähendab, et see on midagi kutsekoolisarnast ja minu klass valmistub sel aastal hoogsalt oma lõpueksamiteks.

Klassis on umbes 20 õpilast ja neist vaid kolm on poisid. Seega üks tõeline tüdrukuteklass: õe jutu järgi ei puudu siin igapäevaelust draama ja klatš ning igav juba ei hakka. Siin on väga tähtsal kohal mood ja grupivaim: omapärasust, mida mina näiteks Eestis väga hindan, eriti ei leia. Kool ei koosne mitte ühest majast, vaid sellel on 3-4 maja, ma täpselt ei teagi, kui palju, ja vahetundides jalutatakse pidevalt nende vahet. Ja otseloomulikult tuleb kooli nagu igale poole mujalegi mööda suurt kallakut üles ronida.

Tundidest niipalju, et hetkel on minu lemmikud vist bioloogia ja ajalugu: mõlemal on väga toredad õpetajad, tase korralik ning suudan kõigega kaasas püsida. Sotsiaal- ja sanitaarteaduste tund võiks ka väga huvitav olla, aga õpetaja näägutab pidevalt ja räägib läbi nina, seega osad sõnad lähevad minu jaoks täitsa kaduma. Matemaatika ja inglise keel on väga lihtsad, füüsika-keemia samuti. Väga. Sellele vastandiks, filosoofia on üsnagi nulliring, see on ainus aine, kus ma lihtsalt ei saa aru, millest räägitakse.


Kolmapäeval on mul ainult hommikul kehaline ja siis olengi vaba, ehk siis põhimõtteliselt on see vaba päev. Eelmisel nädalal kasutasin seda Cannes'is ringi kondamiseks. Jalutasin põhimõtteliselt terve linna läbi, sõin jäätist ja vaatasin mööduvad turiste. No nad on ikka tõeline vaatamisväärsus! Viietärnihotellidel ja nende ees seisvatel Ferraridel pole ka midagi viga.

Aga tegelikult meeldis mulle kõige rohkem hoopiski FNAC, mis on pood, kus müüakse raamatuid ja muusikat ja filme ja postreid ja koolitarbeid ja tehnikat jne. Nagu näha, siis Doctor Who, minu lemmikseriaal, on ka esindatud. Selles poes kuulasin tunnikese muusikat ja ostsin prantsusekeelse Harry Potteri esimese osa, sest tundsin puudust lugemisest ja samal ajal tahan õppida prantsuse keelt millegi lihtsa ja tuttava põhjal.


Laupäeva hommikul käisime emaga jälle rattaga sõitmas, seekord läksime veel kõrgemale ja kaugemale kui eelmistel kordadel- sõitsime St. Cézaire'i külla, kus nädal varem olime käinud isa koori kuulamas. Kilomeetreid järjest ainult mäest üles rühkida on minu jaoks midagi täiesti uut, aga saan sellega aina paremini ja paremini hakkama ning olen enda üle väga uhke!

Veel käisime vaatamas üht tenniseklubi Cabris'i külas. See on siis nüüd juba kolmas klubi. Sealt sain pakkumise, et ei olegi vaja end ühtegi gruppi kirjutada, anti hoopis viis nime koos telefoninumbritega, saan inimestele helistada ja neid mängima kutsuda. Esimene trenn juba kolmapäeva õhtul!


vaade tenniseväljakute juurest pole just paha...

Õhtul küsis isa söögilauas, et "Hei, kas sa tahad tulla bambuseid lõikama?" Alguses arvasin, et ma lihtsalt ei saa küsimusest keele tõttu aru, aga ei, läksimegi võssa ja pistsime sealt mõned bambusevarred autosse. Et isa pidi need ära viima ühele mehele, kes elab Grasse'ist natuke eemal Mouans-Sartoux nimelises külas, sain natuke ööturismi teha. Sain teada, et Mouans-Startoux's on suur kino, kus ka Grasse'i noortele väga käia meeldib ja et 3. oktoobri nädalavahetusel toimub seal üle Prantsusmaa tunnustatud raamatupidu (jah palun!!!).

Pühapäeval toimus üks äge turismiralli, millest me perega osa võtsime. See oli põhimõtteliselt orienteerumine, kõigepealt pidime mõistatama, mis linna või külla minna tuleb, ja siis anti meile küsimustikud, mida tuli nii linnas ringi vaadates kui ka oma pea või telefoni teadmiste abil täita. Üritus kestis terve päeva, lõunal peeti kõik koos piknikku ja tehti lisaülesandeid (juustusordi maitse järgi ära tundmine, puutükkidest ruudu kokku panemine, aastaarvude teadmine).

1814. aastal läbides Var'i ja Alpes-Maritimes'i peatub ... Col d'Eze'is pärast seda, 
kui Napoléon ta vabastanud on. Kellega on tegu?
Meie leidsime, et see võiks olla Francois Hollande (Prantsusmaa praegune president).

Ta lahkus Uut Mandrit evangeliseerima. Kellega on tegu ja kust ta pärit oli?
Noh, siin on näha meie vastus. Õige vastus oli Marc Nizzast. Peaaegu.

Ma olin üks vähestest, kes puutükkidest ruudu kokku panemisega hakkama said. Võib-olla muidugi sellepärast,et olen seda varem omajagu proovinud...

Siin olen mina Alpes-Maritimes'i kõrgeima palmipuuga. Enjoy.


Last but not least: See fakt, et Ed Sheeran esineb Eestis ja mind sel ajal ei ole, on lihtsalt ebareaalne. Kõik, kes te seda loete ja sinna kontserdile lähete, nautige seda kolmekordselt minu eest ka!

Monday 8 September 2014

Prantslased armastavad mägesid

Hei-hei!

Selles postituses ma veel koolist ei räägi. Mul on olnud ainult kaks koolipäeva ja ei tahaks veel neist mingeid suuremaid järeldusi teha. Ootan, kuni mul on sellest rohkem rääkida :)
Räägin hoopis natuke oma viimastest tegemistest perega. Nad on mul tõeliselt tegusad, vahel meenutavad natuke mu kallite sõprade Birgiti ja Marianni peret, kelle juures mul viimaste aastatega on väga koduseks muutunud.

Kolmapäeval koolis tunde ei toimunud, seega läksime õe-vennaga Grasse'i linna uudistama. Mulle näidati ära põhilised "vaatamisväärsused" ja proovisin Grasse'i spetsialiteeti (ma ei tea, kas see sõna on olemas, aga mõistate vast küll), milleks on miskisugusest erilisest apelsiniga jahust valmistatud küpsetised.

Teede ääres ja mujalgi on palju palmipuid, kuigi palmid ei ole tegelikult väga selle piirkonna taimed...

Nagu ma eelmises postituses mainisin, meie piirkond on väga kuulus oma lõhnaõlide ja seepide ja kõige taolise poolest. Siin on kolm suurt parfumerie'd: Fragonard, Molinard, Galimard. Neist kuulsaim näib olevat Fragonard (sellel on mitu eri muuseumi ja terve tänavatäis poode) ning selle tehast-muuseumi me ka külastasime. Tehase poole peal jalutasime prantsusekeelse grupiga, kusjuures giid rääkis itaalia aktsendiga (itaalia keelt pidavat jällegi prantsuse aktsendiga rääkima, oh seda mitmekeelsust...) Väga palju huvitavat infot sai teada lõhnaõlide kohta, aeg-ajalt pidi vend mulle teksti lihtsamaks tõlkima, aga vahepeal sain kõigest ise aru ja reaalselt te ei kujuta ette, kui uhke tunde see tekitab!

Siin pannakse parasjagu lõhnaõlipudelitele korke peale

Meile tehti näiteks selgeks, mis vahe on lõhnaõlide nimetustel Parfum, Eau de Parfum, Eau de Toilette, Eau de Cologne (kölnivesi). Kas Sina tead, mis see vahe on?
Muuseas, kuna meeste nahk on happelisem kui naiste oma, siis meestel läheb vaja ainult kõige lahjemaid lõhnaõlisid.

See on lõhnaõlivalmistaja töökabinet. Siin ta segab lõhnasid: igasse lõhna läheb üks puuvili, üks lill, üks vürts ja... ee... üks asi veel. Need kooslused on päris huvitavad, näiteks sidruni lõhnaga parfüümis pole tilkagi sidrunit, hoopis õunad ja jasmiin... Jasmiini paistab siin üldse palju olevat, see on umbes kõigis lõhnaõlides ka.

Ostsime mulle uue SIM kaardi ka telefoni. Sellega oli huvitav lugu: Prantsusmaal on kõik telefonid SIM-blokeeritud. Kui tahad vahetada telefonioperaatorit, pead neilt lisaks SIM-kaardile ka telefoni ostma. Minu pere eeldas muidugi, et Eestis on samamoodi ja nii me jändasimegi väga kaua selle kaardi ostmisega. Sattusin vahepeal juba suurde segadusse ja ega kesine keeleoskus seda just paremaks ei muutnud. Lõpuks jõudsime siiski kõiges selgusele ja uus telefon jäigi ostmata.

Reede õhtul harjutas meie majas saksofonikvartett. Väga-väga tore oli kuulata, nad mängisid toredaid tuntud lugusid ka (kuna see olen mina, siis loomulikult ühtki neist pealkirjaga kokku ei viinud...)

Laupäev algas väga huvitavalt. Kui hommikusöögi jaoks alla kööki läksin, leidsin esimese asjana meepotist sellise tegelase. Tema õue viimine nõudis parajalt julgust, aga tugev eesti naine, nagu ma olen, sain sellega hakkama.

Pärastlõunal läksime Saint-Cézaire-sur-Siagne nimelisse külla väiksele peole kuulama isa koori etteastet. Mulle väga meeldis, lauldi renessansiaegseid laule ja selle juurde käis ka huvitav näitemäng. Ainult sellest on kahju, et kuna räägiti vanas prantsuse keeles, ei saanud ma poolest tekstist absoluutselt aru. Hiljem pakuti suupisteid ja räägiti niisama juttu, väga armas külapeoke.

See ongi isa koor. Nii tore oli näha, et isa on neile minust rääkinud, kõik tundsid huvi, et kuidas mul läheb ja kui palju ma keelt oskan jne. Kui läksin pilti tegema, hüüdis üks tädi, et kõik vaadaku nüüd sinna, eestlane teeb pilti! See oli nii-nii südantsoojendav.

Me elame ühes väikeses maailmas. Seda kinnitas mulle ka järgmine seik: 
Üks isa koorikaaslastest tuleb jälle tervitama. Paar tavalist küsimust, ohhoo, see ongi see eestlane, jnejne. Ja siis: minu tütre nimi on Laetitia, tema käis YFU-ga Eestis, Tallinnas. Nagu, kas tõesti seesama tüdruk, kes oli minu kodugrupi juht Bapaume'is, see prantslane, kes räägib eesti keelt, on mu isa koorikaaslase tütar? 

Käisime ka ühes tenniseklubis lahtiste uste päeval. Mind pandi natukeseks mängima, et mu tase teada saada. Et ma pole teab mis ajast mänginud, oli alguses väga veider, tunnetus puudus jne. Ometi väideti mulle, et ma mängin väga (liiga) hästi. Nii hästi, et neil on raske mulle gruppi leida. Eks näis, homme (esmaspäeval) lähen vaatan ka teise tenniseklubisse ja siis otsustame aegade ja hindade põhjal (aega on väga raske leida, kui koolipäevad viieni õhtul kestavad, eksole).

Täna hommikul käisime emaga väikesel rattatiirul. Idee oli minna vastu isale, kes oli kirikus missal, hüpata läbi sealselt väikeselt aiapeolt ja siis tagasi sõita. Juhtus aga nii, et selleks ajaks, kui kohale jõudsime, oli isa just lahkunud. Nii me siis võtsime klaasi apelsinimahla ja veeresime jälle tagasi.

Pärastlõunal suundusime jälle Gourdoni kanti matkama, seekord läksime murakate järele (ega me neid palju ei leidnud, umbes nädalake liiga vara.) Küll need prantslased ikka armastavad mägesid, muud ei teekski kui vaataks mägesid, jalutaks mägedes, sõidaks rattaga mägedes... Mina olin jälle pooleldi suremas. Nojah.


Putukaid oli ka jube palju. Sääsed, parmud, kärbsed- neist kõigist on siin mingid eriti tüütud variandid olemas. Jube. Putukahammustused segamini kõrvenõgesekuppudega, mis saaks veel parem olla, eh?

Üles jõudes ronisime kivi otsa


See on Gourdon, küla, kuhu me eelmine kord matkasime.

Sellega ma praegu lõpetangi. Kui Sul on küsimusi minu tegemiste kohta, siis küsi kindlasti!

Olge tublid!

Wednesday 3 September 2014

La rentrée ja muud loomad

Hei-hei!

Olengi juba nädalakese Prantsusmaal veetnud. Kodus on aina mugavam olla, hakkan vaikselt tajuma, kuhu käivad potid-pannid-meepotid jne (väga tähtis!!!) ja mis on minu pere ja mis üldse Prantsusmaa eripärad, näiteks:

  • üldiselt söövad prantslased noa ja kahvliga täpselt nagu meie, aga minu pere leiab miskipärast, et kahvel paremas ja nuga vasakus käes on parem viis; 
  • leiba süüakse pigem mitte lihtsalt toidu kõrvale või võileivana nagu Eestis, vaid sellega pühitakse ka nt taldrik puhtaks ja seda kastetakse üldse igasugu kastmete sisse jne;
  • suur vahe on sellel, kas süüa leiba juustuga või juustu leivaga

Igav mul olnud ei ole. Pühapäeval käisime isa, õe ja vennaga näiteks mägedes matkamas sellises kohas nagu Gorge du Loup (tõlkes: hundi kurk), jalutasime üles pisikesse armsasse mägikülla nimega Gourdon. Esimesed paar tundi oli väga tore jalutada, aga siis ütles hostisa, et noh, nüüd paneme mingi ilge kaldenurga all üles välja. Arvasin alguses, et see on nali, aga nähtavasti ma üldse ei mõista, millal ta nalja teeb ja millal mitte. Nii me siis läksimegi nagu mingist kivisest trepist 50m järjest üles. Kui teised olid üles jõudes natuke väsinud ja näost roosad, siis mina olevat välja näinud nagu üks ilus pooleldi surev tomat. Samas, kui pärast maanteed pidi tagasi kõndisime, olid teised väga väsinud (sellest tulenevalt üritasid õde-vend pidevalt lõiketeid otsida ja see ainus, kuhu  me isaga nõustusime ka minema, juhtus olevat päris hirmus killustikku täis kallak) ja ma oleks võinud veel mõned kilomeetrid otsa jalutada.

khmkhm, see matkarada oli tegelikult kinni pandud, aga kedagi ei huvitanud 


kahjuks valisime pilvise päeva, aga vaade oli sellegipoolest väga ilus

ma isaga, siis kui veel ei olnud suremas :)



see piirkond, kus me oleme, on väga kuulus oma seepide ja parfüümide ja küünalde jne poolest

Samal õhtul jõudis lõpuks koju ka ema, kes oli oma bändiga kusagil saksofoni mängimas sel ajal, kui ma tulin. Et seal kohas, kus ta käis, oli palju värskeid puuvilju ja juurvilju jne, tuli ta pagasnikutäie virsiku-, aprikoosi-, apelsinimahla-, õunakastidega tagasi.

Järgmisel päeval viidi mind rattaga sõitma, ilmselgelt jälle ühte mägikülakesse, aga selle nime ma ei mäleta. Et neil on maanteerattad, oli sõit õnneks päris tore. Nägin küll tõenäoliselt jälle väga tomat välja, pärast ikka kõik imestasid, kuidas mul jalad ei valuta.


Eile oli la rentrée (esimene koolipäev), mis ei olnud üldse tore. See koosnes sellest, et klassikaaslased kõik muljetasid oma suvest, siis pidas direktor lühikese kõne selle kohta, kui tähtsad on lõpueksamid ja kätte anti õpikud ja tunniplaanid. Keegi ei teadnud, kes ma olen ja oma tutvustamisega ei tegelenud ma ise, vaid hoopis hostõde ja mul ei jäänudki eriti midagi muud üle kui lihtsalt istuda ja vahtida. Aga ma olen kindel, et kui tunnid ka algavad, läheb väga palju toredamaks. :)

Nii palju kui ma aru sain, võin valida, kas hakata kolmapäeviti käima hispaania keeles või minna hommikul kehalisse ja lõpetadagi kool kell 10. Ma veel mõtlen selle üle.

Õpikud on kõik hirrrmus suured ja rasked

Pärast kooli käisime Isabelle'i (hostõde) ja tema klassikaaslase Melodyga rannas. Siin on ikka väga soe ja ilus nagu Eestis juulis oli. Ma vist natuke põlesin jälle punaseks nagu ikka siis, kui mind päikese kätte lasta.

Cannes'i rand. Vesi on soe ja läbipaistev, vaade ilus...

Lubasin ka natuke jagada pilte oma kodust. Mulle räägiti, et eelneva vahetusõpilasega oli olnud probleeme, sest ta oli harjunud luksusega ja talle ei sobinud paljud asjad siin majas ja ei maitsenud toit jne. Ma tõesti ei tea, milles probleem, sest siin on minu jaoks ikka tõeline luksus ja toit, mida nad teevad, on väga väga hea.

minu tuba (praegu on siin kõik kohad veel kooliasju ja koomikseid ka täis ;) )

Meie kodu on see parempoolne. Ilus, eks?

Vodka, ta ei haugu kunagi ja ootab alati ustavalt peret ukse ees

Meil on bassein!!!

Niimoodi mu natuke pikaleveninud postitus lõppebki. Järgmisel korral kirjutan vast koolist :)
Bisous :*