Hei, kallid sõbrad ja muud loomad!
Esimese asjana soovin õnnitleda ja tänada inimesi, kes siiani mu blogi loevad ja uusi postitusi ootavad. Nii tore on teada, et on inimesi, keda huvitab, mida ma teen. Siit tuleb nüüd üks tõenäoliselt üsna suvalise järjestusega ülevaade sellest, mis ma vahepeal korda saatnud olen. Põhiliselt ikka piltides, eks :)
1. aprill, nagu Eestis, on ka Prantsusmaal naljapäev. Siin on põhiliseks traditsiooniks selle puhul, et lapsed joonistavad kalasid ja siis kleebivad neid kõigile selja peale. Ja kui niisama nalja tehakse, siis hüütakse ka "Aprillikala!" Ei mina tea, mispärast neil need kalad igal pool on.
"Üks otse Eestist tulnud kala Elo jaoks"
Lihavõtted veetsime pere seltsis. Pühapäeval olime kutsunud vanaisa ning vanaema oma mehega külla lõunat sööma. Et vanaemal oli vahepeal sünnipäev olnud, joonistasime õega talle kaardi. Voltisime ka lauakaunistuseks ühe toreda lillekese.
Siin on kogu see püha üks suur šokolaadiõgimine. Tegime hommikul õega aias munajahti. Minu jaoks oli see esimene kord ning päris lõbus oli. Kogemata leidsin ma rohkem mune kui õde (ning lausa 10 12st Kinder Suprise'st, mida ta väga ise leida tahtis). Kogu seda leitud šokolaadi sööme vist küll juuni lõpuni välja...
Need tibud näevad hunnikus hästi creepy'd välja mu arvates. Põhiline tibusöödik on meil isa, tema tavaliselt mõrvab kõigepealt tibu mingil originaalsel viisil (rusikahoop, pussitamine, ...) ja siis sööb tema murdunud kehaliikmed ära.
Nagu, meil päriselt ka on palju šokolaadi. Lisaks sellele veel tibud ja šokolaadijänesed (keda ma pole veel kõrvust näksinud...)
Meil ei ole pühadeaegne vaba päev mitte Suur Reede nagu Eestis, vaid hoopis esmaspäev. Seda väidetavalt selleks, et mitte liialt rõhuda kristlusele, vaid pigem tähistada lihavõtteid ja paastupühi ja neid muid asju. Mis sest, et väga suur enamus prantslasest on ristitud katoliiklased ja nii. Mind ajas see esmaspäevani pikenev nädalavahetus muidugi väga segadusse.
Igatahes, esmaspäeva hommikul toimus meie piirkonnas mingi rattaralli ja sellel oli üks vahepeatus, kus inimesed puhkasid natuke, said süüa ja juttu rääkida ja siis sõitsid edasi. Ema oma tantsugrupiga tantsis seal kantrit ja meie otsustasime terve perega kaasa minna. Lõpuks siis isa tegeles toitlustusega, meie Nolweniga tegelesime söömisega (sain selle käigus tuttavaks onu Pascaliga, kes jagas
tapenade'i, mis õele kohutavalt meeldib) ja ema üritas aimata, et kas ta oskab seda tantsu, mida parajasti mängitakse või mitte.
Hirmus palju süüa oli, muudkui toodi autost juurde ja lõpuks söödi kõik ära!
Isa tegi kunsti nende apelsinidega.
Hea ajastus või nii. Kusjuures, ma olen siin pildile saanud kuidagi eriti puhtad ratturid, ülejäänud olid kõik hirmsasti mudaga koos. Sest vihma oli sadanud, nad sõitsid ei tea kust läbi ja keegi porilauast vist midagi kuulnud ei ole.
Sama nädalavahetuse reedel käis isa uuel autol järgi. Pariisis. Sõitis hommikul lennukiga sinna ja siis tuli autoga kõik need ~1000km tagasi. Auto on must Volkswagen Golf GTE ja see on hübriidauto, see tähendab, saab sõita elektri ja/või kütusega. Ainult elektrienergiaga saab normaaltingimustes sõita 50km ja mäest alla sõites või pidurdades auto laeb oma akut (seega, ema saab tööle ja tagasi sõita grammigi kütust kasutamata). Tänaval pidevalt vaadatakse meie autot ning küsitakse, et kust saime ja mis valikud tal peal on ja kas ta tõesti sõidab elektriga jne, sest siin neid autosid veel eriti pole (me pole veel ühtki näinud).
Kui juba mootorsõidukitest rääkida, siis kunagi mingil päeval viis isa oma motika parandusse ja siis ta võttis asenduseks elektrirolleri ja viis mu sellega kooli. Ma alguses väga-väga kartsin, aga ei olnudki väga hull. Enda tagant ma kinni hoida ei julgenud (no ma ei saa aru, kuidas on võimalik mitte kukkuda niimoodi) ja eks ma siis hoidsin meeleheitlikult isast kinni. Ei olnudki nii hirmus, isegi kiirteel 130ga sõites, aga ma hoidsin hästi kõvasti kinni ja nii oli enda sirgelt hoidmine raske ja pärast meil oli mõlemal selg valus...
Ühel päeval oli koolis Bol de Riz (tlk riisikauss). See tähendab, söökla poolelt sai 3 euro eest osta riisi karri- või tomatikastmega ning kaasa sai ühe euro. Selle käigus teenitud raha eest osteti kodututele süüa. Minu klassivennale Jimmyle meeldis Bol de Riz eelkõige selle pärast, et riisi võis juurde küsida ükskõik kui palju ja seega ta sõi 6 kaussi. Tavaliselt ta sööb umbes 8 euro eest, muidu ei saa kõhtu täis.
Vahel nädalakese või kaks käisin toitmas naabritädi kassi Minette'i. Tädi ise on liiga vanaks jäänud ja elab nüüd vanadekodus, seega niikaua kui kassile peremeest ei leitud, käisin mina teda toitmas. (Fabienne'i ema väga oleks tahtnud ta endale võtta, aga mees ei lubanud.) Kiisu on jube nunnu, suur ja hästi pehme ja vajas hirmsasti kallistusi ja paitamist. Lisaks, seal majas oli klaver, seega ma mängisin ise ja õpetasin Nolwenile ka (esimene asi, mis pähe tuli, oli koerapolka... oeh).
Teatris ühel päeval tegime minu telefoniga pilte. Kõik olid hästi koledad peale selle.
Et ma siis tutvustan: see on Alessandra ja ta on meil põhimõtteliselt mentori eest. Hirmvahva tüdruk! Vahel oleme teatri lõpus jäänud saali täiest kõrist laulma ja no nii tore on!
Théo leiutis. Kollane kleeplindiga kinnitatud asjandus on magnet ning nööri otsas ripub metallpall. Eesmärk on pallike magneti otsa kinni saada käega ainult "käepidemest" kinni hoides. Rekord peaks vist ikka veel minu 6x järjest olema. Aga jah, teatris on alati huvitav! Eelmisel nädalal saabus Quentin näiteks rulaga ja sain teada, et kuidagi mingi ime läbi ma püsin selle peal ja suudan veel hoogu lükata ja mis kõik.
Ühel päeval polnud mul pärast kooli kedagi, kes mind koju saaks viia ja ma siis läksin Isabelle'i juurde. Aga nii jube palav oli, et Isabelle andis mulle oma lühikesed püksid (ja kuna neil oli mingi plekk peal, siis ta ei tahtnud neid enam ja andiski päriselt mulle!)
Mängisime pinksi ja Isabelle oli vastupäikest, seega ta otsis üles ühe hästi toreda mütsi ja pani selle pähe. Võrguks oli meil üks pisike nöörijupp, kuna õige võrgu olid nad kogemata minema visanud.
Bioloogias tegime katseid, et illustreerida meie tundi veregruppidest. Juba lootsin, et äkki võime enda peal ka testida, kuna mina oma veregruppi ei tea, aga tuli välja, et kusagil 10-15 aastat tagasi see keelati ära, et takistada AIDSi levimist. Seega see punane asi on lihtsalt mingi hästi pika nimega keemiline aine.
Ühel päeval nägin sadamas Eesti lipuga jahti ja oi kuidas süda paisus uhkusest! Aega oli, et ruttu pilt teha, aga mitte selleks, et rääkima minna... Praegu mõtlen, et oleks võinud ju sellest bussist maha ka jääda... Aga tagantjärele kurvastamine ei tee kunagi head.
Eestlastest rääkides. Sel kolmapäeval jäin Cannes'i ja ootasin seal rongijaamas peaaegu neli tundi, et näha Ann Mariid ja tema Eesti klassi, kes olid tulnud Cote d'Azurile. Sealt klassist leidsin veel ka ühe poisi, kes oli Prantsusmaal YFUga vahetusõpilane olnud paar aastat tagasi ja nii me siis vatrasime kogu aja kolmekesi (ma loodan, et ülejäänutel väga igav meid kuulata ei olnud :P). Oh kui hea oli kuulda seda armsat oma eesti keelt Päris Inimeste suust! Naljakas oli aga see, et kui mulle inimesi tutvustati, pidin iga kord end tagasi hoidma, et mitte minna põsemusisid tegema. Kui söögilauas kõigi klaase veega täita tahtsin, hakkas kogu seltskond naerma, et oh, mis viisakus.
Nende seltskond käis Cannes'is mingit muuseumi ka külastamas ja ma siis läksin kaasa. Et me olime grupiga, siis keegi ei näinud, et meid oli üks liiga palju. Nägin sellist ilusat vaadet kogu Cannes'i peale ja puha. Väga mõnus.
Sattusin nendega koos ka ühte hästi nunnusse magusapoodi, kus ma varem polnud käinud.
Minionid on imearmsad!!!
Ühel hommikul lahkusime majast, et jälle Cannes'i poole sõita, mina kooli ja isa tööle, kui märkasime, et terve küla oli paksu udu sees. Igal pool meie ümber hõljusid pilved. Sõitsime läbi Cabrisist, mis on meie külast natuke üle 100m kõrgemal ning selleks ajaks, kui sinna jõudsime, laius me ees imeline vaatepilt: kõik meie all oli kaetud justkui hiiglasliku vatitekiga. Just tõusev päike andis vaatepildile juurde veel kauneid värve ja nii ma siis vahtisin suu ammuli. Cannes'i jõudes oli lihtsalt kole ja hall... Järgmisel päeval võtsin fotoka kaasa ja minu õnneks oli kõik jälle pilvedega kaetud, seega isa peatas auto ja läksime kahekesi tee äärde pilte tegema. Nii ilus ei olnud kui esimesel korral ja pildistamiseks ning fotoka seadete kruttimiseks aega ei jäänud, kuid ehk saate siiski piltidelt aimu, kui võimas see oli!
Nädalavahetusel oli meil kooriga Samedi Chantant ehk laulev pühapäev, mis oli väga tore. Kohtasin veel ühte tädi, kes mind vajadusel koori viia või sealt koju tuua saab. Ta on hästi rahvusvaheline kuidagi, vanematest üks prantslane ja teine sakslane, sündis Brasiilias, töötas õpetajana Šveitsis ja räägib vabalt veel inglise keelt ka. Ja kui ma rääkisin, et olen eestlane, teadis ta mulle nimetada Neeme ja Paavo Järvi ning tundis ka Arvo Pärti.
Koju tagasi jõudes küsiti mult, ega ma pole koera näinud, too olevat jälle plehku pannud. Aga umbes viie minuti pärast jõudis ka tema. Läbimärg (käis kusagil ujumas jälle) ja hästi näljane (eks ta seepärast tuligi). Pesime siis Nolweniga koera ära ka.
Kuigi vesi oli külm, meeldisid seebised paid ja muud mängud kutsule väga.
Ühel laupäeval oli Pascali üllatussünnipäevapidu. Seltskond oli väääga huvitav: Pascal ja Suzana (ma nimesildilt lugesin, et vist kirjutatakse nii...), Pascali tädi, kes spetsiaalselt selle jaoks Pariisist kohale sõitis, Suzana tööandjad (mees prantslane, naine austerlanna) ning nende aednikud (kaks ukrainlast) ja meie. Kuigi austerlanna on Prantsusmaal elanud juba 15 aastat ning aednikud üle 6 aasta, olid nende aktsendid kohutavalt tugevad ning peaaegu mitte millestki ei saanud aru. Tundsin end kohe väga hästi, sest minule tehakse pidevalt komplimente, et aktsent on juba minimaalne ja räägin hästi jne. Lisaks, onud suitsetasid toas ja ajasid meid närvi. No palun, võõra inimese majas ja 11-aastase tüdruku kõrval siseruumides suitsetada? No on ikka ideed mõnel. Muidu Suzana ja Pascali tädi olid vaaritanud igasugu imeroogasid ja toonud lauale portugali veine, hästi mõnus! Meie kinkisime Pascalile rahatähtedena kujundatud salvrätikuid ja tualetipaberit ning ühe tahvelarvuti, mida nähes ta hoobilt täiesti sõnatuks jäi.
Siin on turismihooaeg alanud ning Cannes'is on järsku rannad ja festivalide palee inimesi täis.
Pilt on lamp, aga nunnu.
Lõpetuseks tahan rääkida sellest, kui lihtne on kellegi tuju heaks teha. Ühel päeval sain sõnumi tüdrukult, keda nime- ja nägupidi tunnen, aga kellega ma vist kunagi rääkinud ei olnud. Lihtsalt selleks, et mainida, et talle meeldib, kui hingega ma end ümbritsevat pildistan ning et mu blogi olevat vahva lugeda. Mul oli päev otsa (ning veel järgnevatel päevadelgi) imehea tuju! Aitäh, aitäh, aitäh!
Kui tunned, et ka Sinul on kellelegi mõni hea sõna öelda, ära seda mingil juhul tegemata jäta! Sa ei tea kunagi, kui ilusaks kellegi päeva teha võid ning kui palju tal seda parajasti vaja võib minna!
Kallistan kõvasti!
Elo Maria
