Piton Bé Massoune

Heihopsti! Siit tuleb veel üks pisike matkapostitus. 

Jagan pilte ühest pühapäevasest jalutuskäigust saare põhjaosas, Sainte-Marie'st natuke sisemaa pool. Käisime seal Méline'i ja tema korterikaaslase Milène'iga, kes töötab Réunionil õena juba pool aastat. See oli matk mäe otsa, kust peaks olema hea vaade Salazie'le, ja kuigi ei lubanud kõige paremat ilma ning vaates me kindlad olla ei saanud, läksime siiski, et natuke sporti teha ja vabas õhus aega veeta.

Pea kogu tee oli džunglilaadses metsas ja rada ei olnud väga hooldatud, eriti lõpupoole, kus iga paarikümne meetri tagant tuli mõnest uuest mahakukkunud puust mööduda, kas siis üle ronides või limbotades. Aga see oli omamoodi võluv ja metsik ning mulle lõpuks väga meeldis, kuigi soppa oleks muidugi võinud vähem olla.

Tore on olnud matkata koos inimestega, keda juba tunnen! :) 

Natuke vaadet on palju parem kui üldse mitte mingit vaadet, nii et tuleb rahule jääda!

Pea kogu tee jalutas meiega kaasa ka üks armas koer, arvasime, et ilmselt on ta siiski kellegi oma, sest ta nägi välja oluliselt ilusam ja toidetum kui hulkuvad koerad tavaliselt. Talle meeldis väga otse meie kõrval või järel käia, lootuses, et keegi annab süüa või teeb pai. Mina pakkusin talle kahjuks aga peamiselt lööke jalaga näkku, sest ta tuli liiga lähedale ja inimene peab ometi jalgu tõstma, selleks et mööda kive üles-alla ronida.

Kiiremad matkalised teisi järele ootamas

Need olid siis minu jalad pärast seda, kui ma need olin auto kõrvale jõudes ära puhastanud... Saapad on, kui ma nüüd ei eksi, umbes 6 aastat vanad ja natuke juba ka auklikud. Eks näis, kaua nad veel vastu peavad, aga nad on mind igatahes hästi teeninud :) La Sportiva for the win!

Sentier Augustave

Otsustasime tüdrukutega, et tahaks minna Sentier scout'i ehk skaudirada jalutama - see on nii mõnegi arvates ilusaim matk Mafate'is. Tavapäraselt kõnnitakse skaudirada pidi Aurère'i külla ning Augustave'i rada pidi tagasi. See on umbes 8-tunnine matk ning tihti jagatakse kahe päeva peala, sest lisaks kõigele on Aurère ka väga armas küla, kus peatuda. Meil aga tekkis Ambre'il vajadus õhtul ühele sünnipäevapeole jõuda ning otsisime lühemat matka. Seega alustasime Augustave'i rajast ja kusagilt pidi minema väike ühendav tee kahe raja vahel. Aga ilmselt oli see ammu rohtu kasvanud, nii et me ei leidnud seda. Lõpuks kõndisime Aurère'ini välja ning sama teed pidi tagasi, kuna skaudirada ei soovita pea keegi tõustes läbida, vaid laskudes. Olin natuke pettunud, sest oleksin tahtnud mõlemat rada käia, aga lõpuks sain aru, et tegime hea valiku, sest tüdrukud olid autoni jõudes omadega päris läbi ning skaudirada oleks lisanud veel mõnisada meetrit tõusu. Aga olime lõpuks ikkagi rahul, Ambre jäi peole kõigest mõned tunnid hiljaks :D

Hommik algas väga mudaselt ja pilvedes. Aga nüüdseks teame juba kõik, et siin võib ilm kiirelt muutuda ja kohe alguses ei maksa heituda.

Matka algus oli uskumatult jahe ja esimesed paar tundi läksid ka väga aeglaselt, sest laskusime mööda väga libedaid kive (paralleelselt rivière du Savon ehk seebijõega, mis ongi nime saanud sellest libedusest). Ambre suutis korra isegi libiseda ning pea ees mööda kive alla kukkuda, aga õnneks aegluubis ja suurema kahjuta. Tegi igatahes väga ettevaatlikuks.

Pooleldi vihmas, pooleldi pilvedes, igatahes oli mööda jõge ja rohelisi kaldaid väga vahva jalutada!

Lõputud jõeületused...

Kokku oli rajal 5 redelit, kui õigesti mäletan. Minus redelid ei tekita kõige suuremat hirmu, sest kuigi olen kõrgusekartja, siis kardan peamiselt ohtlikke olukordi, redelid aga on sellistes kohtades just selleks, et oleks hea kinni hoida ja turvaline, tuleb vaid oma käsi-jalgu usaldada.

Ambre, Angéline, Louise ja mina! Imetoreda vaatega! Rõõmsad, et otsustasime edasi tulla, sest muidu oleksime vaid jõekaldaid näinud.

Rajatutvustused ja ka inimesed tee peal hoiatasid, et ei sobi kõrgusekartjatele ja on kohati ohtlik, nähtavasti on seal ka inimesi surma saanud. Mina ütleks, et kõige hirmsam ei olnudki, kartsin palju hullemat. Pole ikka vaja liialt ette muretseda, kui niikuinii minna kavatsed :)

Imeline vaade Mafate'ile Aurère'i jõudes

Ja täiesti järsult sattusime metsa, mis oli džunglite ja mägede kõrval nii kodune ja hea. Ja tasane.

Aurère. Tegin pildi emale, sest kaks aastat tagasi ööbisime justnimelt siin lähedal. Siis olime pea ainsad inimesed külas ning oli juba antud oranž tsüklonihoiatus ja matkakeeld ning muretsesin end ogaraks, kuid veetsin ka parima õhtu lugedes ning nautides Orangina limonaadi nagu see oleks parim asi maailmas!

Tagasiteel jalutas meiega päris pikalt kaasa üks hulkuv koerake. Niikaua, kui ta leidis uue matkagrupi ja otsustas proovida, kas nendega on rohkem söögiõnne.

Õhtul tagasi jõudes nägime ka vaadet Salazie'le, mis hommikul täiesti pilves oli olnud.

Ja tagasisõit oli imekaunis, taevas värvus erkoranžiks, roosaks, lillaks, you name it...

 

Roche Verre Bouteille

Eelmise postitusega samal nädalavahetusel jõudsin veel matkamas käia! Leidsin Facebookist ühe tüdruku nimega Méline, kes elab minu lähedal ning otsis inimesi, kellega koos matkama minna. Võtsin ühendust ja leppisime kohe kokku esimese matka Roche Verre Bouteille nimelisele rajale, mille kohta öeldakse, et see on üks kõige ägedamaid radu, kuna on lühike ja lihtne, aga samas annab imeilusa vaate Mafate'ile.

Mida ma ei teadnud, on see, et see rada oli suletud. Läksime ikka, kuigi mulle see mõte eriti ei meeldi. Kui suletud radadel õnnetus juhtub, vastutad ise. Ja suletud on nad põhjusega. Sellel rajal oli näiteks toimunud kaks kivivaringut ja nendest kohtadest üle jalutamine võttis seest natuke õõnsaks küll. Nii et minu meelest ei olnud väga lihtne ja lõbus. Ilus oli ikka.

Mingid suvalised mehed, keda rajal kohtasime, kes ronisid kõrgemale kivide otsa, et vaadata, kas sealt on parem vaade

Méline, taustal Dos d'Ane'i küla (ehk eesli selg. Fun fact, sama nimega kutsutakse ka lamavaid politseinikke), kaugemal La Possession ja mere ääres Le Port (originaalsed nimed, eks, sadamalinna nimi ongi Sadam)

Kuna esimene matk oli nii lühike, mõtlesime, et läheks ikka veel kuhugi. Valisime siis ühe lähedalasuva suvalise matkaraja. Selle algust oli pea võimatu leida, märgistatud oli lõpuks päris hästi (oranžid graffiti-täpid iga paari meetri järel), aga tõus üles oli päris karm, üle 300m tõusu põhimõtteliselt käpukil lahtiste lehtede peal.

Ka vaade ei olnud lõpuks midagi erilist, aga ometi oli see tõus väga hea trenn, lisaks oli üliniiske, nii et tilkusime kõik higist, tegime pausi ja sõime võileiba. Pildil on tüdrukud Méline ja Elsa, kes on mõlemad füsioterapeudid (kõige populaarsem turistide amet). Elsa õppis ja elab peamiselt Hispaanias, kuid on Prantsusmaalt pärit. Mõlemad nad on juba elanud erinevatel prantsuse saartel ning on suured seiklejahinged. Härra nime ega ametit ma ei suutnudki meelde jätta, sest ta on pärit Toulouse'ist ja ma ei saanud ta aktsendist väga hästi aru ning kolmandat korda korrata paluda oli juba natuke piinlik. Aga ta on juba aasta aega Réunionil. Elsa ja Méline jõudsid minuga samal ajal ning lahkuvad üks septembris, teine oktoobri lõpus nagu minagi.

 

Bassin la Mer - Bassin la Paix, Foret de Dioré

Ühel päeval nägin ühes Facebooki grupis (We are backbackeusES - tüdrukute matkagrupp, et ei peaks muretsema kahtlaste kujude pärast) postitust, kus üks tüdruk otsis seltskonda, kellega minna matkale Roche Écrite'i mäe otsa. Kirjutasin talle, nagu veel nii mõnigi teine tüdruk, ja lõpuks mõtlesime välja sellise plaani, et Roche Écrite'i otsa läheme mõni teine nädalavahetus ja jääme ööseks ka, aga sel nädalavahetusel läheme hoopis idapoole väiksematele matkateedele.

Grupp osutus päris vahvaks. Oli: 

- Louise, kes on insener elektroonikavallas ja juba üle aasta Reunionil;  

- Laurine, kes on logopeed, üle 2a Reunionil ja plaanib jäädagi (kaaslase on ka siit leidnud)

- Dorine, Laurine'i vana kooliõde, kes õpib advokaadiks ning teeb siin oma praktikat

- Laetitia, peremeditsiini resident, kes tuli mõneks kuuks ühte kabinetti asendajaks

- Léa, logopeed, kes on Reunionil pool aastat olnud ja lahkub augusti lõpus. Tema meid kokku kutsuski, sest tahab enne lahkumist veel viimased eesmärgid nimekirjast maha tõmmata.

Esimese asjana kokku saades (üks seltskond tuli põhja poolt ja teine lõunast) tegime hommikusöögipeatuse, sest õues sadas ladinal vihma ja mõned olid juba enne kella kuut tulema hakanud

Esimeseks matkaks sai kahe kose vaheline rada - Bassin la Mer - Bassin la Paix ehk mere basseinist rahu basseinini ja tagasi. Kahjuks oli ilm kole märg ja jahe ning ujuma eriti ei kippunud, aga ujumiskohtade ligipääsud vist olidki kivivaringutega natuke ohtlikeks ja tüütuteks muutunud.

Bassin la Mer

Louise'il oli kinnisidee, et tahab punast suhkruroogu maitsta, et näha mis vahe on, nii et ta siis murdis endale ühe ja proovis järele. Jõudsime järeldusele: Valge on värskem ja mahlasem, punane mahedam. Meie eelistasime kõik valget :)

Matka lõpus sadas nii kõvasti vihma, et olime kõik täiesti läbiligunenud ja isegi mu muidu päris veekindlad saapad olid seest läbimärjad. Plaan oli siiski koos lõunaks piknikku pidada mõnes ilusas kohas, kuigi liiga kaunist vaadet loota ei olnud. Lõpuks mõtlesime välja, et kuna kaugelt on kohale sõidetud, võiks ikka midagi veel teha ja nii läksime Dioré metsa, esialgu piknikule ja hiljem ka paaritunnisele jalutuskäigule.

Mõnus piknik, nalja nabani ja isegi vaade oli täiesti olemas! Ainult natuke külm oli, sest olime juba täitsa läbiligunenud.

Selliseid vahvaid rohelisi sisalikupoisse ja -tüdrukuid leiab igal pool!

Pikk tõus läbi metsa. Aga teel oli vahvaid punaseid marju (vaatasime järele - väga mürgised!) ja palju jutustamist

Jõudsimegi tippu! Ilusat avatud vaatepunkti ei olnud, aga kikivarvukile tõustes sai siiski hulka mägesid näha

Ja telefon tõuseb kõrgemale kui inimsilm ning näeb veelgi rohkem :)

Ja siis algas tagasitee... Tublide kohusetundlike inimestena mõtlesime, et läheme ikkagi rajamärkide järgi ning teeme ringi, mitte ei lähe sama teed pidi tagasi. Aga see tee koosnes üleni loikudest ja mülgastest, nii et saime natuke seigelda ning tasakaalu harjutada.

Märjad juured ja muda on üks väga libe ja ohtlik kombinatsioon, eriti kui laskumised on nii järsud nagu pildil näha... Aga jõudsime ilusti ja tervelt tagasi ning tegelikult oli vahva!

Enamik tüdrukutest elavad lõunas Saint-Pierre'is või lääne pool. Tee peal rääkisime headest restoranidest ja toitudest ning vahepeal on tüdrukud nädala sees juba paar restoraniõhtut teinud. Minu jaoks on sinna mitmetunnine teekond ja tagasitulekuks bussi ei ole, nii et olen pidanud need õhtud vahele jätma. Aga 14.-15. augustil läheme ööbimisega matkale ning siis saan ka mina rahus seltskonnas olla ja pidu panna! :D