La Chapelle de Cilaos

Järgmine vahva matk, millest tuleb juttu, on La Chapelle. See oli esimene kord, kui julgesin hommikupimeduses kella kuueks üksi bussi peale kõndida (noh, või siis joosta, sest tegelikult oli ikkagi hirmus) ja sain tänu sellele eneseületusele oma tegemistes siiski jälle natuke vabamaks. Hommikul võttis mu Saint-Gilles'ist peale Morgane, kelle autoga pidime sõitma Cilaosi ja seal saama kokku Elia, Dorine'i, ja veel kahe tüdrukuga (kellest me esialgu midagi ei teadnud). Saint-Louis' kandis hakkas aga Morgane'i auto mootorituli häiret andma, mis tegi selle autoga jätkamise võimatuks, sest teed Cilaosi ei kutsuta asjata 400 kurvi teeks ning kohe kindlasti ei sõideta seda katkise mootoriga autoga. Kuna teises autos oli veel vaid üks vaba koht, sain mina sõita matkale ja Morgane sõitis tagasi automuresid lahendama. Vist on ebavajalik mainida, kui nõmedalt ma end selles olukorras tundsin. Eriti arvestades, et Morgane'il oli eelmisel päeval magistritöö kaitsmine ka veidi kehvasti läinud.

Aga mägedesse me sõitsime ja ilm oli imeilus. See oli mu teine kord Cilaosi 400 kurvi teed sõita ning suu vajus samamoodi ammuli kui esimeselgi korral - nii ilusad vaated! Nii võimas! (Pilt tehtud autoaknast ja liikumise pealt, nii et kujutage siis ette, kui ilus päriselt oli)

See on ka autoaknast

Vaatasime kiirelt üle laupäevahommikuse turu, käisime Tatie Rosine'i juures tema kuulsaid kooke kaasa ostmas ning matk võiski alata!

Olime siis viiekesi: lisaks minule Elia, Dorine, Camille (töötab õena, Réunionil juba poolteist aastat, on Laurine'i sõber, sest nad käisid koos helikopterituuril) ja Zoé (Dorine'i korterikaaslane, töötab prantsuse keele õpetajana veebi teel, on TOHUTULT palju reisinud, sealhulgas nt aasta aega Lõuna-Ameerikas üksi seljakotiga). Camille tunneb muu hulgas üht prantslast, kes on oma kaaslasega kolinud Eestisse (töötab mingisuguse terapeudina Haapsalu neurorehabilitatsioonikeskuses) ning otsustanud ka lapsed Eestis üles kasvatada, sest meil on tema jaoks piisavalt tore, turvaline ja rahulik. Mul on alati nii hea meel kuulda, kui inimesed arvavad minu kodust hästi!

Nagu Grand Bassin, tuli ka siin sihtpunkti jõudmiseks esialgu pigem laskuda ning pärast veemõnusid ja kõhu täissöömist tuli lauspäikese käes hakata üles ronima. Aga hetkel vaatame alla La Chapelle kanjonile. See on väga omamoodi moodustis ning väga lahe vaatepilt, millesarnast mujal kohanud ei ole

Lõpus tuli hulk ronimist kivide peal ja all ja vahel, et jõuda päris kanjonisse

Ja seda ronimist tuli aina juurde ja juurde. Mitmel korral valisime tee, kust edasi ei saanud, nii et tuli jälle tagasi ronida ning uut proovida

Aga lõpuks siiski leidsime (ja keegi ei kukkunud selle käigus isegi vette!). Ujusime ka läbi külma vee täiesti lõppu välja, kus oli üks väike kosk. Jäises vees ujumine oli sellel palaval päeval mõnus ning andis hea tunde (vähemalt minule, teistel vist oli natuke liiga külm, aga kõik peale Elia suutsid ikkagi end sundida vähemalt nii kaugele, et nägid kose ära). Sulistamisest ja muust ilust jäid pildid vaid siinkirjutaja isiklikule kõvakettale, millest arvutisse veel otseühendust välja mõeldud ei ole.

Kuivasime, sõime lõunat, tukkusime veidi. Paus oli ülimõnus, kuid venis siiski nii pikaks, et uuesti lauspäikeses liikuma hakata oli päris raske

See on üks populaarsemaid matkaradu, sest on piisavalt lihtne ja lühike, et enamik inimesi saavad sellega hakkama, ning loomulikult väga eristuv

Dorine väsis lõpuks tohutult ära, hiljem arvas ta, et sai mingi väiksemat sorti päikesepiste. Antud pildil on Cilaosi juba eemal näha, kuid jaks otsas, nii et katsetatakse, kas sellise kaldega teel on selg ees kergem edasi (tagasi?) liikuda. Vist hetkeks aitas.

Lõpus ei suutnud peaaegu millestki muust mõelda, kui et tahaks ühte head jahedat Oranginat. Nii et võtsime suuna tiigi äärde kohvikusse, kus jõime klaasikese limonaadi/õlut enne tagasisõitu.

Tüdrukud tõid mu kella 18ks Saint-Louis' bussijaama, kust läks veel mitu tundi, enne kui koju sain (selliseid ummikuid nagu tol päeval läänerannikul, ei olegi varem ega hiljem näinud. Miski ei liikunud ja inimesed bussi peal olid väga närvis, sest tegemist oli lennujaama ekspressbussiga, mis jäi umbes 2h hiljaks ning inimesed hakkasid vaikselt oma lennukitest maha jääma).

Far Far Kréol

See tüdrukute grupp, kellega la Roche Écrite'i otsas käisime, korraldab pea iganädalaselt kokkusaamisi kellegi juures või restoraniõhtuid. Nädala sees on sinna jõudmine aga minu jaoks ilmvõimatu, sest bussid lõpetavad sõitmise umbes kl 20 ning järgmiseks päevaks on kuidagi vaja tööle ka jõuda. (Lisaks, keset nädalat 4h seigelda, et paar tundi õhtust süüa... peab ikka tahtmist olema.) Seega ei ole mina nendele õhtusöökidele kunagi jõudnud, küll aga leppisime kokku, et ühel päeval leiame mingi koha saare põhjaosas, nii et mina saaksin ka liituda. 

Léa leidis sellise ürituse nagu Far Far Kréol, mis toimub Sainte-Suzanne'is ning seega sobis meile hästi. See toimus laupäeval ning esialgu oli plaan, et mõned tüdrukud tulevad  juba reede õhtul põhjapoole ning läheme telkima. Kutsusin aga, et äkki tulevad hoopis mulle külla ja läheme koos lauamänge mängima, sest kottpimedas telki üles panna lihtsalt selleks, et seal öösel külmetada (eriti arvestades, et telkimisvarustuse oleks pidanud kokku laenama) ei tundunud väga mõistlik.

Lõpuks muidugi lauamänge ei mänginud (nagu ma kahtlustasingi), aga tegime Léa, Dorine'i ja Laetitiaga minu juures mingit baklažaani-tomati-mozzarella ahjurooga ja oli lõbus ja tore. Mul oli tol hetkel hirmus sipelgauputus ja kuigi nad on musta värvi, hammustavad nad päris kõvasti.

Far Far Kréoli eestvedajaks on Jacky, kes on ise kohalik ning tunneb hästi kohalikku kööki. Ta on kreooli toitude kokkamise töötube teinud juba viimased 9 aastat, 4-5 päeva nädalas, ning on tuntud nii kohalike kui turistide seas. Päev algab sellega, et minnakse kohalikule turule, kus ta seletab igasugu viljade kohalikke nimesid, eripärasid, kokkamisviisi jpm, annab katsuda ja maitsta ning vastab küsimustele. Olenevalt nädalapäevast toimub see erinevatel turgudel (teisipäeviti Sainte-Suzanne, kolmapäeviti ja pühapäeviti Chaudron, reedeti Sainte-André ja laupäeviti Sainte-Marie: parimad ja odavaimad turud ei ole püsiturud). Meie läksime Sainte-Marie' turule. Tore osa oli see, et tal ei olnud toidud ette valmis mõeldud, vaid ta küsis turul pidevalt tagasisidet - kas see sobiks? Kas äkki võtame ka neid puuvilju, nad tunduvad ilusad? jne. Osalejaid oli kusagil 30-40 vahel, meie väga palju teistega ei suhelnud, sest meid endidki oli juba nii palju.

Kui kõik materjalid šopatud, sõitsime majja kohale. Tegemist on üsna tüüpilise kaz kréol'iga ehk kreooli majaga, me ei jõudnudki ühisele arvamusele, kas Jacky ja ta naine ise elavad ka seal või mitte. Mina arvan, et mitte.

Traditsiooniline kreooli köök - kokatakse elaval tulel suurte pottide sees. Aastakümnete kaupa tulel kütjal tekib kopsuhaigusi, mida meie juures näeme üldiselt vaid suitsetajatel.

Rumm on teadagi troopikamaade suur armastus ning Réunionil on lausa ebamõistlikult palju suhkruroovälju. Rhum arrangé ehk maitserummid (?) on siin väga tavaline ja armastatud aperitiiv: rummi sisse jäetakse kuudeks või aastateks seisma erinevad maitseained, köögi- ja puuviljad või midagi veel kahtlasemat. Oma kokandustöötoa lõpus saime maitsta väga paljusid erinevaid rumme ja need on tõesti imehead! Oleks seal ainult vähem alkoholi sees, saaks rohkem juua :D

Ja veel terve hunnik rumme

Üks kõige hinnatumaid rhum arrangé'sid, Faham on orhidee, mille korjamine loodusest on keelatud ja seega on see üsna haruldane, aga see oli imeheaaaa.

Natuke, ee, huvitavamaid maitseid ka

Jacky näitab, kuidas suhkruroost mahla välja pressida

Ja Dodo proovib ise ka järele

Achard on Réunionil üsna populaarne toit, mis valmib kiiresti ja säilib kaua. Selleks ostsime turult juba valmis tehtud segu kapsastest ja porganditest (aga tehakse ka mango, papaia vms puuviljadega).

1. Sega purustatud küüslauk ja ingver 2:1 suhtega

2. Lisa sool, köömned, sinepit poole vähem kui köömneid

3. Pane see segu pannile. Lisa köögiviljasegu. sega kiirelt

4. Lisa äädikat

5. Valmis! Kauaks pannile ei jää, see peaks tulema sellise kauasäiliva salati moodi

Suupistelaud verikäki, achard'i ja dakatine'iga. Rougail dakatine on vähem või rohkem vürtsikas maapähklivõist (=dakatine) ja tomatitest tehtud määre, mida saab süüa saiaga või segada toiduga, minu lemmik rougail!

1. Keeda tomatid ja purusta mikseris

2. Lisa maapähklivõi, küüslauk ja sool

3. Soovi korral lisa vürtsi

Üks, mida kreooli inimesed väga armastavad, on samoussad ja nemid, nii et tegime ka neid. Samoussad on kolmnurgakujulised frititud suupisted, kus võib sees olla ükskõik mida - minu lemmikud on juustu või kanaga. Nemid on natuke suuremad rullid (pm nagu kevadrullid) ja sinna läheb tavaliselt sisse mingi köögiviljasegu - meie panime koriandrit, porgandit, rohelist sibulat, kapsast, seeni, austrikastet, sojakastet, maisitärklist ja mune

Samoussad enne frittimist

Need nemid olid imeeeheaaad

 

Relevé de brèdes (mingid suvalised rohelised asjad panni pealt läbi lastud - need siin olid vist mingit sorti võilillelehed, nad olid kibedad ja mulle väga ei meeldinud), seasõrg (polnud ka lemmik), poulet massalé (ehk massalé-maitseainetega kana), rougail mangue (rohelistest mangodest tehtud vürtsikas asi, mida toidu kõrvale panna), vindaye de thon (vindaye on nagu achard, aga seal on lisaks taimedele ka kala) ning kunagi ei pääse kreooli toitude puhul riisist ja mingit sorti kaunviljadest.

Huvitav oli õppida, mis vahe on cari (tomati baasil tehtud kaste, milles kasutatakse töötlemata liha, mida küpsetatakse vees) ning rougail (kasutatakse töödeldud liha, nt vorsti või šnitslit või siis konservikala, keedetakse tomatikastme sees, alati vürtsikas). Rougail'ks nimetatakse ka igasuguseid vürtsikaid salsasid, salateid, kastmeid, mida toidu kõrvale võetakse, võtmesõna on ikka ja alati vürts!

Lõpetuseks banane flambée ja väga palju erinevaid rumme. Antud pildil mina proovimas ekstra-tugevat piprarummi. Kõrval Laetitia, kellel juba oli sellest paha. Teised panid vaid korraks huule vastu ja öökisid, meie mõlemad aga reaalselt neelasime ka tillukese koguse alla ning see kõik kõrvetas ja ajas öökima ja oli õudne, aga no mis sa teed, inimene peab ikka ise kõik lollused järele proovima

La Roche Écrite

Nii, olen nüüd reaalsuses juba koju jõudnud, aga blogi jätkub hetkel veel augustikuu koha pealt, sest l'île intense on oma nime uhkusega kandnud ning väsitas mu kapitaalselt ära. Aga küll ma tagantjärele hakkama saan :)

15. august oli Prantsusmaal püha ning töölt vaba päev - assomption ehk rukkimaarjapäev. Meie leidsime, et see on hea võimalus minna kahepäevasele matkale pühapäeval vastu esmaspäeva, kuna meil oli päris suur grupp (7 inimest) ning mägimajakestes ei pruugi nädalavahetustel alati kohti olla.

Grupp, kellega matkasime, oligi kokku saanud selle matka eesmärgiga, kuid olime esimese asjana kohtunud juba Ida-Réunionil vihmasajus matkates ning oleme sellest ajast saati veel palju asju koos teinud. Siin meie auto kõrval, sarvesaiadest jõudu kogumas.

Pildil: Dorine (õpib advokaadiks), Laetitia (peremeditsiini resident, kellega meil on ühine tuttav Kadri-Ann, keda ta kohtas Brasiilias! What are the odds?!), Elia (töötab põhikoolis mingisuguse asjaajana, liitus seltskonnaga Louise'i kaaslasena), Léa (logopeed, tema meid kokku kutsuski), Morgane (imearmas Léa töökaaslane, neuropsühholoog), Louise (insener elektrivaldkonnas), mina.

(Laurine pidi kahjuks nii sellest kui ka järgmistest matkaplaanidest loobuma, sest kukkus Mafate'is u 10m kõrguselt kuristikku ning väänas jala välja. Õnneks oli õnnelik õnnetus, ta sõbrad said ta tagasi üles aidatud ning sai helikopteriga haiglasse sõita)

Kartsin seda matka hirmsasti, sest teadsin, et rada algab Dos d'Ane'ist ning läheb läbi Roche Verre Bouteille', kus olin juba käinud ning mis on hetkel varingute tõttu suletud ning kus on päris kitsaid ja vastikuid kohti. Lisaks lugesin just eelmisel päeval, kuidas inimesed olid seal matkamise eest trahvi saanud, lisaks ei kata ka tervisekindlustus õnnetusi, mis juhtuvad keelatud radadel. Ma isegi magasin selle mure pärast halvasti ja katkendlikult. Lõpuks läks kõik tegelikult hästi, sest meie rada läks teist teed pidi, mis oli täiesti ausalt avatud.

Üks veidi hirmus varingukoht kohe alguses küll oli, aga seal oli vähemalt nöör, millest kinni hoida.

Vana hea Roche Verre Bouteille vaade

Tee läks üpriski aeglaselt, sest iga nurga peal oli vaja kedagi oodata, lolle nalju teha, jutustada, batoonikesi süüa... Aga see oli nii tore! Léal sai sellest venitamisest üpris kiirelt kõrini ning koos Eliaga otsustasid nad kiiremas tempos ööbimiskohani minna, teised jäid aga Disney multikate laule laulma, radadel peitust mängima, ...

Roche Écrite ise oli pilvedes, kuid meil oli ilus ja mõnus ilm. Ühel hetkel tulid meile vastu teised matkajad, kes olid eelmisel ööl seal ööbinud, tahtnud mäe tippu ronida, kuid koleda ilma tõttu plaanist loobunud. Nad olid selgelt pettunud ja rääkisid meile, et "Teate, pole üldse mõtet midagi loota, seal on külm ja märg ja juba nädal aega pole mingit vaadet olnud ja isegi vesi on külm". Aga meie ei lasknud end sellisest negatiivsusest häirida. Elu tuleb ikka ilusaks mõelda.

Louise, va hulluke, võttis selleks, et Eliale muljet avaldada, seljakotti kaasa meloni, arbuusi ja kookospähkli, lisaks hiiglasliku kööginoa. Arbuus osutus seest tühjaks ja mädanenuks, nii et see tuli sama targalt tagasi tuua (Mafate'is ei ole tihti prügikaste, sest sinna pääseb vaid helikopteriga ja see kõik on väga kallis, bioprügi ära viskamine ei ole ka lubatud, sest tegemist on kaitsealaga ning me ei taha ju ometi, et seal mingid suvalised taimed ökosüsteemi üle võtaks)

Meie pidasime oma piknikku poolel teel ilma Léa ja Eliata, sest me ei jaksanud ööbimiskohani kannatada ning palju mõistlikum tundus rahulikult võtta.

Lõpuks, kõigest kaks tundi hiljem, jõudsime ka meie Léale ja Eliale järele, viskasime end murule pikali, võtsime päikest, lahendasime sudokusid ja muid mõistatusi.

Üks kenamaid ööbimiskohti Mafate'is, minu meelest. Väga palju kohti oli ka ning 5-6 erinevat maja, lisaks telkimisplats.

Juba enne päikeseloojangut läks õues väga külmaks, meie istusime aga kõik koos laua taga, mängisime UNO kaarte ning soojendasime end rooibose-rummiga.

Üks õige kreooli õhtusöök - riis, kaunviljad, rougail saucisse, vürtsikas rougail kõrval (see võib olla kastme või salati vormis, idee on selles, et igaüks teeb oma toidu nii vürtsikaks kui soovib, põhimõtteliselt on aga alati võimalik teravust täielikult vältida, sest pipraid otse toidu sisse ei panda). Sel hetkel oli mul küll kahju, et Martinit minuga polnud - sidrunite ning vürtsika toidu fännina oleks talle see  rougail kindla peale väga meeldinud!

Pärast korralikku õhtusööki ning veel paari klaasi rummipunši tundus täitsa okei kell 21 magama minna - eriti arvestades, et meid ootas varajane äratus kell 3:40, et 4st mäkke ronima hakata ning päikesetõusuks La Roche Écrite'i tipus olla (2276m). Kuna juba ööbimiskoha juures oli hirmus külm, toppisime pea kõik voodist pätsatud tekid endale kotti kaasa, et üleval mitte kringliks külmuda - tagantjärele ainuõige otsus. Isegi kui see ei olnud just kõige viisakam tegu mu elus.

Kui päikesetõus ise oli 6:30 paiku, näeb esimesi punaseid-oranže-roosasid kiiri juba tunnike varem. Kõndides oli meie pea kohal selge tähistaevas ja Linnutee, esimeste kiirtega tulid aga ka esimesed pilved ning üles jõudes olime juba täiesti pilvedes. See on ka põhjus, miks Réunionil matkatakse vara - hommikul on tavaliselt taevas selge, aga mida hilisema peale jääd, seda väiksem on tõenäosus midagi näha

Lõpuks jõudsime tippu!

Enamuse ajast olime pilvedes, kuid ütlesin tüdrukutele, et on vaja kannatlik olla ja küll läheb paremaks (nemad tahtsid ära minna juba enne seda kui päike reaalselt tõusis, sest nii külm oli). Kui Piton des Neiges (taustal, saare kõrgeim tipp) korraks nähtavale ilmus, olid selfie-käed kohe valmis!

Tagasi alla jalutades saime ka näha kõiki neid maastikke, mis varem end ööpimedusse olid peitnud. Ja see oli hommiku kullases kumas nii ilus-nii ilus.

Tagasiminek mööda sama teed oli väsitav. Äratus oli olnud varajane ja midagi väga uut ei olnud ja Morgane oli haige (koju minnes sai ka positiivse covid-testi. Mina sain ilmselt sama haiguse, aga test jäi mul negatiivseks). Aga olime kõik väga rõõmsad, et see vahva seiklus ette sai võetud! Minul läks muidugi veel paar tundi, kuni mind bussipeatusesse viidi, bussi peale sain ja hiljem koju kõmpisin.

Koduteelt ka vahva vestlus:

Mingi suvaline onu : "Jolie mademoiselle!" (ilus neiu!)

Mina, pole veel pessu saanud, väsinud, riided mustad seljas : ...

Onu,  : "Tu fais des randonnées?" (kas sa matkad?)

Mina : "Oui" (jah)

Onu : "Jolie quand meme" (noh, ikkagi ilus)

Võta siis näpust, mis ta sellega mõtles...