Saturday 13 January 2018

Muhu laager

Käisime augustikuus jälle Birgiti, Marianni, Polina ja Janaga Muhus Krundi sporditalus külas. Kuna oleme kõik väiksena Muhu laagrites nii palju käinud, et täpset kordade arvu on raske arvutada, oleme sinna alati külla oodatud, mis on hästi vahva. Sellel aastal olime seal koos Taisi laululastega, kellele Birgit ja Mariann tennisetrenne andsid ning keda mina ühel päeval ka pildistada sain.

Muhu Babuškad koos Rene Busch seeniori ja juunioriga. Lõpmatu tänu Renele, kes meid alati ootab ja suurima lahkusega vastu võtab, kuigi mina nt enam tennist ei mängi.

Jagan nüüd mõnda vahvamat pilti fotosessioonist lastega. Palusin Taisit, et ma võiksin lastest pilti teha, et oma inimeste pildistamise oskust täiendada ja mulle leiti selleks aeg (lastele väga meeldib poseerida ja eks nad saavad ka mõnda pilti hiljem kasutada).












Friday 12 January 2018

Hitchhiker's guide to Poland

Hei-hei!

5.-10. augustil käisime klassivendade Jasperi ja Andrease ning paralleelklassi tüdruku Annikaga häälega Lõuna-Poolas, Zakopanes. Hääletamiseks oli see muidugi väga lühike aeg, aga mis teha, kui mõnel meist (khmkhm) ei ole rohkem aega. See oli mu elu esimene hääletamine ja ma ei ole siiani väga kindel, mis tunded mind sellega seoses valdavad. Tagantjärele on päris vahva mõelda kõigile inimestele, keda nägime, ja kohtadele, kus seiklesime, aga kohapeal oli vahepeal minu jaoks olukord natuke liiga pingeline (eelistan sõltuda siiski inimestest, keda usaldan natuke rohkem kui suvalist möödasõitjat).

Jasper ja Annika jõudsid kohale teise päeva ööseks, meie Andreasega kolmandal päeval. Üks asi, mille peale ma enne minekut ei tulnud, oli see, et kuigi Jasper ja Annika kutsusid, et "Tule meiega reisile!", siis väga suure osa ajast veetsin ikkagi Andreasega kahekesi ning ühtlasi olid meie reisid väga erinevad olenevalt sellest, kui huvitavad inimesed meid peale korjasid. Nii et põhimõtteliselt olime lihtsalt kaks paari, kes läksid häälega samasse kohta, aga omavahel puutusime üsna vähe kokku.

Üks naine pani meid maha väga suure ristmiku peal ja kuna meil oli vaja keerata, läksime jala üles ja hääletasime ristuva tee peal edasi. Saime seal üle pooleteist tunni hääletada, kuna olime nii suure tee peal, ristmikule lähedal ja seal ei olnud väga mingit kohta, kus peatuda. Seal õppisin, et hääletamisel on kohavalik väga tähtis. Kui seal on kerge autot kinni pidada ilma teisi ohustamata, saab üsna kiiresti auto peale.

Esimesel päeval vaheldusid vihm ja päike, nii et käis pidev kile peale kile maha tegevus.

Esimesel õhtul suutsime välja jõuda samasse kohta, nii et saime kõik neljakesi samas kohas telkida, sooja toitu teha ja värki.


Esimene auto, mis meid peale võttis, seletas kohe, et "10km" sildid on kõige kasulikumad asjad, sest need aitavad autodele peale saada olukorras, kus oleks vaja natuke edasi saada, nt linnapiirist eemale või lihtsalt linna teisele poolele.


Teise õhtu lõpetasime mingis suvalises külas täiesti eemal plaanitud teest, sest meie autojuhid tahtsid meid Varssavi lähedal maha panna suure kiirtee äärde, mis oli täiesti mõtlematu (see oli reaalselt kiirtee, kus inimesed sõidavad mingi 200km/h) ja järgmine adekvaatne peatuskoht oli alles u 80km pärast selles külas. Ka autojuhtidele oli see päris nõme, sest nemad pidid järgmiseks hommikuks jõudma Rotterdami tööd tegema. Aga nad olid väga armsad, üks leedukas ja teine venelane, näitasid meile pilte oma lastest, ostsid kooki, hiljem andsid kaasa leedu vorsti ja hunniku õunu.


Järgmisel hommikul oli mul reaalne hirm, et me ei saagi auto peale, sest olime väikses külakeses otse kiirtee ääres - külast ei läinud väga autosid selles suunas, kuhu meie minna tahtsime, ja kiirtee ääres on suht hirmus seista. Aga juhtus nii, et kinni pidas üks rekajuht ja saime esimest korda elus rekaga sõita. Nüüd läks kommunikatsioon veelgi põnevamaks - kui siiani olime suhelnud põhiliselt vene keeles, siis rekajuht oskas ainult poola keelt, seega meie rääkisime vene keeles ja tema poola keeles, aga juhtus, et saime isegi üksteisest aru. Vahepeal tuli tal kohustuslik pooletunnine sõidupaus, käisime siis mulle hot dogi ostmas ja hiljem seletas onu meile oma auto kohta ja kirjutas olulisemaid numbreid sõrmega reka peale mustusele.

Olime plaaninud ööbimise ühes telklas, mille kohta internetis mitmes kohas viiteid oli. Kohale jõudes selgus aga tõsiasi, et telkla on vaid kaljuronijatele ja meie pole sinna üldse oodatud, aga kuna kell oli palju ja kusagil mujal ka enam ööbida ei saanud, tuli omanik meile lõpuks vastu ja saime seal magada.



Alustasin pikkade pükste ja pikkade varrukatega, aga esimese tõusu lõpuks olid need mõlemad kadunud - mägedes oli jahe, aga tõusmine teeb elu väga palavaks.


Siin on teile üks nuttev Elo. Nimelt ei jõudnud ei mina ega Andreas täiesti mäe tippu, sest sellest kohast edasi oli mägi väga järsk ning tõusta tuli mööda kette (minu kõrgusekartus ainult karjub ja peksab sellise vaate peale). Seega ma natuke nutsin, proovisin edasi minna, 10m pärast hakkasin uuesti nutma ja tulin alla tagasi. Tegelikult ei kahetse, vaade olevat küll imeilus olnud, aga need ketid ei ole ikka minu teema. Ja lõppude lõpuks tõusime ju mingi 800m, mis on päris korralik juba iseenesest.

Nendest sõduritest oli küll kahju, enamikel olid vormid täiesti läbihigistatud...

Tagasi alla majakese juurde jõudes avastasime, et hommikul nii rahulikust järvekaldast oli saanud laulupidu. Kõik kohad inimesi täis, söögi-, joogi- ja vetsujärjekorrad lõpmatud, kohutav müra. Nüüd saime küll aru,et see tõesti on Poola kõige suurem turismimagnet. (Tee peal vihjati, et sinna sõitmisel tuleb arvestada ka meeletute ummikutega ning me tõesti sõitsime viimast 20km umbes tund aega...)



Tagasisõidul põikasime läbi ka hirmsa kuumuse käes kannatavast Krakowist ja kõndisime selle kiiruga läbi



Varssavis juhtus selline imelik lugu, et olime küll broneerinud hostelisse kohad, aga sellel hostelil ei olnud receptionit, turvamehed ei osanud midagi kosta ja kuna me jõudsime keset ööd (1-2 paiku), ei olnudki väga midagi teha. Lõpuks äratati üles üks selles hostelis elav inimene, ta näitas meile, millised kohad on vabad, ja saime seal paar tundi magada. Hommikul lahkusime juba varakult ning kuna kohad olid olnud vaid broneeritud, mitte makstud, saigi sellest mingi müstiline tasuta ööbimine.

Kuna tagasi oli minul vaja juba kiirelt saada ja Annika pidi üldse järgmiseks hommikuks Riia lennujaamas olema, läksime tagasi bussiga. Seda lõpmatut bussis loksumist ei taha ma nüüd enam väga pikalt kogeda.

Võsu ja Heinlaid!

See osa suvest, mille ma Eestis veetsin, osutus üsna lühikeseks, kuid suutsin selle suurepäraselt väga väga vahvate tegevustega täita. Ühel hetkel augusti alguses avastasin, et olin 5 päevaga 6 erinevas kohas olnud: Tallinn, Pärnu, Tartu, Võsu, Haapsalu, Heinlaid.

Pärnus käisime Birgiti ja Marianniga Merko Openi tenniseturniiril joonekohtunikeks. Natuke sai taskuraha, aga põhiliselt lihtsalt oli väga tore koos aega veeta. Sain esimest korda elus servijoont võtta, õnneks olid liivaväljakud.

Võsul toimus iga-aastane Viru bridge turniir, kuhu ma viimasel kahel aastal olen ka üheks-kaheks päevaks jõudnud. Seal on hästi hästi vahva, päev otsa saab mängida bridži, õhtul saab Lauri ja Maarja juures majutuda, toredate inimestega juttu ajada ja veini juua. 

Natuke pildikujul Võsu vibe'i ka: 





Pärast Võsu oli aeg võtta siht Haapsalu poole, kust algas paadiga teekond Heinlaiu poole. Nimelt oli Aapol ja Jasperil plaan Heinlaid üle vaadata, et kas see sobiks ühe sõjalise mängu korraldamiseks, sest see on üsna väike saar (1x1.5km) ning enam-vähem asustamata (st, seal oli meile teadaolevalt 1 maja, pärast leidsime metsast kogemata ühe veel). Mina ja Jasperi tüdruksõber Ida-Maria läksime rohkem sellepärast kaasa, et oleme lihtsalt toredad jne.

Ootasin Ida-Maria sugulaste terrassil Haapsalus teisi, lugesin raamatut ja võtsin päikest.

Selle paadiga saime Heinlaiule kohale, Pärast tuldi järele aga juba suurema paadiga, sest ilmateade lubas veidi suuremaid laineid.

Aapol oli välja prinditud saarest aerofoto, mille järgi me navigeerusime. Õnneks olid härrad Tulen Metsast ja Käisin Sõjaväes oluliselt paremad orienteerujad kui mina, nii et me päriselt ka jõudsime kohtadesse, kuhu jõuda tahtsime.



Kuna sääski oli meeletult palju ja magamine oli niikuinii raskendatud, otsustasime Aapoga päikeseloojangu ära oodata. Polnud üldse paha idee.

Wednesday 10 January 2018

Fort de Jouy workcamp

Hei, armsad!

Juulikuus käisime Andreasega kaheks nädalaks Kirde-Prantsusmaal Lorraine'i maakonnas vabatahtlikult Fort de Jouy kindluse müüri parandamas. Kõlagu see siis huvitavalt või mitte, aga võin öelda, et need kaks nädalat võistlevad raevukalt minu suve parimate nädalate tiitli eest, sest kõik oli nii palju parem ja toredam, kui oodata oskasin!

Nimelt sirvisime kevadel pidevalt Seiklejate Vennaskonna ja EstYesi lehti (need on organisatsioonid, mis tegelevad õpilasvahetuste, vabatahtliku töö, Euroopa Vabatahtliku Teenistusega jne) ja Andreas leidis EstYesi lehelt pakkumise minna Prantsusmaale vabatahtlikult lossi ehitama, millest ta kohe kinni haaras ning hetkega otsustas sinna minna. Mina sättisin end sappa - palju me siis ikka muidu suve jooksul näeme, kui ma igal pool ringi lendan. Meie tegevust korraldas SCI France.

Kuni minekuhetkeni teadsime umbes piirkonda, kuhu me läheme ja nägime YouTube'st paari videot inimestest seal Airsofti mängimas (videolt oli näha ainult hunnik muru, metsa ja kive). Kui olime juba poolel teel, saime lõpuks tervitusmeili oma grupijuhilt Hannah'lt. Olime saanud ka väikese infopaki: mida tuleks kaasa võtta, numbrid, kuhu helistada, kui midagi juhtub jne. Kohale jõudes oli sellest hoolimata paras kaos, keegi ei tundnud kedagi ära jne.

Kokku oli meid, noori vabatahtlikke, 9: mina ja Andreas, Yun-Hao ja Yanny Taiwanist, Daniil Venemaalt, Esteban Mehhikost, Hannah Saksamaalt, Luca Ungarist ja Adela Tšehhist. Kirev seltskond! Tegelikult oleks meid pidanud olema kümme, aga Hispaanlane Pedro ei ilmunud kohale (ja mitu päeva ei viitsinud kedagi sellest informeerida ka, sealt lõpmatu valik Pedro-nalju). Arvan, et selline seltskond on töö tegemiseks väga mõnus - 9 inimese peale rääkisime 7 erinevat emakeelt ja olime erinevaist maailma paigust, aga olime kogu aeg peadpidi koos ja saime suurepäraselt läbi. Lisaks meile olid seal tööd tegemas ja läbi viimas ka kohalikud - mina suhtlesin nendega vast kõige rohkem, sest valdasin kõige paremini prantsuse keelt.

Magasime kindluses sees - niiske, jahe, mingit telefonivõrku polnud, elektrigeneraator lülitati sisse põhiliselt vaid ajaks, kus duši all käia tahtsime, tualett oli kaugel ja natuke creepy ja valguseta. Aga - me magasime kindluses!!! Kas saaks veel lahedamaks minna?

Selline nägi müür välja, kui tulime. Et näha, mis sellest hiljem sai, keri allapoole.



Kohalikud viisid meid väga entusiastlikult oma piirkonda vaatama - igal õhtul tegime jalutuskäigu lähedalasuvates linnades, põldude või jõe ääres, mängisime mänge, jutustasime... Esimesel nädalavahetusel käisime ujumas ning pildilasuvat Ameerika memoriali vaatamas. Kui kogu piirkond on üsna lihtne, palju põlde jne, siis sõja mälestusmärgid on kõik väga hoolitsetud ja ilusad. Ameerika memorial näiteks särab öösel tuledes. Ja vaadake, kui korralikult pügatud hekid!

Käisime vaatamas kohta, kus sõja ajal prantsuse (pildil) ja saksa kaevikud üksteisele kõige lähemale jäid - ühe kaeviku kohal seistes oli teist juba kenasti näha. Selles metsas suri 30 000 inimest.

Azor, lemmik kutsu!!!

Kõrvuti kõik kanged alkoholid - kohalik Lorraine'i Mirabelle, rumm, Ungarist toodud Palinka ja õige Mehhiko tequila. Kohalikud jõid üldse alkoholi väga palju - veini ja õlut söögi alla ja söögi peale. Ja neil ei olnud kahju konstantselt meile ka pakkuda.

Meie kõige vanem töömees - Claude, ta sai meie sealoleku ajal 79.



Jean-Paul ja tema kõigearmsam kutsu

Paar päeva varem tapetud metssiga - keerles päev otsa tulel ja maitses imeliselt! (Natuke Asterixi ja Obelixi tunne oli küll :D)


Marie-Therèse - tema oli need kaks nädalat meile vahva vanaema eest, kes muudkui küpsetas ja hoolitses ja pesi pesu. Tegelikult on SCI'l kohalikega leping, et meie töö eest peavad nad meile iga inimese kohta mingi kindla raha päevas andma ning võimaldama meil selle eest süüa osta ja seda kusagil teha. Aga nemad ei hoolinud sellest ja kokkasid meile hoopis iga päev imelisi roogi. Ja ma sain päevad otsa süüa baguette'i ja juustu nii palju, kui ma tahtsin. Ja laual oli alati kõike külluses, nii et pärast lõunasööki kasutasime kõik oma pausi, et maas lamada ja kurta, et kõht on nii täis - Marie-Thèrese ei tahtnud kuidagi uskuda, et meil ei ole lõpmatu suurusega kõhud.



Jean-Pauli vahva seiklusauto. Mahtusime sinna kuuekesi pluss koer. Turvavöö pani Jean-Pierre peale ainult linna sisenedes.




Nancy peaväljak


Verdunis asuv mälestushoone. Naljakas, et kõik on seal ilus, uhke, hoolitsetud - aga koridori lõpus, kus saab langenute mälestuseks küünlaid süüdata, on kivisse raiutud: "kandles 2€". Oleks võinud ju siis väikese grammatikakontrolli teha, enne kui midagi kivisse raiud? :)

Lõputud ja lõputud ristirivid langenute mälestuseks, igaühel ka oma roosipõõsas.

Täielikult maha pommitatud küla Verduni lähedal.


Saime näha kolme ilutulestikku - esimesed kaks 14. juuli, Prantsusmaa rahvuspüha (Bastille' vallutamise aastapäeva) puhul, aga viimane ja kõige uhkem oli lihtsalt üks ilutulestikuvõistlus. Prantslastele VÄGA meeldib rakette lasta.

Pisike vana aja muuseum.


Esteban

Töö areneb jõudsalt, tellingut kerkivad ja müür näeb täitsa müüri moodi välja.

Kui päike keskpäeval teravaks muutus, läksid kivid väga kuumaks ja töötamine oli raske. Seega otsustasid mõned VÄGA põhjalikult rohida kohti, mis olid varjus.


Söök, võrratu söök... Hubert'i suss.

Kellelgi tuli hirmus kaval mõte panna keset tööpäeva põlema hunnik värskeid oksi. Sellega lõppes mõneks ajaks meie töö, kuna lõpuks ei olnud enam midagi näha.


Avastasime ühel hetkel, et meie lähedal on ULMi (põhimõtteliselt mootoriga paraplaani) baas ning soovi korral saame sõita. Hubert mõtles seda küll naljaga, sest 40€ oli tema arvates sõidu eest üle mõistuse kallis hind, kuid lõpuks kasutasid võimalust kõik peale Hannah' ja Andrease. Mulle väga meeldis, sain ülevaate kohast, kus olime, ja lendamine oli muidugi imevahva! Mul oli võibolla sellepärast ka kergem, et rääkisin prantsuse keelt ja sain lennu ajal juhiga suhelda. Tuli välja, et igasugu fotokad, millel on kaelarihm, on täiesti lubatud, nii et sain sõidu ajal pilti ka teha! Nüüd ei kustu need mälestused veel niipea :)



Haldjaprintsess

Meie armas kindlus!




Eelviimasel päeval käisin end üksi pildistamas. :D

Yun-Hao, Yanny, Daniil

Bar-le-Duc





Hästi armas raamatupood! Paljude raamatute vahele olid nad pannud väikseid märkmeid nagu "tore lugemine" ja neil oli palju vahvaid ideid nagu näiteks see siin. Raamatule oli peale kirjutatud vaid lühike iseloomustav fraas - n.-ö. "silmad kinni valimine". Ilmselgelt ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja pidin ühe ostma. 

Meie imevahva grupp! Igatsen neid väga väga palju!


Minu teine mina - Hannah Saksamaalt. Avastasime üha uuesti ja uuesti, et meie arvamused, huvid, kogemused jne kattuvad. Jutt ei saanud kunagi otsa ja temaga koos töötada oli lust! Loodan, et kunagi näeme uuesti.

Panen siia ka mõne teiste inimeste tehtud pildi, siiani olid kõik minu omad.


Meiega koos elas ja töötas paar päeva üks natuke naljakas kohalik poiss, kellel muuhulgas näis olevat kombeks lukuaugust piiluda, kui inimesed duši all käivad. Kuna me ei jõudnud talle õigel hetkel midagi öelda, jäime valvesse, kas ta teeb seda uuesti. Vähemalt oli kindlam tunne pessu minna.

Kohalik linnapea? külavanem? vms käis vaatamas, mis me teeme, ja muudkui seletas, kui vaimustavalt tublid me oleme. Pilt trükiti ka ajalehes ära.


Hubert küsis, kas tahame maa-alust galeriid vaatama minna ja meie olime nõus. Kohale jõudes tuli välja, et see on mingi kõrvalkindluse osa, kuhu enam muud kaudu ei saa kui ühe sügava, väga madala ja kitsa avause kaudu roomates. Hannah sai paanikahoo, mina keeldusin liiga lähedale minemast ja nii me siis tulime tagasi. Andreas, Esteban ja Adela läksid siiski hiljem ja leidsid, et oli tore koht, aga ma ei ole sellest kogemusest ilma jäämise pärast just liiga kurb. Lisaks kõigele oli sissekäik ühes väga järsus augus maa sees, kus läks järsku mingi 10 kraadi külmemaks kui mujal.

Tsemendi tegemine, minu lemmik.