Heihopsti!
Hoiatus: siit tuleb üks PIKK postitus...
Kirjutan teile oma selle suve esimesest reisist. Käisime Isabelle'iga Šotimaal matkamas, lausa kaks ja pool nädalat! Olime kunagi ammu arutanud, et tahaks mõlemad sinna minna ja talvel siis otsustasime, et kuule nüüd, kaks aastat pole näinud ka, lähme siis suvel koos matkale! Ostsime veebruaris piletid ära, 1-17 juuliks, ja siis sujuvalt lükkasime reisi planeerimist nii palju edasi, et juuni lõpuks polnud ikka veel päris täpselt kindel, millistesse Šotimaa otstesse me reisi jooksul satume.
Aga mingisuguse plaani me viimasel hetkel valmis saime ja nii me läksimegi. Alguses muretsesin, et äkki on veidi võõrastav pärast 2 aastat üksteist näha ja äkki hakkab ainult kahekesi päevad otsa aega veetes igav, aga tegelikult oli kokku saades jälle tunne, nagu aega poleks üldse vahel olnud ning me oleme nii sarnased, et koos oli väga tore ja üldse mitte igav või tüütu.
Alustasime reisi Glasgow'st, kus veetsime kolm päeva Isabelle'i tädi tuttavate juures. Glasgow' inglise keele aktsent on väga tugev, nii et alguses ma ei saanud väga midagi aru, mida nad rääkisid ja Isabelle, kes niisamagi liiga hästi inglise keelt ei räägi, oli õhtu lõpuks täitsa sooda. Aga meid võõrustati ülilahkelt, tundsime end kui printsessid, konstantselt pakuti süüa, juua (Rita armastab veini ja proseccot ja üritas meid ka kogu aeg täis joota :D) ja meid sõidutati pidevalt ringi. Lõpuks viis Rita meid isegi matka alguspunkti (autoga 1.5h sõitu) ja pakkis veel süüagi kaasa (see oli tohutult armas, aga me oleks võinud sellest varem teada - siis me ei oleks ju 5 päeva jagu toitu endale juba kotti pakkinud...).
Esimesel õhtul tellisid nad koju "Šoti karrit", mis oli ülihea! Meil Isabelle'iga ei olnud küll kummalgi kõht tühi, aga punnitasime ikka süüa ja ma arvan, et see oli seda väärt.
Mõnus veranda mandariini- ja aprikoosipuudega
Rita nüüdseks lahkunud isa koer Penny, keda ta igapäevaselt jalutamas käib
Kui eelmisel aastal Lisettega Glasgow's käisime, jäi botaanikaaed nägemata, seega tahtsin kindlaks teha, et seekord sinna satun. Sest see oli tõesti üks hästi hästi vahva botaanikaaed!
Toatäis lihasööjataimi!!!
Väljasõit Penny ja naabrite koera Kai'ga (?). Mida need koerad küll ilma aunty Ritata teeks?
Kelpies - hiiglaslikud metallist hobusepead
Vaade Wallace Monumenti tipust.
Mina, Isabelle, Rita ja Bill
Olime plaaninud 3. juulil bussiga Loch Lomondi äärde sõita, aga Rita ja Bill tahtsid meid veel ringi sõidutada ja kuna nad lubasid meid ka ise autoga ära viia, olime nõus veel päevakeseks jääma. Seega 4. juuli hommikul alustasime lõpuks matka West Highland Wayl, kuulsaimal šoti matkarajal. Alustasime natuke kaugemalt kui "päris" algusest ning sattusime kohe esimesel päeval raja raskeima osa peale. Nimelt oli seal tee konarlik ja kivine, päev otsa järve rannikut mööda üles-alla kõmpimist muutus lõpuks üsna tüütuks. Šotimaale väga ebatüüpiliselt saatis meid ka lõõmav päike ning suur janu ja palavus - päevaga jõime mõlemad üle 3 liitri vett ja higistasime selle kõik välja ka. Säh sulle esimese päeva soojendust!
Peatuspunkt hingetõmbeks ja pudelite täitmiseks. See oli ka esimene kord, kui kohtasime pildilolevaid ameeriklasi, kellega me kõndisime ühes tempos ning rääkisime kõige rohkem.
Kogu järveäär oli täis pikki rohukõrsi ning päeva peale suutsin sealt endale korjata kolm puuki. Vähemalt kahe puhul neist tean kindlasti, et nad jalutasid minu peal ringi, kui nad leidsin, nii et ma väga ei muretse. Kolmanda leidsin suunurgast, mis on päris huvitav koht.
Korra käisin järves ujumas ka, aga nii palav oli, et lõpuks mõtlesin pea iga sekund sellele, kuidas tahaks vette hüpata. (aga aega polnud, et rohkem kui korra ujumas käia)
Isabelle'il juba suur lootus, et äkki ometi sai see järv lõpuks otsa
lol, nope!
Telkla kubises kihulastest - ma võisin küll naljakas välja näha, aga vähemalt oli näol enam-vähem ok ja ma ei pidanud seda putukatest vabaks taguma terve aja (aitäh emmele, kes minu eest aju kasutamisega tegeleb)
Sellel esimesel päeval kulutasime me tohutult energiat ning viimased paar kilomeetrit olid päris vaevalised - tegime väga tihti pause, muutusime kordamööda väga pahurateks ja igasugune jõud edasi liikuda kadus. Mul läks päris kaua aega, et taibata, et võibolla peaks siis veel midagi sööma - tühja kõhu tunnet ju ei olnud... Pärast Kirju Koera batooni läks tuju kiiresti palju paremaks ja samm reipamaks.
Teine päev oli hoopis lihtsam - tõusu tuli küll kokku umbes sama palju, aga tee oli palju parem ning mugavam käia. Õhtul oli vähem kihulasi ka ja jõudsime kohale üsna vara, nii et saime niisama murul pikutada.
Palju kuuma eest põgenevaid lambaid all paremas nurgas
Šoti mägiveised!
Kolmas päev oli minu jaoks vist kõige ilusam päev, täpsemalt esimene osa sellest. Tee oli üsna lihtne, vaated ilusad, ühel hetkel tuli lausa tahtmine "Heliseva muusika" laule laulma hakata. Päeva teine pool oli palju tüütum, sest jalutasime mitu tundi järjest peatumata mäest üles, parmud muudkui meie ümber tiirutamas, ja mingit vaadet ka ei olnud.
Kolmanda päeva õhtu oli ainus õhtu, kus panime tõesti telgi suvalisse kohta kuskile tee äärde, sest me ei jaksanud rohkem jännata.
Isabelle, kes mõtles, et tuleb külmale ja kõledale Šotimaale, võttis kaasa kolm paari pikki pükse ja mitte ühtki lühikest. Aga meil olid enamasti palavad ilmad ja nii ta siis sai endale ühe päevaga sellise imetabase päevituse, millest ma pakun et isegi järgmise aastani liiga hästi lahti ei saa.
Sellel hommikul oli mul nohu, natuke halb olla ja üle 300m suht ebamugavat mäest üles ronimist. Aga me saime hakkama ja vaade oli vahva (ja ühtlasi ei mahtunud fotoka vaatevälja ära...)
Neljanda päeva õhtul jõudsime Kinlochleveni külla, kus oli POOD, kust sai osta VÄRSKET TOITU ja me olime selle üle väga õnnelikud ja ostsime maasikaid, kurke, piima, jogurtit... Matkal mängib kaal suurt rolli, mistõttu kõige eelistatumad toiduained on helbed, pähklid, šokolaad, küpsised... Kõik, mis kaalub vähe, annab palju energiat ja on ühtlasi neljandaks päevaks kohutavalt tüütu süüa.
Viimane päev oli palju jahedam ja pilvisem kui eelmised, aga see andis matkale täitsa mingisuguse oma võlu juurde. Ja tegelikult ei kurda, ilmateade lubas päev otsa vihma, aga põhiliselt nägime ainult pilvi.
Udusse mattunud tipuga Šotimaa kõrgeim mägi Ben Nevis. Sinna otsa me ei roninud.
Prantslased, keda kohtasime esimesel päeval. Nemad kasutasid kotivedamisteenust (igal hommikul korjatakse su kott ööbimiskohast üles ja viiakse õhtuks järgmisesse) ning tüdruk püüdis meid ka veenda seda tegema. Meie muidugi naersime, kui nägime, et kõiki ülejäänud asju veab poiss, mistõttu tüdrukul on tõepoolest palju lihtsam.
Olles jõudnud Fort Williamisse matka lõpp-punkti, oli aeg hakata mõtlema, kus magada saaks. Me ei olnud endale hostelit kinni pannud, kohti kusagil ei olnud, telkla oli ka päris kaugel ja üldse tundus olukord suhteliselt õnnetu, sest vihma sadas, me olime väsinud ja hommikust olid meie telk ja magamiskotid ka veidi märjad. Seega jalutasime hoopis Wetherspoonsi sooja toitu sööma ja elu üle järele mõtlema. Lõpuks saatsin välja paar sõnumit läbi Couchsurfingu ja vastupidiselt igasugustele ootustele leidsime ühe lahke inimese, kes meid selleks ööks majutama nõus oli. Veel enam, ta viis meid ka järgmine hommik teise linna praami peale (tunnike autosõitu)
Kieran, meie päästja! Ta meenutas mulle kohati Keiu sõpra Arot :D
Nägime ikka selle Harry Potteri silla ka ära!
...ja aururongi. Mis peatus keset silda. Et inimesed saaksid pilti teha...
Ja oligi aeg praamiga üle vee sõita, et veeta paar päeva Skye' saarel
Portree ja esimene päev üle pika aja, kus saime kottideta ringi jalutada.
Isabelle'ile tõi üheks päevaks kotist lahti saamine tohutult energiat, ta hüppas ja jooksis ringi ja oli üleüldse hästi rõõmus
Portrees, Isle of Skye suurimas linnas oli tohutult kalapaate ja kalarestorane ka, küsisime hostelist nõu et kus on parim ja värskeim kala ja läksime sõime seal. Ülihea!!!
Hakkasime vara hommikul kõndima, sest plaanis oli teha väga pikk päev Skye Trailil, aga kuna üleval mäe otsas läks aina udusemaks ja tee oli siiski päris ohtlik (eriti selle kohta, et meil suured kohmakad kotid seljas olid), otsustasime ühel hetkel ümber pöörata. Pildi tegime samal ajal kui otsusegi.
Kuna nüüd oli meil järsku palju aega, hakkasime hoopis udus pilte tegema. Selle pildi peal tegelikult olin ümber kukkumas :D
Old Man of Storr oli peaaegu nähtamatu, ainus vaatamisväärsus oli hulk värviliste vihmavarjudega turiste.
Tegime kiiresti plaanid ümber, hääletasime hoopis saare põhjatippu, jalutasime sellesse väiksesse Lookout Bothysse ja nautisime õhtut sees istudes, teiste seiklejatega juttu rääkides ja minu arust oli päris tore. Kohtasime Luisat Saksamaalt, kes trippis juba kuu aega üksi ringi, kahte sõbrannat Amsterdamist, kellest üks tegi parasjagu Edinburghis magistrit, šoti paarikest, kes rääkisid sellise aktsendiga, et midagi ei saanud aru ja kahte saksa paarikest, kellest ühed sõid meie ees leiba või ja soolaga, mis tundus sellel hetkel lihtsalt parim asi maailmas, nii et kui nad meiega oma võid jagasid, olime ülivõrdes õnnelikud.
Alguses mõtlesime, et paneme telgi püsti, aga lõpuks otsustasime hoopis sees magada ja see oli ülihea otsus, sest vihma sadas öösel väga korralikult. Nii said hoopis hilisemad tulijad õues magada. Kusjuures, naljakas oli, et enamik inimestest olidki tulnud eesmärgiga seal onnis ööbida ja siis järgmisel hommikul jälle tagasi sõita. Meie saime sellest kohast teada ainult tänu onule, kes meid tee äärest peale võttis, palju kaugemale viis, kui endal vaja oli ja keda ühtlasi nägime uuesti järgmisel päeval, kuna ta oli administraator hostelis, kus me ööbisime. Siis tervitasime juba üksteist kui vanu tuttavaid.
Hommikul oli märg ja külm ja tuuline (jumal tänatud, et majas sees magada saime!), nii et Isabelle laenas mulle oma suurt ja paksu fliisi. Meil ei olnud eriti palju kõndida ka too päev, nii et passisime ja ootasime, et ilm natuke paremaks läheks ja udu hajuks. Ühel hetkel pidime siiski minema hakkama, sest kahepeale oli meile jäänud 200ml vett, kõndida aga siiski 12km.
Lambad on siiiin jaaa lambad on seaaal. Lõpuks hajus udu ja nägime, kus me oleme. Enamjaolt läks selle päeva rada küll otse mööda rannikut, aga minema hakates ei näinud 10m kauguselegi, nii et eksisime juba paarisaja meetri pärast totaalselt ära.
Lõputud lambatarade ületamised... See saar vist koosnebki tervenisti lammastest ja nende hoidmiseks ehitatud taradest, nagu malelaud!
See oli vaat et meie lemmikosa saarest! Kohati läks rada kaljudele väga hirmus lähedalt ja kohati kohtasime süsimusti sarvilisi lambaid, kes nägid välja nagu kuradikesed ja hirmutasid mind, aga tegelikult oli ikka väga vahva! Sellel päeval kõndisime siis Lookout Bothyst Flodigarry'ni
Tahtsime väga näha Quirangi, mis on saare populaarseim matkarada ning imeilus. Seega vaatasime plaane ümber tehes ka ilmateadet ning valisime sinna minemiseks ilusaima ilmaga päeva. Ja oli tõesti täitsa vahva, kuigi hommikul tipus udu nähes kartsin ikka, et äkki me ei näe midagi.
Quirang oli imekaunis, kuid kahjuks siiski väga populaarne turistide seas. Kuidas teha vahet turistil ja matkajal? Keskmine turist ei kanna korralikke matkariideid, ei tereta, ei arvesta teiste kõndijatega, ei naerata vastutulijatele. Keskmine matkaja teeb seda kõike. Olime harjunud West Highland Wayl (mis tegelikult on ju ka väga populaarne igasugu inimeste seas) nägema tõsiseid matkajaid, kes olid imetoredad, seega siinsel kergel, lühikesel ja populaarsel matkarajal oli seda vahet väga selgelt märgata.
Üsna paljud turistid (eriti Aasiast...) sõitsid ka lihtsalt 10 minutiks kohale, et teha mägedega selfie ning siis uuesti ära sõita. Meie aga istusime pärast matka veel niisama seal ääre peal, sõime pähkleid ja oma viimase banaani ja oli ilus ja tore.
Kuulsad Portree värvilised majad.
Üheks õhtuks tagasi Portrees, läksime niisama mere äärde päikese kätte istuma, mina lugesin raamatut ja Isabelle mõtles niisama elu üle järele. Veetsime seal mitu tundi ning rääkisime pikalt elust, valikutest, kõigest. Imetore õhtu ja imehea sõber! Pärast kogu seda aega!
Isabelle'i poole tunni meistriteos, mille ta mulle kinkis :)
Tagasi Edinburghi sõitsime läbi Invernessi, kus nägime uuesti ka Kieranit, kes tuli meid üllatama (ja ühtlasi tõi mulle ära mu joogipudeli, mille tema juurde unustasin). Buss oli aga täis ja sinna me ei mahtunud, nii et pidime hoopis veidi aega parajaks tegema ning rongiga sõitma. Siin me istusime koos treppidel ja olime tropid :)
Esimese asjana Edinburghis käisime Ceilidh'l, mis on šoti rahvatantsupidu, kus kõik saavad koos tantsida, on hirmus lõbus ja palav. Ühtlasi, palju kiltidega mehi! See punase kildiga onu on Dave ja tema juures me ühtlasi ööbisime.
Edinburgh ja Victoria Street, mis nähtavasti oli inspiratsiooniks Diagon Alley loomisel ja nüüd ilmselgelt on täis Harry Potteri poode (kus müüakse ikka väga veidraid asju, mille loomisel pole keegi oma pead kasutanud... samas kui Harry Potterist saaks nii palju lahedaid esemeid jne)
Sattusime Trumpi-vastasele meeleavaldusele (Trump sõitis Šotimaale golfi mängima, šotlased ei tahtnud teda oma riiki golfi mängima). Üle 10 000 marssis läbi linna, kohati oli tunne, nagu see oleks perede väljasõit, sest kõik olid tulnud laste ja koertega. See tegi ausalt kohe heameelt :)
Edinburgh on lahe, sest seal on KESET LINNA MÄGI!
Üleval oli VÄGA tuuline, aga ma olin sellegipoolest õnnelik
Need on kaks saksa tädi, keda me kohtasime:
1. West Highland Way kõige kõrgemas punktis - meie 4. päev, sõime parasjagu mäe otsas Eestist kaasa võetud põdravorste ja küsisime neilt, mis kell on ja rääkisime mõne sõna juttu ka
2. Quirangis - rääkisime veidi pikemalt, muljetasime (nad olid roninud ka Ben Nevise otsa, mida meie ei teinud)
3. Edinburghis keset väga rahvarohket tänavat, kus tegime ka selfie, sest see oli ikka päris vahva kokkusattumus. Kahjuks ma ei tea siiani, mis nende nimed on ja pole ühtki kontakti...
Viimasel päeval tahtsime Dave'ile meie majutamise eest midagi eesti- ja prantsusepärast süüa teha, aga kuna ta on väga tegus mees ja tal olid mingid meetingud, siis tegime lihtsalt küpsisetorti. Tahtsime selle üllatusena külmkappi jätta, aga Dave jõudis liiga vara koju
Meie omaenda Jõuluvanaga.
Headaegad on ühed vastikud asjad ja need ei meeldi ei minule ega Isabelle'ile. Kallistasime ja läksime mõlemad oma lennukit ootama. Kunagi jälle, äkki isegi Eestis. Isabelle on kõige kõige parem reisikaaslane (meie kõndimistempod, huvid, reisieelistused ja üldine ellusuhtumine on väga sarnased) ning väga hea sõber ka mitu aastat hiljem, kusjuures neti teel suhtleme siiski väga harva.
Aga minu selle suve seiklused pole sellega veel üldse mitte läbi! Stay tuned!
Elo Maria
