Sunday, 7 August 2022

Bassin la Mer - Bassin la Paix, Foret de Dioré

Ühel päeval nägin ühes Facebooki grupis (We are backbackeusES - tüdrukute matkagrupp, et ei peaks muretsema kahtlaste kujude pärast) postitust, kus üks tüdruk otsis seltskonda, kellega minna matkale Roche Écrite'i mäe otsa. Kirjutasin talle, nagu veel nii mõnigi teine tüdruk, ja lõpuks mõtlesime välja sellise plaani, et Roche Écrite'i otsa läheme mõni teine nädalavahetus ja jääme ööseks ka, aga sel nädalavahetusel läheme hoopis idapoole väiksematele matkateedele.

Grupp osutus päris vahvaks. Oli: 
- Louise, kes on insener elektroonikavallas ja juba üle aasta Reunionil;  
- Laurine, kes on logopeed, üle 2a Reunionil ja plaanib jäädagi (kaaslase on ka siit leidnud)
- Dorine, Laurine'i vana kooliõde, kes õpib advokaadiks ning teeb siin oma praktikat
- Laetitia, peremeditsiini resident, kes tuli mõneks kuuks ühte kabinetti asendajaks
- Léa, logopeed, kes on Reunionil pool aastat olnud ja lahkub augusti lõpus. Tema meid kokku kutsuski, sest tahab enne lahkumist veel viimased eesmärgid nimekirjast maha tõmmata.

Esimese asjana kokku saades (üks seltskond tuli põhja poolt ja teine lõunast) tegime hommikusöögipeatuse, sest õues sadas ladinal vihma ja mõned olid juba enne kella kuut tulema hakanud

Esimeseks matkaks sai kahe kose vaheline rada - Bassin la Mer - Bassin la Paix ehk mere basseinist rahu basseinini ja tagasi. Kahjuks oli ilm kole märg ja jahe ning ujuma eriti ei kippunud, aga ujumiskohtade ligipääsud vist olidki kivivaringutega natuke ohtlikeks ja tüütuteks muutunud.


Bassin la Mer



Louise'il oli kinnisidee, et tahab punast suhkruroogu maitsta, et näha mis vahe on, nii et ta siis murdis endale ühe ja proovis järele. Jõudsime järeldusele: Valge on värskem ja mahlasem, punane mahedam. Meie eelistasime kõik valget :)


Matka lõpus sadas nii kõvasti vihma, et olime kõik täiesti läbiligunenud ja isegi mu muidu päris veekindlad saapad olid seest läbimärjad. Plaan oli siiski koos lõunaks piknikku pidada mõnes ilusas kohas, kuigi liiga kaunist vaadet loota ei olnud. Lõpuks mõtlesime välja, et kuna kaugelt on kohale sõidetud, võiks ikka midagi veel teha ja nii läksime Dioré metsa, esialgu piknikule ja hiljem ka paaritunnisele jalutuskäigule.

Mõnus piknik, nalja nabani ja isegi vaade oli täiesti olemas! Ainult natuke külm oli, sest olime juba täitsa läbiligunenud.

Selliseid vahvaid rohelisi sisalikupoisse ja -tüdrukuid leiab igal pool!

Pikk tõus läbi metsa. Aga teel oli vahvaid punaseid marju (vaatasime järele - väga mürgised!) ja palju jutustamist

Jõudsimegi tippu! Ilusat avatud vaatepunkti ei olnud, aga kikivarvukile tõustes sai siiski hulka mägesid näha

Ja telefon tõuseb kõrgemale kui inimsilm ning näeb veelgi rohkem :)

Ja siis algas tagasitee... Tublide kohusetundlike inimestena mõtlesime, et läheme ikkagi rajamärkide järgi ning teeme ringi, mitte ei lähe sama teed pidi tagasi. Aga see tee koosnes üleni loikudest ja mülgastest, nii et saime natuke seigelda ning tasakaalu harjutada.

Märjad juured ja muda on üks väga libe ja ohtlik kombinatsioon, eriti kui laskumised on nii järsud nagu pildil näha... Aga jõudsime ilusti ja tervelt tagasi ning tegelikult oli vahva!

Enamik tüdrukutest elavad lõunas Saint-Pierre'is või lääne pool. Tee peal rääkisime headest restoranidest ja toitudest ning vahepeal on tüdrukud nädala sees juba paar restoraniõhtut teinud. Minu jaoks on sinna mitmetunnine teekond ja tagasitulekuks bussi ei ole, nii et olen pidanud need õhtud vahele jätma. Aga 14.-15. augustil läheme ööbimisega matkale ning siis saan ka mina rahus seltskonnas olla ja pidu panna! :D

Saturday, 30 July 2022

Hell-bourg vihmasajus

Réunioni idarannik ja Salazie vana vulkaanikraater on tuntud selle poolest, et seal on kogu aeg "halb" ilm, st sajab pidevalt (läänerannikul on jällegi peaaegu alati ilus ilm. On vaja tõelist tormi, et see ei jõuaks enne läände jõudmist mägedes alla sadada). Mina ja veel kaks tüdrukut, kelle ma leidsin Facebooki gruppi postituse kirjutades, otsustasime aga mingil kummalisel põhjusel, et nädalavahetusel, kus niigi lubas igal pool koledat ilma, läheme me sinna, kus on kõige hullem. Seega võtsime suuna Hell-Bourgi küla poole, mis on paljude arvates üks Réunioni saare ilusamaid külasid.



Kui kohale jõudsime, siis sadas - nagu lubatud. Ronisime siis teisele korrusele turismipunkti uurima, milline rada võiks kõige normaalsem olla ja saime sealt soovituse võimaluse korral mitte matkata... Otsustasime siis ühe pika ja "korraliku" matka asemel teha mõne väiksema jalutuskäigu, uudistada külas, süüa kohvikus hommikust ja minna restorani lõunat sööma (Ambre'il, ühel tüdrukutest, oli juhtumisi ka samal päeval sünnipäev, nii et saime natuke tähistada!)


Esimene jalutuskäik nimega Trois Cascades ehk "Kolm koske" lõppes sellise armsa väikese kabeli(?) kõrval.

Kuna saare idaosas kogu aeg sajab, on seal ka palju koski ja väga roheline!

Vaade Piton d'Anchaingi mäele, mida esialgu mõtlesime minna vallutama. Tundub, et see on aga väga järsk matk (ei soovitata neile, kes kõrgust kardavad - khmkhm - ja vihmaga kindlasti mitte, sest muda libiseb kohe oluliselt paremini), nii et jääb ehk mõneks teiseks korraks... Kaugusest oli ka ilus vaadata.

Vanad termid - päris armas ja kenasti korras hoitud aed :)

Kuna külas endas said jalutusrajad otsa, sõitsime edasi natuke kaugemale, et minna vaatama koske, mille nimi on Voile de la Mariée ehk pruudi loor. Rahvasuu jutustab, et üks rikas mees armunud tagasihoidliku taustaga tüdrukusse. Pruudi isa olnud sellele liidule vastu, kuid tema keeldu trotsides otsustanud noored siiski abielluda. Kui isa sellest teada sai, jooksis ta mõõgaga kirikusse, et oma tütre väljavalitu tappa. Armastajatel õnnestus Salazie kraatri reljeefidesse põgeneda, kuid tüdruk libises ja kukkus. Tema loor jäi mäenõlvale rippuma, andes kohale nime. Õnnetusest teada saades nuttis isa päevad ja ööd, täites kose alatiseks veega.

Siin on tohutult hulkuvaid kasse-koeri. Koerad on kõik kui luu ja nahk, aga väga sõbralikud ja jalutavad meeleldi matkajatega kaasa

Koskedest otse taimede vahele voolav vesi annab võimaluse terrasspõldudel kasvatada niiskust armastavaid taimi




Lõunasöök restoranis, mida pidime nii kaua ootama, et magasime ühe kreooli elu ja maju tutvustava muuseumituuri maha. (Hiljem saime teada, et see restoran on selle piirkonna üks tuntumaid ja tihti peab sinna laua kinni panema, et üldse kohta oleks.) Sõime ühte kreooli rooga bol renversé ehk "tagurpidi kauss", seal all on riis, sest kuidas siin üldse ilma riisita elada saaks, ja peal mingi imeline ollus - hulk taimi, muna ja minu puhul ka krevetid. Mmmmmm...

Seal restoranis sain korraks ka ehmatuse osaliseks, kui Ambre, kelle autoga olime tulnud, mõtles rahulikult lõunaks kokteili joomise peale. Lõpuks mulle muidugi meenus, et Prantsusmaal ei ole nulltolerantsi ja üldine reegel on, et pärast kahte ühikut alkoholi (nt kaks klaasi veini) võib rahus rooli istuda. See kontseptsioon mulle veel hästi pähe ei mahu, aga ma olen võibolla nõus uskuma, et tegelikult nt 0,2 promilli ei tee miskit hullu.

Rhum arrangé - siin on võimalik iga nurga pealt leida maitsestatud rummi. See on imeline, rohkem magustoit kui jook! Selle söögikorra lõpuks pakuti meile maja poolt tüümianirummi. Ja see oli ülihea.

Pärast sööki jalutasime ringi ja vaatasime natuke kreooli maju. Nad on kõik nii armsad ja värvilised!

"Maastikukalmistu" vms. Mina mõtlesin, et see tähendab, et vahelduseks on siin ka mõni selline surnuaed nagu meil, kus on ruumi ja on loodust ja rahu. Aga see pigem tähendas lihtsalt seda, et taustal peaks olema imeline mägedevaade. Kui ainult neid pilvi ees ei oleks.

Aga haudadel kasvavad põõsad olid siiski päris toredad!

Sunday, 24 July 2022

Esimene matk!

Minu teine nädalavahetus saarel möödus matkates. Otsustasin reedel, et surfan natuke Facebooki matkamise gruppides (neid on siin palju ja need on väga aktiivsed) ning leidsin ühe kahepäevase matka 12 inimesele, ööbimisega mägimajakeses, narivoodites. Küsisin, kas oleks kohta ja kas keegi Saint-Denis'st mu peale ka võtta saaks. Tuli välja, et kõik oli võimalik ja olemas ja nii ma siis läksingi.

Esimese matka kohta oli tegemist päris korraliku katsumusega - mõlemal päeval u 1300m tõusu ja laskumist, 7h matka (koos puhke- ja söögipausidega). Normaalset matkamise seljakotti mul veel ei olnud, matkakeppi samuti mitte, aga ma ei lasknud end sellest eriliselt häirida. Ilm oli ilus ja sain kodus istumise asemel seltskonnaga looduses jalutada, mida võikski rohkem tahta, eks.

Alguspunkt. Õues oli 4 kraadi sooja ja ma mõtlesin, et ma jäätun ära. Esiplaanil Laurent, kes grupi kokku pani ja esimesel päeval jälgis, et keegi maha ei jääks.

Ja alaku ronimine! Esimese asjana tuli kohe 800m tõusu järjest Taibiti mäe otsa. Osa teest jalutasin ja jutustasin kahe naisega, kelle tempo oli minu omast kiirem. Ühel hetkel jäin maha ja viimased paarsada meetrit läksid päris raskelt. Pikki tõuse tuleb ikka ronida omas tempos!

Troopikasaar missugune... Härmatis (kõndimiseks on need temperatuurid tegelikult mõnusad, aga kui mäe tipus teisi järele ootama hakkad, on ikka päris külm!)

Enamus grupist olid kohalikud, aga lisaks minule oli veel kaks noort neidu Prantsusmaalt - Mathilde (vasakpoolne, Réunionile jääb ta 6 kuuks, töötab proviisorina. Temal oli grupist enim raskusi tõusudel) ja Elena (paremal, Réunionile tuli üheks õppeaastaks, õpib turismi, lahkus nädal pärast seda matka).

Paus Marla külas. Pildil igapäevamatkajad Reine-Claude (no tõesti, kes paneb oma lapsele nimeks kuninganna?) ja Vania


Jõeületus



Réunionil on väga palju hulkuvaid kasse, nähtavasti on nende hulk eriliselt kasvanud covidi-ajal, kus inimesed olid rohkem kodus ja toitsid kasse rohkem. Pildil oleme kohas nimega Trois Roches, kus enamik inimesi peatub lõunasöögiks (seda tegime ka meie) ning seal oli päris palju kasse, kes istusid vaikselt kivil ja ootasid, et nendega jagataks väikseid leivapalakesi. Pangem tähele, see koht on totaalses eraldatuses keset kõrgeid mägesid.



Alates esimese päeva teisest poolest kõndisime Elenaga koos, sest meie tempod olid sarnased ja juttu jätkus ka. Tema elab Prantsusmaal Alsace'i maakonnas, kuid ta vanemad on sakslased ning kodukeel saksa keel. Tore oli jagada oma kogemusi ja natuke hea oli kuulda, et ka temal oli alguses raske ja üksik, aga nüüd ei taha enam kuidagi ära minna.


Õhtul pani Laurent muusika kõlaritest mängima ning käskis kõigil tantsima minna. Ega see väga halb mõte ei olnudki, sest pärast pikka matkapäeva olid lihased natuke kanged (sai veel korra üles soojendada) ja õues oli hirmus külm ka. Pärast sõime kõik koos laua taga õhtust. Lauale toodi kaks suurt chouchou-ahjuvormi (mingi üsna maitsetu jahune vili), igaühele sai sealt päris suur ports, kõht sai täis. Ja siis selgus tõsiasi, mida meie Elenaga ei olnud aimanud - tegemist oli eelroaga. Tulemas oli veel riis, oad, karri ja kaks erinevat magustoitu. (Kuidas need piitspeenikesed naised selle kõik endale kõhtu mahutavad, no mina ei tea...) Pean tunnistama, et mina tõstsin endale pearooga küll vaid moe pärast ja suurema osa tõstsin salaja endale karpi järgmiseks lõunaks. Kartulist ja bataadist tehtud koogid läksid muidugi jälle suurepäraselt, eks see magusakõht olegi üks eraldi kõht...

Ööbimiskoha värav

Hommikused päikesekiired terrassilt

Maido - üks suuuur kaljusein. Nähtavasti on seal otsas üks parimaid vaateid Mafate'ile. 

Jõulutähe...põõsas.





Nähtavasti see mägi peaks koera pead meenutama


Väike kohvik poole Taibiti mäe tõusu peal, kust saab osta teed (tõusjatele ja laskujatele on erinev tee, aga ma ei suutnud välja pinnida, et mis seal siis sees on), kooki, küpsiseid... Igaüks neist maksab nii palju, kui sa õigeks pead.

Meie jõime laskumise teed ja sõime kookosekooki! Väga hea ja mõnus oli. Teadsime, et seltskonna viimane ots oli veel kaugel, nii et kiiret ei olnud kuhugi.

Meie neli kreooli naist, keda püüdsin igal võimalusel kuulata, et seda keelt natuke õppida


Tagasitee mööda mereäärset kiirteed. Septembri alguses avatakse ka vasakul nähtav uus kiirtee, mis on Prantsusmaa ja võibolla ka Euroopa kõige kallim tee.