Erasmus+ noortevahetus Belgias

Hei-hei!

Märtsikuus käisin rahvusvahelise noortevahetusega Erasmus+ projekti raames Belgias. Seal olid koos belglased, keda teadsime juba sügisest, kui nad Tartus käinud olid, eestlased (st õpetaja ja kaheksa treffneristi) ning ungarlased. Kahjuks läks seltskonnaga nii, et kuna pooled teadsid üksteist juba hästi, samas kui ungarlased ja nende võõrustajad ei olnud ei meid ega üksteist varem näinud, siis omavahel me väga suhtlema ei sattunudki. Aga tore oli sellegipoolest!

Minu võõrustajaks oli need nädal aega Lise pere ja nad olid väga sõbralikud ning abivalmid. Ühel päeval läksime kooli rattaga, mille neilt laenata sain, ja vanemad tulid meile mitmel korral keset ööd vastu, kui reisimast tulime. Meenutas natuke vahetusaasta algust küll, teise inimese kodus on ikka võõras olla, midagi puutuda ei julge ja üksteisest liiga hästi aru ka ei saa. Kahju oli sellest, et millegipärast väsitasid projektitöö ja reis mind nii ära, et kodus ei jaksanud ma muud teha kui teki alla ronida ja magama jääda.

 Projekti enda teema oli "classroom of the future" ehk siis rääkisime sellest, millised võiksid tulevikus välja näha koolid ja klassiruumid, kuidas neid saaks muuta inim- ja loodussõbralikumaks ning mil moel saaks tehnoloogia aidata lastel paremini õppida. Alguses tundus see teema imelikult suvaline, aga kui meile seletati, et kool kavatseb ehitada uue õppehoone ning otsib veel originaalseid, innovatiivseid lahendusi, siis saime juba natuke rohkem selgust.

Rühmatöös sai iga rühm valida, mil moel ta antud teemaga tegeleb: minu rühm tegi raadiosaate, aga oli ka esitlusi, videoid ning isegi paar mõrvajuhtumit. Liiga palju me raske tööga ei tegelenud, meile näidati palju Belgiat, käisime külastamas Brugge'i, Antwerpenit ja Genfi, õhtuti käisime koos väljas ning tutvusime, sest noortevahetuste põhiline idee on siiski eri rahvustest õpilaste vaheline suhtlus ning üksteise tundma õppimine. 

Meie reisi ajal oli ühel võõrustajatest, Michaelil ka sünnipäev, seega läksime kõik koos bowlingusse ning õhtul viidi meid ühele õigele Belgia peole. See tähendas, et läksime kuhugi põllu peale (tundus üsna veider) ja ühel hetkel hakkas kaugusest kostma muusikat ning nägime valgust. Keset põldu oli püsti pandud suur, mitmekümnemeetrise läbimõõduga tsirkusetelk ning seal sees oli DJ, kes mängis muusikat, riidehoid, mitu baari ja tantsuplats, kus tantsis reaalselt sadu inimesi korraga. Riidehoiust sai tasuta küsida kõrvatroppe, sest muusika oli nii vali. Eestlastele tundus see esialgu imelik, aga kui nägime, et kõik ümberringi tantsisidki kõrvatroppidega, läksime ja tõime endale ka. Tore oli, kuidas ühe poisi ema meie kõigi pärast muretses: ta andis meile kõigile helkurvestid, et sõiduteel ohutult jalutada saaksime.

Esialgu oli mul plaanis pärast noortevahetust veel mõneks päevaks Belgiasse jääda, sest tahtsin minna külla Isabelle'ile, kes õpib Brüsselis õendust. Saatus aga nii ei tahtnud, päev enne seda, kui teised ära minema pidid, toimus lennujaamas terrorirünnak ning ma ei saanud enam ohutult Brüsselisse minna. Kuna teised said oma lennupiletid ümber vahetada Amsterdamist väljuvaks lennnuks ja mina ei tahtnud üksi maha jääda, ostsin ka endale samale lennule piletid ning tulin ära. Parem karta, kui kahetseda!

Kooliõu kõigi partnerkoolide riigilippudega.

Food court - iga riik paneb välja oma rahvuslikke toite. Belglaste grupp oma vahvlite ja šokolaadiga, friikartulid olid alles tegemisel, aga ega need ka tulemata jäänud.

Ungarlaste peolaud

Brugge peaväljak

Kõige ees istub minu võõrustaja Lise ning tema kõrval sünnipäevalaps Michael. 

Bowlingut mängimas.

Vaade Antwerpenile

Metroosissekäik, kust näed reaalajas, mis peatuses metroo parajasti on.

Kalli-kalli!
Elo Maria

Canterbury's Mariannil külas

Hei-hei!

Mida suuremaks ma saan, seda rohkem on mul sõpru-tuttavaid, kes kooli lõpetavad ja kuhugi mujale elama kolivad. Seetõttu jälgin kõiki vabu päevi ja minivaheaegu topeltvalvsa pilguga: et aga saaks jälle kuskile ära sõita ja kellelegi külla minna. Seekord juhtus nii, et vabariigi aastapäev oli kolmapäev ning minu kool otsustas, et kuna meile kõigile kuluks üks väike puhkus ära, jäetakse neljapäev ja reede vabaks. Mina pakkisin siis kohvrid, ostsin kaasa eestlase lemmiktoitu, kohukesi ja leiba ning läksin Canterburysse külla Mariannile, kes õpib Kenti ülikoolis. 

Reis oli üsna lühike, sest täispikki päevi jäi mul seal veeta umbes kolm, aga tore oli ikkagi, sest sain lõpuks ülevaate sõbranna elust ülikoolis. Nägin ära paremad sõbrad-tuttavad, käisin ülikoolis paaril loengul, mängisime tennist ja hüppasime läbi jõusaalist, nägin esimest korda elus ragbimängu, käisime õhtul väljas ning pidasime sõbra sünnipäeva, vahepeal jõudsime veel niisama maha istuda ja kõik jutud ka ära rääkida. Kurb on, kui sõbrad on kaugel, aga tore on omada põhjust kuhugi minemiseks ja uudistamiseks! :)

Panen mõned pildid siia alla, ehk annab veidike aimu sellest, kus käisin ning mida nägin.

Siis, kui Mariann läks seminarile, kuhu mind sisse ei lastud, sõin mina ülikooli kohvikus lasanjet.

Canterbury tänavad

Inglismaale jõudis kevad varem kui Eestisse.

Cheeky Nando's

Väike poodlemine kuulub alati reisi juurde ning väike photoshoot kuulub alati ostlemisega kokku.

Kuulus Canterbury katedraal

Mulle väga meeldivad vitraažid.

Väga.

Punane buss ja Big Ben ühe pildi peal, mida veel tahta?

See you later!
Elo Maria