Hell-bourg vihmasajus

Réunioni idarannik ja Salazie vana vulkaanikraater on tuntud selle poolest, et seal on kogu aeg "halb" ilm, st sajab pidevalt (läänerannikul on jällegi peaaegu alati ilus ilm. On vaja tõelist tormi, et see ei jõuaks enne läände jõudmist mägedes alla sadada). Mina ja veel kaks tüdrukut, kelle ma leidsin Facebooki gruppi postituse kirjutades, otsustasime aga mingil kummalisel põhjusel, et nädalavahetusel, kus niigi lubas igal pool koledat ilma, läheme me sinna, kus on kõige hullem. Seega võtsime suuna Hell-Bourgi küla poole, mis on paljude arvates üks Réunioni saare ilusamaid külasid.

Kui kohale jõudsime, siis sadas - nagu lubatud. Ronisime siis teisele korrusele turismipunkti uurima, milline rada võiks kõige normaalsem olla ja saime sealt soovituse võimaluse korral mitte matkata... Otsustasime siis ühe pika ja "korraliku" matka asemel teha mõne väiksema jalutuskäigu, uudistada külas, süüa kohvikus hommikust ja minna restorani lõunat sööma (Ambre'il, ühel tüdrukutest, oli juhtumisi ka samal päeval sünnipäev, nii et saime natuke tähistada!)

Esimene jalutuskäik nimega Trois Cascades ehk "Kolm koske" lõppes sellise armsa väikese kabeli(?) kõrval.

Kuna saare idaosas kogu aeg sajab, on seal ka palju koski ja väga roheline!

Vaade Piton d'Anchaingi mäele, mida esialgu mõtlesime minna vallutama. Tundub, et see on aga väga järsk matk (ei soovitata neile, kes kõrgust kardavad - khmkhm - ja vihmaga kindlasti mitte, sest muda libiseb kohe oluliselt paremini), nii et jääb ehk mõneks teiseks korraks... Kaugusest oli ka ilus vaadata.

Vanad termid - päris armas ja kenasti korras hoitud aed :)

Kuna külas endas said jalutusrajad otsa, sõitsime edasi natuke kaugemale, et minna vaatama koske, mille nimi on Voile de la Mariée ehk pruudi loor. Rahvasuu jutustab, et üks rikas mees armunud tagasihoidliku taustaga tüdrukusse. Pruudi isa olnud sellele liidule vastu, kuid tema keeldu trotsides otsustanud noored siiski abielluda. Kui isa sellest teada sai, jooksis ta mõõgaga kirikusse, et oma tütre väljavalitu tappa. Armastajatel õnnestus Salazie kraatri reljeefidesse põgeneda, kuid tüdruk libises ja kukkus. Tema loor jäi mäenõlvale rippuma, andes kohale nime. Õnnetusest teada saades nuttis isa päevad ja ööd, täites kose alatiseks veega.

Siin on tohutult hulkuvaid kasse-koeri. Koerad on kõik kui luu ja nahk, aga väga sõbralikud ja jalutavad meeleldi matkajatega kaasa

Koskedest otse taimede vahele voolav vesi annab võimaluse terrasspõldudel kasvatada niiskust armastavaid taimi

Lõunasöök restoranis, mida pidime nii kaua ootama, et magasime ühe kreooli elu ja maju tutvustava muuseumituuri maha. (Hiljem saime teada, et see restoran on selle piirkonna üks tuntumaid ja tihti peab sinna laua kinni panema, et üldse kohta oleks.) Sõime ühte kreooli rooga bol renversé ehk "tagurpidi kauss", seal all on riis, sest kuidas siin üldse ilma riisita elada saaks, ja peal mingi imeline ollus - hulk taimi, muna ja minu puhul ka krevetid. Mmmmmm...

Seal restoranis sain korraks ka ehmatuse osaliseks, kui Ambre, kelle autoga olime tulnud, mõtles rahulikult lõunaks kokteili joomise peale. Lõpuks mulle muidugi meenus, et Prantsusmaal ei ole nulltolerantsi ja üldine reegel on, et pärast kahte ühikut alkoholi (nt kaks klaasi veini) võib rahus rooli istuda. See kontseptsioon mulle veel hästi pähe ei mahu, aga ma olen võibolla nõus uskuma, et tegelikult nt 0,2 promilli ei tee miskit hullu.

Rhum arrangé - siin on võimalik iga nurga pealt leida maitsestatud rummi. See on imeline, rohkem magustoit kui jook! Selle söögikorra lõpuks pakuti meile maja poolt tüümianirummi. Ja see oli ülihea.

Pärast sööki jalutasime ringi ja vaatasime natuke kreooli maju. Nad on kõik nii armsad ja värvilised!

"Maastikukalmistu" vms. Mina mõtlesin, et see tähendab, et vahelduseks on siin ka mõni selline surnuaed nagu meil, kus on ruumi ja on loodust ja rahu. Aga see pigem tähendas lihtsalt seda, et taustal peaks olema imeline mägedevaade. Kui ainult neid pilvi ees ei oleks.

Aga haudadel kasvavad põõsad olid siiski päris toredad!

Esimene matk!

Minu teine nädalavahetus saarel möödus matkates. Otsustasin reedel, et surfan natuke Facebooki matkamise gruppides (neid on siin palju ja need on väga aktiivsed) ning leidsin ühe kahepäevase matka 12 inimesele, ööbimisega mägimajakeses, narivoodites. Küsisin, kas oleks kohta ja kas keegi Saint-Denis'st mu peale ka võtta saaks. Tuli välja, et kõik oli võimalik ja olemas ja nii ma siis läksingi.

Esimese matka kohta oli tegemist päris korraliku katsumusega - mõlemal päeval u 1300m tõusu ja laskumist, 7h matka (koos puhke- ja söögipausidega). Normaalset matkamise seljakotti mul veel ei olnud, matkakeppi samuti mitte, aga ma ei lasknud end sellest eriliselt häirida. Ilm oli ilus ja sain kodus istumise asemel seltskonnaga looduses jalutada, mida võikski rohkem tahta, eks.

Alguspunkt. Õues oli 4 kraadi sooja ja ma mõtlesin, et ma jäätun ära. Esiplaanil Laurent, kes grupi kokku pani ja esimesel päeval jälgis, et keegi maha ei jääks.

Ja alaku ronimine! Esimese asjana tuli kohe 800m tõusu järjest Taibiti mäe otsa. Osa teest jalutasin ja jutustasin kahe naisega, kelle tempo oli minu omast kiirem. Ühel hetkel jäin maha ja viimased paarsada meetrit läksid päris raskelt. Pikki tõuse tuleb ikka ronida omas tempos!

Troopikasaar missugune... Härmatis (kõndimiseks on need temperatuurid tegelikult mõnusad, aga kui mäe tipus teisi järele ootama hakkad, on ikka päris külm!)

Enamus grupist olid kohalikud, aga lisaks minule oli veel kaks noort neidu Prantsusmaalt - Mathilde (vasakpoolne, Réunionile jääb ta 6 kuuks, töötab proviisorina. Temal oli grupist enim raskusi tõusudel) ja Elena (paremal, Réunionile tuli üheks õppeaastaks, õpib turismi, lahkus nädal pärast seda matka).

Paus Marla külas. Pildil igapäevamatkajad Reine-Claude (no tõesti, kes paneb oma lapsele nimeks kuninganna?) ja Vania

Jõeületus

Réunionil on väga palju hulkuvaid kasse, nähtavasti on nende hulk eriliselt kasvanud covidi-ajal, kus inimesed olid rohkem kodus ja toitsid kasse rohkem. Pildil oleme kohas nimega Trois Roches, kus enamik inimesi peatub lõunasöögiks (seda tegime ka meie) ning seal oli päris palju kasse, kes istusid vaikselt kivil ja ootasid, et nendega jagataks väikseid leivapalakesi. Pangem tähele, see koht on totaalses eraldatuses keset kõrgeid mägesid.

Alates esimese päeva teisest poolest kõndisime Elenaga koos, sest meie tempod olid sarnased ja juttu jätkus ka. Tema elab Prantsusmaal Alsace'i maakonnas, kuid ta vanemad on sakslased ning kodukeel saksa keel. Tore oli jagada oma kogemusi ja natuke hea oli kuulda, et ka temal oli alguses raske ja üksik, aga nüüd ei taha enam kuidagi ära minna.

Õhtul pani Laurent muusika kõlaritest mängima ning käskis kõigil tantsima minna. Ega see väga halb mõte ei olnudki, sest pärast pikka matkapäeva olid lihased natuke kanged (sai veel korra üles soojendada) ja õues oli hirmus külm ka. Pärast sõime kõik koos laua taga õhtust. Lauale toodi kaks suurt chouchou-ahjuvormi (mingi üsna maitsetu jahune vili), igaühele sai sealt päris suur ports, kõht sai täis. Ja siis selgus tõsiasi, mida meie Elenaga ei olnud aimanud - tegemist oli eelroaga. Tulemas oli veel riis, oad, karri ja kaks erinevat magustoitu. (Kuidas need piitspeenikesed naised selle kõik endale kõhtu mahutavad, no mina ei tea...) Pean tunnistama, et mina tõstsin endale pearooga küll vaid moe pärast ja suurema osa tõstsin salaja endale karpi järgmiseks lõunaks. Kartulist ja bataadist tehtud koogid läksid muidugi jälle suurepäraselt, eks see magusakõht olegi üks eraldi kõht...

Ööbimiskoha värav

Hommikused päikesekiired terrassilt

Maido - üks suuuur kaljusein. Nähtavasti on seal otsas üks parimaid vaateid Mafate'ile. 

Jõulutähe...põõsas.

Nähtavasti see mägi peaks koera pead meenutama

Väike kohvik poole Taibiti mäe tõusu peal, kust saab osta teed (tõusjatele ja laskujatele on erinev tee, aga ma ei suutnud välja pinnida, et mis seal siis sees on), kooki, küpsiseid... Igaüks neist maksab nii palju, kui sa õigeks pead.

Meie jõime laskumise teed ja sõime kookosekooki! Väga hea ja mõnus oli. Teadsime, et seltskonna viimane ots oli veel kaugel, nii et kiiret ei olnud kuhugi.

Meie neli kreooli naist, keda püüdsin igal võimalusel kuulata, et seda keelt natuke õppida

Tagasitee mööda mereäärset kiirteed. Septembri alguses avatakse ka vasakul nähtav uus kiirtee, mis on Prantsusmaa ja võibolla ka Euroopa kõige kallim tee.

Bienvenue à la Réunion! // Tere tulemast Réunioni saarele!

 Heihopsti!

Olen nüüd jõudnud Réunioni saarele, kus veedan järgmised 4 kuud. Miks? Kuidas? Misasja? Kus see üldse asub? Kohe seletan.

Olen alati mõelnud, et arst peaks olema näinud lisaks oma riigi ja süsteemi toimimisele ka muid võimalusi ja variante. Eriti, kui räägime Eestist, kus arstiõpe toimub täpselt ühes ülikoolis ja põhimõtteliselt kõik arstid on saanud täpselt sama väljaõppe. Olles nüüd paar aastat ka üliõpilasesindajana tegutsenud... Meil on asjad iseenesest päris okeid, aga on ka palju ligadi-logadi õpet ja lõpuks osakonnas pimedat vanemate arstide kopeerimist, selle asemel et oma peaga mõelda. Nii et mina otsustasin, et tahan ka mujale minna ja vaadata, kas seal on rohi rohelisem. Ma ei tahtnud teha vahetussemestrit, sest mul on tunne, et võitsin rühmakaaslaste jackpoti ning tahan nendega koos oma arstiõppe teekonna lõpuni käia. Seega jäi üle 6. aasta, kus suuremate põhjendusteta on võimalik teha kuni 4 kuud praktikat välismaal ja saada see kenasti arvestatud.

Tahtsin minna prantsuskeelsesse riiki, sest see on keel, mida valdan hästi (vt blogipostitusi aastatest 2014-2015: olin vahetusõpilane Lõuna-Prantsusmaal), ja ma tahaks siiski oma välispraktikal omandada reaalset meditsiinilist kogemust, mitte niisama arstidega kaasas jõlkuda ja mitte millestki aru saada. Mõtlesin, et äge oleks minna võimalikult eksootilisse kohta, sest äkki on siis haigused ja haigla korraldus teistsugused? Eks me saame varsti teada.

Réunioni saar on vana Prantsusmaa koloonia India ookeanis, Madagaskarist idapool. Pindalalt jääb ta veidi alla Saaremaale (2 512 vs 2673 ruutkm), populatsioonilt läheneb pigem juba kogu Eestile (u 860 000 in). Praegu loetakse Réunioni saart üheks Prantsusmaa meretagustest departemangudest (DOM - département d'outre-mer). Siin on kasutusel eurod, Eestisse saab täitsa Telia paketiga helistada ja sõnumeid saata, meediaruum on ka täitsa Euroopa. Samas rassiliselt on siin täielik kompott - kohalikke on tõesti igasuguseid alates lumivalgetest blondiinidest kuni süsimustadeni, lisaks ka hiina ja india näojoontega inimesi ning igasugu mixe. Religioonidega on sama - õhtul võib kesklinnast minaretist kuulda laulvat kutset palvusele, lisaks on ka mitmeid katoliku kirikuid ning hindude templeid. Kogu see kooslus suudab nähtavasti päris kenasti koos elada ning mitte eriti omavahel kakelda.

Minu reis siia algas reede lõunal väga rahvarohkest Tallinna lennujaamast ja närvid olid pingul, sest olin endale ostnud piletid vahemaandumisega Pariisis. Ümberistumiseks sealjuures 3 tundi, mille käigus tuli vahetada lennujaama. Kell oli 18, oli reede õhtu ja lennujaamade vahel umbes 40km ja Pariis. Lisaks olid kõik Pariisi lennujaamad juba teist päeva streigilainel... Mingi ime läbi õnnestusid kõik reisi osad: Pariisi lend oli pea ainus, mis Tallinnas õigel ajal väljus, Pariisis ei olnud peaaegu üldse ummikuid, Orly'sse jõudsin kenasti ja leidsin kõik kohad üles, teine lennuk jäi isegi veidi hiljaks.

Sellised järjekorrad Tallinna lennujaamas, et ise ka ei usu.                  

Elan siin Saint-Denis's, mis on põhimõtteliselt saare pealinn, suurim linn ja administratiivselt tähtsaim. Mina leidsin endale sellise korteri, kus on kolm tuba, seega minul on kaks korterikaaslast - väga hea variant, sest tulin täitsa üksi ja ma ei tunne siin saarel mitte kedagi. Haiglasse on siit umbes pool tundi jala minna - nii saab hommikul rahulikult ärgata ja päevaks valmistuda. 10 000 sammuga ei ole ka probleeme. Korteriomanik tuli mulle lennujaama vastu ja hiljem näitas korterikaaslane Simon mulle veidi linna, mis oli väga vahva. Lend Pariisist Réunionile kestis 11 tundi ja see oli öine lend, nii et lootsin, et saan magada ja läheb kiiremini - reaalsuses suutsin kella järgi magada 2h25min ja sleep score tuli 0, aga see on ikka parem kui mitte midagi. Nägin lõpuks "Düüni" filmi ka ära. :D

Petit marché ehk väike turg on minu kodust paarisaja meetri kaugusel ja sealt saab endale varuda värskeid puu- ja köögivilju (nähtavasti hetkel pole kumbagi liiga hea hinnaga saadaval, sest on talv). Mina saan vist küll toidušopingul käia ainult oma vabadel päevadel, sest 10-tunnise tööpäeva lõpus on juba kõik kohad peale supermarketite suletud.

Jardin de l'État ehk "riigi aed" - tundub päris mõnus koht ja kuna see jääb minu hommikuse tööleminekutee peale, jalutan sealt iga päev läbi

Esimesel õhtul, kui nägin, et kell 18 läks täiesti pimedaks, olin päris nukker. Tulin täiesti vabatahtlikult ära Eesti suvest ja ööpäevaringsest valgusest kohta, kus on pool aega pime!!! Nüüd mõni päev hiljem olen juba üsna harjunud. Kuigi nõme ikka :D

Pühapäeval läksin Simoniga koos lauamängude foorumile. See toimub nähtavasti umbes iga 2 kuu tagant, vahepeal oli pikalt ära jäänud meie kõigi kalli sõbra koroona tõttu, aga nüüd jälle toimus. See oli väga tore üritus, sain mängida palju toredaid seltskonna- ja peomänge, mis oli väga vahva, sest ma natuke kartsin, et see on pigem sellistele mitmetunnistele rollimängudele keskenduv, mis mulle liiga suurepäraselt ei istu.

Esmaspäevast alates olen praktikal haiglas, erakorralise meditsiini osakonnas, kuhu ma jään kaheks kuuks. Kuni sama päeva hommikuni ei teadnud ma, kuhu ja mis kell minema pean, aga otsustasin 8ks haiglasse ilmuda ja öelda, et tere, ma nüüd saabusin. Tuli välja, et see ongi see, mida minust oodati, lõpuks sai kõik üles leitud. Sellest nädalast alustas koos minuga veel kolm eksterni ehk praktikanti, kellest kaks õpivad Prantsusmaal (metropolis ehk n-ö mandril), aga on Réunionilt pärit, kolmas on Genfist. Internid ehk meie mõistes residendid näitasid meile osakonda, aitasid saada arvutikoodid ja kaelakaardid ning võtsid meid endaga kaasa patsiente vaatama, sealjuures olid nad tõesti motiveeritud meiega tegelema ja väga lahked ning abivalmis. Oh, kui tark ma juba oleks, kui kõik õppejõud sama entusiastlikult ja struktureeritult oma ainet seletaks ja patsiente näitaks!

Saame siin päris palju erinevaid asju teha:
On soins ehk ravi, kuhu tuleb enamik patsientidest, kes vaadatakse läbi, tehakse uuringuid ja siis mõeldakse, mis edasi saab. Enamike patsientidega tegelevad internid ja eksternid, alati on olemas üks vanemarst, kellelt nõu küsida. Patsiendid ootavad üldiselt voodites, mõned ka toolidel, otse arstide ruumi kõrval suures koridoris. Esmaspäev oli väga kiire päev ja mingil hetkel oli seal u 20 patsienti, voodid üksteise kõrval, kes lamasid ja ootasid, mis edasi saab. Läbivaatuse jaoks viiakse patsiendid boksidesse (neid on 6).
Teiseks on déchocage ehk REM-saal, kuhu viiakse raskemad patsiendid. Seal on neli jälgimisvõimalusega kohta, üks arst, õde ja hooldaja.
UHCD -unité d'hospitalisation de courte durée on selline osa EMOst, kuhu saab patsiente lühiajaliselt hospitaliseerida. Seda kasutatakse juhul, kui patsient vajab nt jälgimist ühe ööpäeva vältel pärast oma õnnetust või kui patsient vajab hospitaliseerimist, aga õiges osakonnas ei ole kohta. Eile käiski mingil hetkel keegi teatamas, et KÕIK kohad haiglas olid täis. :O
SAMU/SMUR - siin sõidavad reanimobiili väljakutsetele EMO arstid. Kui parasjagu väljakutset ei ole, võtavad nad vastu tavalisi EMO patsiente. Kiirabi kui sellist ei olegi olemas, on pääste, ambulance (ainult patsientide haiglasse transportimiseks pmst, sest seal ei pea nähtavasti kellelgi otseselt õe kutset olema)

Meie saame oma praktika jooksul kõigis nendes osakondades olla, nt eile sain mina esimest korda elus sõita reanimobiilis! Päris hirmus oli kõigi nende järskude pööramiste, keset teed sõitmise ja liiklusreeglite eiramiste keskel. Aga äge ka.

Esimesed päevad on olnud väga rasked. Kuigi ma räägin prantsuse keelt väga hästi (väidetavalt ilma igasuguse aktsendita), on meditsiiniline terminoloogia mulle võõras, lisaks kasutatakse siin tohutult palju lühendeid. Nii et esimese nädala eesmärgiks olen peaasjalikult võtnud sõnavara õppimise. Üsna palju juhtub seda, et inimesed ei saa aru, et ma ei ole prantslane, ning arvavad, et ma olen lihtsalt vaikne ja natuke rumal. Seega pean iga kord kellegagi tutvudes uuesti seletama, et ma olen eestlane, ei ole Prantsusmaal õppinud ja et kas mulle palun seletataks, mis toimub. Isegi endal tekib pidevalt küsimusi, et kas ma ei saa sõnadest aru või olen lihtsalt meditsiiniline lollpea :D. Aga ma tean küll, see ongi alguse asi, mul on veel päris palju aega ja usun, et teise kuu lõpuks olen seljatanud lisaks muule ka infosüsteemid ja dokumentatsiooni. Noh, enam-vähem.
Lisaks on teised eksternid ka kogenumad kui mina, isegi kui nad on aasta madalamal, sest Prantsusmaal alustatakse praktika integreerimist õppesse väga varakult. Aga nad on ülitoredad ja toetavad mind!

Céline, ekstern, kes on pärit Réunioni saarelt, kuid õpib Lille'i ülikoolis. Siin teeb ta hetkel oma suvepraktikat. Taustal meie vaade haigla sööklast (kus saab tasuta süüa! nelja käiguga, kui tahad!)

Pilt on tehtud esimesel päeval, kus käisime kahekesi söömas, aga tegelikult on hetkel eksternidest siin veel David (pärit Réunionilt, õpib Montpellier's) ja Elaheh, kes on Genfist.

Sööklavaade teises suunas. Päris äge, eks

Igal hommikul on meil valve üleandmine koos kõigi arstide, internide, eksternidega. Teisipäeviti järgneb sellele ka journal club või kliinilise haigusjuhu ettekanne, neljapäeviti erinevate arstide ettekanded (täna oli üks kognitiivsetest vigadest ja üks mingist südamepuudulikkuse skoorist) ning lisaks internidele ja eksternidele seminar, täna rääkisime näiteks sepsisest. Meie tänane tund lõppes natuke enne 12, seega läksime otse sööma ja prantslastele kohaselt võtsime selleks aega. Umbes tunni. Tööpäev algas seega kell 13, päris mõnus. :)

Seni kohatud meditsiinilisi eripärasid: 
* nähtavasti on siin saarel suur geneetiline diabeedi eelsoodumus
* eile nägin esimest korda elus sirprakulise aneemia vasooklusiivset kriisi!
* siin ei ole üldkirurge, kõik on mingile konkreetsemale alale spetsialiseerunud. Täna sain teada, et ingvinaalse ja perianaalse abstsessiga patsiendiga tegeleb ORTOPEED. Parim nali :D (Ksenia küsis selle peale, kas ta virutab abstsessile haamriga)
* siin haiglas käib hetkel muusikateraapia uuring - kui nt haava õmmeldakse, pannakse kõlaritest mängima patsiendi valitud muusika ja hiljem siis uuritakse, kas kogemus oli parem ja valu vähem

Huvitav tilgalugeja, tegin pilti. Mind vaadatakse natuke imelikult, käin pildistan masinaid ja ekraane.

Mingist ammusest ajast on jäänud see, et igal endoskoopia saatekirjal tuleb määrata Creutzfeldt Jacobi tõve risk

HéliSMUR ehk helikopter-reanimobiil maandumas haigla katusele. Neid väljasõite on ikka päris mitu korda päevas.

SMUR ehk reanimobiilid. pmst.

Oma teist korterikaaslast Leslie't nägin esimest korda alles eile, tundub et ta on leidnud endale siin suure sõpruskonna ja on pidevas liikumises. Aga ta tundus tore :)
Käisin ka CrossFiti boxis uurimas, kuidas liitumine käib. See asub mu kodule väga lähedal ja Martini ema on juba nii kaua promo teinud, et mõtlesin, et teen vähemalt proovitreeningu ära. Kellaajaliselt on küll natuke keeruline (tööpäevad kestavad 8-18:30, nii et ainus võimalus oleks trenni minna kell 6 hommikul ja isegi see oleks suht jooksmine), aga mul peaks iga nädala sees üks vaba päev olema, nii et siis saaksin trennis käia küll.

Hetkel ma rohkem ei kirjuta, niigi on selle teksti kirjutamisele läinud kolm õhtut ja ma olen tööst päris väsinud. Aga varsti jälle! Nädalavahetuseks organiseerisin endale mingi Facebooki grupi kaudu kahepäevase matka, mida ootan juba väga!

Musid-kallid-kukerpallid!