28-29 augustil toimus Kurtna peo- ja puhkekeskuses YFU 23. lennu järelorientatsioon. See oli vist kõigist vahetusaasta jooksul toimunud YFU üritustest kõige vabam: tulime kokku, et üksteist näha, veeta kaks päeva uute ja vanade sõprade seltsis ning muljetada vahetusaastast ja elust üleüldse. Kohustuslik see üritus ei olnud, küll aga ei soovitaks ma kellelgi seda maha magada.
Suurem enamus meist tuli Kurtnale koos Tallinnast rongiga. Siin jalutame parajasti Kiisalt Kurtnale.
Minu armsad neiud! Kristi (Rootsi), Eva-Maria (Saksamaa), Hele (Belgia), Kristiina (Rootsi), Miriam (Prantsusmaa), mina (Prantsusmaa)
Fromaaage
Uut infot meile enam ei jagatud, pigem andsime tagasisidet oma vahetusaasta kohta, üritasime ennustada, kuidas saab elu olema järgneva aasta vältel oma perega ning uue Eesti klassiga ning võrdlesime ka erinevaid koolisüsteeme (see oli tõesti midagi uut ja huvitavat, mida varem YFU üritustel teinud polnud). Mängisime ka Eesti-teemalist "Kuldvillakut", mis kohati meenutas pigem maadlusvõistlust kui viktoriini.
Lõunasöögil jagati kõigile ülesandeid: kes pidi laulma Austria rahvalaule, kes jalutama ringi prügikotis, kes pidama loengut seksuaaltervise kohta. Mina olin näiteks teibiga ühendatud veel kahe tüdrukuga, mis aeglustas kõvasti toidu võtmist ning lauani jõudmist.
Õhtuks olid meile korraldatud olümpiamängud. Olime jaotatud 9ks tiimiks ning iga tiimi nimi oli keegi kuulus Eesti sportlane (minu tiim oli näiteks Kaido (Höövelson)). Võistluseid oli igasugu erinevaid alates mingist veidrast teatejooksust lõpetades käbide otsimise ja igasugu veidrate asjade joomisega. Nende olümpiamängude mõte oli meie Jubinateks (YFU 1. aasta vabatahtlikeks) ristimine ja see oli väga hästi korraldatud ning lõbus kõigile. Kuuldes, kuidas eelmise aasta ristimine sarnanes pigem haisvatele gümnaasiumiretsidele, kus riideid pärast enam puhtaks ei saa, olin korraldusmeeskonnale veel tänulikum kui varem.
Dresscode: sallidega ossid.
"Baaris" saime valida soovitud joogi nime ning seejärel pidime ta ära jooma. Minu valik oli "Talveunelm", mis osutus klaasitäieks rammusaks kooreks.
Vabatahtlikud juhivad meid me eluteel.
Imekaunis altar
Õhtul saime omavahel juttu rääkida, meeletult tantsida ja end mõnusalt tunda. Eriti lahe oli rääkida vabatahtlikega ja nende võpidega, kes polnud YESil käinud ja keda nägingi pärast vahetusaastat esimest korda. Järgmisel päeval toimus meil veel fotojaht ning saime ka tagasi kirjad, mille olime iseendale kirjutanud rohkem kui aasta aega tagasi.
Eesti pagulaspoliitika: kui on must, näita ust!
Aafrika ja katk on pildil, nüüd tuleb veel hobusiga kohale meelitada (et saaks kokku Aafrika seakatku).
Rööprähklemine
Ilveste lahkuminek
Toetajate (või siis toetuspunktide?) otsimine
Varastatud Kohver
Üritus oli väga väga lahe ning terve aja olin selles juba nii tavaliseks saanud YFU-tujus, kus kõik on nii hea ja tore ja kõiki inimesi tahaks vähemalt kümme korda kallistada. Koju jõudes lõi mind aga järsku suur väsimus. Ei tea, kas see tuli sellest õhtusest tantsimisest, liigsest energiast või hoopis alla 5-tunnisest uneajast?
Meie armas YFU-pere! <3
Bisoouuus!
Elo Maria
