Kuidagi võluväel sai Elo järsku 17

Hei-hei!

Nagu ka pealkirjast näha, siis uut postitust kirjutades on mu vanuse täisosa jälle ühiku võrra suurenenud. Oh, mis rõõm! Aasta veel ja olengi täiskasvanu, kes seda veel tahab... (Vastus on mul tegelikult olemas: õde ootab juba aastaid, et saaks lõpuks kahekesi legaalselt veini juua...)

Koolis vahepeal midagi liiga erilist toimunud ei ole. Matemaatikas, füüsikas ja inglise keeles on mul klassi parimad hinded ja muudkui pööritatakse silmi, bioloogia on jätkuvalt väga tore ja mõistetav, kehalist pole juba paar kuud olnud (küll sajab vihma ja küll tehakse eksameid...), filosoofiaõpetaja on nii aeglane, et isegi mina saan juba ta jutust aru, ST2S on ikka veel täielik õudusunenägu (ei teagi nagu, et kust sellest aru saada üritamisega alustada...) Sel nädalal tegin ka klassis esitluse Eesti kohta ning sain teada, et tegelikult mu klassikaaslasi ikka huvitab küll, mis koht see on, kust ma tulen (tavaliselt jätavad neid mu tegemised üsna külmaks, aga seekord küsiti täitsa küsimusi ja taheti teada, et miks ma siis õigupoolest üldse Prantsusmaale tulin).

See on Cannes'i haigla, kus Fred töötab. Viimasel ajal jalutame Isabelle'iga tihti talle vastu ja siis saame mõlemad autoga koju.

See on üks hommik, kui me liiga hilja kodust väljusime. Fred viis mu ainult haiglani, aga haigla ees oli nii ilus vaade, nii et ma olin päris rõõmus seal maha minemise üle. :)

Prantsusmaal on YFU-tüüpi vahetusõpilased väga veider nähtus ning keegi ei saa kunagi esimesel tutvumisel päris täpselt aru, et misasja ma siin teen. Esimesena küsitakse, et kas olen au pair (noor välismaa neiu, kes elab vahetusperes ja hoiab seal lapsi, koristab tube ja aitab igasugu muude lihtsamate töödega, selle eest antakse talle natuke taskuraha ka...) Kui vastan eitavalt, küsitakse, et kas olen siin Erasmusega (vahetusprogramm ülikoolide vahel). Kui siis lõpuks üritan seletada, et elan vahetusperes ja käin koolis ja üritan elada nagu iga teine minuvanune prantsuse tüdruk, saab neil mõistus otsa. Veel imelikum on prantslaste jaoks see, et pere võtab enda juurde elama välismaalase ja ei saa selle eest sentigi. See pere peab ikka täitsa hull olema! (Ja jumal tänatud, täiesti normaalne pere oleks palju igavam... Lisaks, mis sest, et nad ei mõista, ma ei väsi neid tänamast. AITÄH, ET TE MU VÕTSITE!!!)

Meie aknast on selline vaade! Jee, mäed!

Millegipärast ma seda eelmises postituses ei maininud, aga... Iga aasta novembri kolmandal neljapäeval tähistatakse Prantsusmaal Beaujolais' püha (üks veinitüüp, mida tehakse kusagil Kesk-Prantsusmaal). Sel pühal juuakse sama aasta Beaujolais' veini ja siis mõistatatakse, et mis puuvilja maitse tal juures on. Meie pidasime seda päev hiljem, reede õhtul Pascali ja Susannaga. Seekord oli vein banaani maitsega. Ilus õhtu oli.

Novembrilõpu nädalavahetus möödus meil väga kiiresti ja tegusalt. Laupäeval käisime Cap3000's, mis on suur ostukeskus, mis minu arvates sarnaneb väga Rocca al Mare keskusele, lihtsalt paar korda suurem. Otsisime põhiliselt mulle mantlit, aga ei leidnud (ja see väsitas mind hirmsasti...) AGA, Nolwen ostis omale samasuguse pidžaama nagu mina, nüüd oleme kaks neoonroosat karumõmmi! Ja mina sain lõpuks koolikoti, mis ei ole matkakott ja vanemad leidsid, et Desiguali poes olid kõik asjad -25% ja ostsid omale pluusid. (Black Friday, USAs reedel pärast thanksgiving'ut on poodides suured allahindlused, prantslased on üle võtnud selle)

Cap3000

"Ja nüüd.. KAKS roosat karumõmmi!"

Sõime Subway's (põhimõtteliselt oli nädalavahetus pühendatud mu sünnipäevale, seega minul lasti valida) ja õhtul käisime kinos vaatamas mingit uut Asterixi filmi. Siin on kinod natuke teised kui Eestis, ma alguses mõtlesin, et miks kõik suures järjekorras seisid ukse taga, aga tuli välja, et kohti ei valita kassas, vaid alles kinosaali jõudes. Seega kõik jooksid saalis ringi ja kisendasid oma kaaslastele, et "Kas see koht sobib?" Lisaks, vaatasime 3D filmi ja siin mitte kino ei laena filmi ajaks 3D prille, vaid neid müüakse 1€ eest ning järgmine kord tullakse juba oma prillidega.

Pühapäeva lõunal läksime peretuttavate Pascali ja Susannaga hiina toidu restorani sööma. Toit oli hea, aga seda oli no niiiii palju, et keegi (okei, peale Fredi) ei jaksanud enda toitu ära süüa. Hiljem oli plaan minna bowlingusse, aga kuna Cannes'i kuulsaal oli täis (ja mitte just liiga sümpaatne), sõitsime hoopis Fréjus'i. Seal pidime ikkagi tunnikese ootama, seega sai veel piljardit ka mängitud. Bowlingus olin mina parim! (ja kõrvalrajal mängis üks onu, kelle nimi oli ka Elo......) :)

Pascal (bowlingurajal ütles ta küll oma nimeks Diego...) piljardilauaga

Esmaspäeval, 1. detsembril oli mul sünnipäev. Arvan, et võin üsna kindlalt öelda, et see oli siiani mu parim päev Prantsusmaal. Juba eelmise päeva õhtul kell 23 (ehk siis Eesti aja järgi 00:00) kukkusid mõned õnne soovima. Ja mind üldse ei häirinud liiga kaua üleval olemine (muide, mul on uus tava: pärast keskööd mind enam üleval ei näe), sest sain rääkida (või noh, sõnumeid saata) oma imearmsate sõpradega, kes teavad nii hästi, kuidas ma armastan õnnesoove ja kuidas mu tuju eriti rõõmsaks teha.

Õhtul tehti mulle suur üllatus: esimene pere tuli meile õhtust sööma. Kuna olin näinud isa meisterdamas igasugu imeviguritest tikuvõileibu jms, mõtlesin, et miski oleks nagu valesti... Ühel hetkel helises uksekell ja ema tuli suure naeratusega mulle teatama, et "See on sulle!" Istusime siis maha neid tikuvõileivakesi sööma (need olid sellised maailmaparimad, nagu umbes iga teine söök, mida siin majas valmistatakse) ja kõik olid mulle kingitusi teinud ja puha (mulle tegelikult ei meeldi niimoodi kingitusi saada, eelistan neid teha, aga sellegipoolest oli ääretult tore...)

Pildil on minu sünnipäeva-milkshake (mhmh, ta nimi ongi selline prantsuse keeles), isale meeldib fancy'sid magustoite teha.

Pere II tõi šampust, omaenda apelsiniveini, abrikoosimahla, Catherine ja Pierre kinkisid mulle skaudipostkaardi ja šokolaadiküpsetiste kokaraamatu, Isabelle'ilt sain Claude Francois' plaadi (üks laulja, pidi väga prantslaslik olema...), Nolwen kinkis mulle kõrvarõngad (mille ma tegelikult ise välja olin valinud) ja isetehtud käevõru, uutelt vanematelt sain rahakoti, mida olin Galeries Lafayettes'is nii igatsevalt vaadanud (aga ma olen siin õppinud teatud asjadele ei ütlema ning kuna eelmine rahakott oli veel täitsa korralik, leidsin, et ost ei tasu end ära). Meile Nolweniga osteti Kinderi advendikalendrid ka, sest teatavasti hakkab minu sünnipäevaga advendiaeg (aga päkapikke siin ei käi...) See peab vist küll olema esimene kord mu elus, kui ma reaalselt iga hommik rõõmuga kalendrist oma šokolaadi otsin. :)

Suurem õde sai loomulikult väiksema kalendri, Nolwen saab lisaks šokolaadidele pusletükke korjata ja pärast paneb neist pildi kokku. Ja tal on rohkem šokolaadi ka (mitte, et see mind kuidagi eriliselt häiriks...)

See kaart on Nolwenilt. "Ma armastan sind kogu südamest, isegi kui sa ühel päeval Eestisse tagasi minema pead (kahjuks)."

Pärast jättis mulle voodisse ka veel pisikese kirjakese. "Palju õnne! (Viimast korda enne kui sa magama lähed!!!) Nolwen + Elo = super õed!"

Skaudikaart Catherine'ilt ja Pierre'ilt. "Proovige jätta see maailm endast maha natuke paremana, kui te selle leidsite"

kokaraamat :)

2in1 kaart ja advendikalender Eva-Marialt Saksamaalt. :)

Lisette saatis mulle armsa lumise kaardi (siin seda lund veel naljalt ei leia) ja 24 pisikest šokolaadi - veel üks advendikalender!

Mirjam saatis mulle imearmsa kaardi. (Nagu ikka, Mirjami kaardid on päriselt ka kaardid. Seekord oli üks hiiglaslik jokker.) Sain veel natuke šokolaadi ja paar imearmsat kirja. Oh, kui kallistusi saaks vaid postiga saata!

Tahan väga tänada kõiki oma armsaid sõpru-tuttavaid-peresid, kes mind ükskõik mis viisil meeles pidasid/peavad. Ja mu imearmsat B13 klassi, kes mulle sünnipäevalaulu laulis!!! See tähendab mulle rohkemat, kui sõnad iial kirjeldada suudaks. Päeva lõpuks olin üks suur rõõmupallike!

(Mul kahjuks ei ole iseendast sellest päevast paremat jäädvustust kui mu enda snapchati pilt, aga ma leidsin, et siit on päris hästi näha, kui õnnelik ma lõpuks õhtul olin!)

...ning mu õnn võiks olla suur

kui te ükskord, nähes kuud

mõtleksite siis ei rohkem ega vähem

kui ei kurat teab, mismoodi tal seal läheb

Kolmapäeval ei olnud mul jälle kooli ja isa oli haige ning tööle ei läinud, seega olime mõlemad kodus (või noh, see, kui Fred on kodus, tähendab seda, et 90% ajast on ta tegelikult tuletõrjemajas). Hommik algas minul kaunilt, sest sain meili, et minu foto on üks neist 12st, mis YFU lauakalendrisse lähevad! Ühel hetkel tuli aga välja, et ta peab Nizzasse mingi mütsi järele minema ja ma siis läksin kaasa. Sõitsime Porschega ja rääkisime igasugu imeasjadest (alustades automarkidest- jep, ma lõpuks tunnen neid enam-vähem! - lõpetades Eesti venelaste ja gümnaasiumi lõpupidudega).

Pärast tegime linnas väikese tiiru ka. Olin seal juba käinud, korra üksi ja paar korda Isabelle'i ja Élodie'ga, aga Frediga on ikka hoopis teine asi. Ta näitas mulle vanalinna ja turgu ning kuna kell oli juba palju, sõime sealsamas. Mul on tunne, et proovisime vähemalt pooli Nizza spetsialiteete ühe toidukorraga (kõik olid imehead!) ja koju ostsime veel Pan Bagnat'd ka. Õhtul olid mul järjest nii teater kui ka koor, seega kümne paiku koju jõudes olin tõeliselt väsinud ja tüdinud... Aga tore oli ikkagi!

Tänu Lauri Leesi prantsuse keele õpikutele tunduvad kõik prantsuse turud järsku väga luulelised...

Nizza spetsialiteedid: kalapallid (vürtsikad ja mitte), paneeritud baklažaanid, socca (olin korra selle isetehtud varianti proovinud ja mulle väga ei meeldinud, aga see siin oli lausa jumalik!), lihapallid sibula, suvikõrvitsa või paprikaga, porrulaugu-quiche'i moodi asi

Keset Nizzat on üks hästi ilus suur park, kus lapsed käivad mängimas 

ja noored piknikku pidamas jne, ma jumaldan seda parki!!

Lisaks on keskväljaku kõrval  selline äge purskkaevuplats, mis palavatel päevadel vett pritsib (aga see vesi tuleb uduna, seega mõnus jahutav ja ilus ka!

Viimase nädalavahetuse veetsin kooriga lauldes. Laupäeval oli meil väga pikk päev: laulsime St. Paul de Vence'is, seega kodust lahkusin veerand ühe ajal ning tagasi jõudsin õhtul kell 21, kokku (kontsert + proovid) laulsime 4-5h. Hommikul käisime veel ema ja õega isal tuletõrjeautos külas, ta nimelt sõidutas päev otsa Téléthoni raames sellega lapsi ringi. Téléthon on suur üle kogu Prantsusmaa tuntud sündmus natuke enne jõule, kus korraldatakse üritusi, et heategevuseks raha koguda. (Me vist kooriga laulsime ka Téléthoni jaoks...)

Hommik oli üsna külm, seega jõime tuletõrjeautot oodates teed... plasttopsidest!

Isa tegi meile tuletõrjeautotuuri sellisel pisikesel teel. Väga lõbus oli, kõik rappus ja kõikus, nagu lõbustuspark!

Emme mainis, et mu blogis pole veel Fredi ja Fabienne'i nägu näha olnud. Siin püüdsin juba isa pildile, aga ega ema nägugi tulemata jää! ;)

Alain (onu, kes mind koori viib ja tagasi toob) tahtis minust kiriku ees pilti teha. Väitis, et ma näen nunnu välja. Pilt on natuke veider, sest hästi pime oli ja ma pidin palju valgust juurde kruttima

Õhtul tagasi tulles olin väga väsinud, aga vaatasime veel perega filmi ka, "Rio 2" (nad tegelikult pidid ühele country õhtule minema ja ma olin päris kurb, et mina selle maha magan, lõppkokkuvõtteks aeti päevad sassi ja see oli hoopis reedel) Fun fact: onu, kes mu laulma kohale viis, unustas autovõtmed terveks päevaks autosse ja keegi ei sõitnudki minema!

Pühapäevane kontsert toimus Peymeinade'is ja kõik tulid kuulama (isa-ema, Nolwen, Pascal ja Susanna) ja et keegi neist klassikalist muusikat eriti ei salli, pidi neil seal ikka väga ebamugav olema. Aga nad tulid minu pärast ja see oli ülitore! Õhtul sõime kõik koos meie juures ja väga mõnus oli.

See postitus sai nüüd hirrrmus pikk ja põhjalik. Kes tahab, see loeb, kes tahab, vaatab pilte, neid on ka täitsa mitu...

Järgmise korrani!
Musid-kallid-kukerpallid!