Kui ma seda postitust alustan, on kell juba 02:41. On laupäevahommik, olen lõpetanud pakkimise ning kirjutanud viimased kirjad perele. Kümne tunni pärast sõidab välja rong Cannes-Paris ja mu vahetusaasta koos selle perega ongi lõppenud. Näitan teile nüüd veel viimaseid pilte ja üritan midagi seletuseks ka kirjutada. Nii saab kõik kokku võetud ja pärast kodus on kergem olla, sest kes seda teab, mis pärast juhtuma hakkab.
Viimased paar nädalat olen hästi palju bussis loksunud ning niisama mööda linnu ringi jalutanud. Otsisin suveniire, klõpsutasin fotokat ning sõin juustu. Päevitusin ka, täiesti kogemata. Kui tagasi olen, saate ka seda esmakordset sündmust näha- Elo on päevitunud! Ja veel juunikuus!
Seekordne jalutuskäik viis mind Grasse'i mingisugusesse väga tööstuslikku piirkonda. Läksin tegelikult matkakotti otsima ning sattusin siis niisama ka tehaste vahel ringi jalutama. Ostsin siis Aldist (kohalik Säästumarket) kolmnurkvõileiva ja Babybel'i juustu, istusin tee ääres müüri otsas ja pidasin omaenda väikest piknikku.
Aga õige pea läks ilm väga koledaks: äike, väga lähedal ja väga mürisev ning suured taevast langevad raheterad. Eriti tore oli see, et bussijuht oli väga varajane ning 5min enne bussiaega kohale tulnud mina jäi bussist maha. Järgmine bussijuht otsustas loomulikult 10min hiljaks jääda, nii ma siis ootasingi üle tunni aja äikesetormi käes...
Fred on hetkel haige ning seega ta tööl ei käi. Paaril korral tuli talle pähe mõte minna kuhugi jalutama ning eks ta siis võttis minu õnnetukese kaasa. Siin on esimene kord, kus läksime mingit veidrat seene moodi taime otsima. Tagasi koju tõime kolm kotitäit taimi, aga seda, mida otsima olime läinud, ei leidnudki...
La Siagne, jõgi, mis eraldab Alpes-Maritimes'i (meie departemang) Var'ist (kõrvaldepartemang)
Kõik kohad on liblikaid täis. Aga nad on enamjaolt väga ilusad ja armsad
Ääretult tavapärane nähtus: silt kirjaga "Läbipääs keelatud, OHT!" ning Fred kusagil tagapool midagi rahulikult uudistamas.
Rohutirtsud laulavad iga nurga taga! Ühte nägime oma silmaga ka.
Isa oli seda tooli nähes väga pahane, sest looduse reostajatega ei võeta midagi ette, aga kui tema paar taime korjab ning neid oma aias kasvatab, siis selle eest võib korralikult trahvi saada.
Liblikad on igal pool vol. 2
Eelmisel reedel võtsime isaga ette ka ühe suurema jalutuskäigu: matkasime kanali äärt pidi. Esialgu pidi teekonna pikkuseks tulema umbes 20km, aga me mõtlesime, et äkki saaks tagasi mingit teist teed pidi ja hoopis mööda jõe äärt tulla. Ei saanud, jõudsime kellegi eravaldusesse ning majal olid kõik uksed ja aknaluugid lahti, seega me tulime tagasi ja kokku sai päeva jooksul kõnnitud üle 25km.
Kanali kohal on väga armsaid sildu.
See tee on metsast puhtaks raiutud gaasitoru jaoks.
Leidsime puu, mille lehed on südamekujulised :)
...ja ämblikuga värava
Ja ühe koopa leidsime ka. Kumbki meist ei teadnud, et see eksisteerib, aga väga lahe oli seal uudistada. Antud kohas oli vesi reaalselt nii läbipaistev, et astusin sisse ning ei pannudki tähele, et seal vett oli.
Keegi oli oma prillid kanali põhja jätnud...
Mina koopasuus (Fredi pilt)
Fred teeb panoraampilti (kui jõudsime lõppu, oli seal üks väga ilus ja võrdlemisi suur kosk).
Jutustasin pidevalt Fredile, kuidas minu hirm on madu näha, sest siin on paljud neist mürgised ning ma ei tunne neid ja kardan. Ühel hetkel näengi järsku madu. Fred ei olnud tähele pannud ning ei olnud isegi eriti kaugel talle peale astumisest, mina tegin muidugi kohe häält ja judisesin. Pilt on Fredi oma, mina pärast enam lähemale ei läinud, sest ta suskas madu puuoksaga, et näha kas ta on veel elus (vigane oli, aga elus). Õnneks madu tahtis lihtsalt rahu ning põgenes metsa ära.
Korra käisin veel Grasse'i vanalinnas jalutamas. Perele ei meeldi ja nemad ei käi seal kunagi, liiga räpane ning palju araablasi. Mina leian, et linnal on siiski mingi oma võlu. Tegin mõne pildi ka jälle.
Vaade vanast bussijaamast
Lavendel- midagi vägagi piirkonnale omast
Väikesed araablaste nurgapoekesed.
Viimased hetked kutsuga.
No vaadake kui armas ta on!!!!!
Kell on 03:24 ja see kõlab nagu üks väga tore kellaaeg, mil lõpuks veidi sõba silmale saada.
See ei ole normaalne, et ma ära lähen. Mul ei ole isegi lahkumisetunnet. Kõik juhtub liiga kiiresti.
Aitäh. Kõigile, kõige eest. Aitäh.
Elo Maria
No comments:
Post a Comment