Tšehhi matk Isabelle'iga

Heia!

Pärast väga pikka mõtisklust olen jõudnud otsusele, et ma tahaksin oma reisidest kirjutada blogi, nagu see vahetusaasta ajal nii harjumuspärane oli. Kannan siis nüüd järjest oma seiklused siia, oma lemmikblogisse.

2015. aasta augustis, vähem kui kaks kuud pärast minu vahetusaasta lõppu, suundusin juba esimese vahetusõe Isabelle'iga Tšehhi matkale, mida koos planeerinud olime. Kokku kestis meie seiklus kaks nädalat ning selle käigus nägime Prahat, Cesky Krumlovi, Böömimaa kaljusid, ülikoolilinn Brno'd ning jalutasime 5 päeva Šumava mägedes. Ööbimiskohti oli meil palju erinevaid: 10-inimeseline tuba noortehostelis, kus keegi kõrval väga kõvasti norskas, kämping linna ääres, kus ainsaks meid mõistvaks isikuks oli üks vanamees, kes kunagi ammu oli prantsuse keelt õppinud, külalistemaja, ühikas, hostel kunagises lossis, telkimisala paari maost sõbraga... Ühel ööl panime üldsegi oma telgi püsti ühe puu alla keset küla.

Liiga pikalt ma jutustama ei hakka, näitan hoopis pilte. Nii palju võin öelda, et jäin reisiga väga rahule ning mind on nakatanud matkapisik, mille ära ajamine võib üsna keeruliseks osutuda.

Traditsiooniline tšehhi maiustus, trdelnik.

Praha, teada-tuntud moosekantide lemmiklinn

Lemmikgiid James ja kaugeltki liiga palav päev!

Siis, kui me ikkagi ei jäänud oma esimesest rongist maha... (khm, organiseeritus) Rongisõitu sai üsna palju, aga minule see kohutavalt meeldis: sai pea aknast välja pista ja elu üle rõõmu tunda, nii ei olnud liiga palav ka :D 

Böömimaa oli päris vahva (emotsioonide kirjeldamiseks sellest muidugi ei piisa, pigem tahaks öelda, et WOAAAAOUUUUU kui ilus)

Brno'sse sattusime kogemata täpselt linna sünnipäeval, seega saime ka turul ringi jalutada.

Meie reisi esimesel nädalal oli päevad läbi nii palav, et õhtuti taevas välgutas konstantselt.

Stalaktiite ja stalagmiite vaatamas. Ühel meist ei tulnud meelde, et maa all on ka kuumalaine ajal külm. Võite kolm korda pakkuda, kummal.

Cesky Krumlovi uskumatult ilus vanalinn

Jalgsimatka algus

Igas õues istus üks lillepotimehike või -neiu. Nii armas!

Kui teed kogemata 10-kilomeetrise ringi, sest ei oska kaugusi hinnata, aga lõpuks, pärast 25km kõndimist, näed kämpingu silti!

Lehmad.

Lõunapaus: menüüs pakk kuivatatud puuvilju.

Õnneks ei ole palju vaja ;)

Isabelle tahtis ujuma minna, aga vesi oli jääkülm ja ta otsustas üsna kiiresti ümber. Kuna ma olin siiski juba trikoo selga pannud, mõtlesin, et mis seal ikka, ja pesin siis selles vees juuksed ära. Kujutan ette, et kõrvalvaatajal oleks päris huvitav olnud, sest üle poole minuti järjest ma selles vees kindlasti viibida ei tahtnud ja liigutused olid kärmed.

Soe supp ja moosisai olid sinna külma mäetippu jõudes nii õiged asjad, mida eest leida.

"Kas me ainult nende koledate surnud puude pärast ronisimegi tund aega järjest siia mäkke?"

How to duck

WE DID IT! ehk suundume tagasi tsivilisatsiooni

Bisous! :*

Elo Maria