Sõpradele külla, kuniks veel saab (pre-Brexit trippin' 2018)

Hei-hei!

Nagu juba tavaks on saanud, kirjutan reisimuljeid kenake pool aastat hiljem, sest... ma olen vist lihtsalt väga laisk. Sellest tulenevalt jagan jälle rohkem pilte ja vähem muljeid.

Sellel korral räägin reisist, mille võtsin ette selle aasta jaanuari lõpus, kui eksamid kõik ilusti tehtud said. Teadsin, et eksamite ja uue semestri alguse vahele jääb päris palju aega, seega läksin külla lausa kolmele erinevale sõbrale: Birgitile, kes õpib Canterburys, Kerttule, kes õpib Brightonis ja Margile, kes õpib Aberdeenis.

Kõigepealt sõitsin Londonisse, kus sain kokku Birgiti ja Marianniga (kes juhtus ka Birgiti juures ööbima, kuna ta oli parasjagu tööd otsimas ja pidi intervjuudel käimise tõttu Inglismaal olema). Kuigi olime planeerinud päris pika jalutuskäigu ja mitmeid tegevusi, pidime muudatusi tegema, kuna minu lennuk jäi paar tundi hiljaks. Aga jalutasime siis niisama kesklinna kandis ringi ja käisime söömas.

King's Cross ja üks hirmus turistimagnet. Seal on olemas isegi spetsiaalne inimene, kes viskab sul salli õhku samal ajal, kui fotograaf pilti teeb. Aga me ometi allusime kõigile mõjutustele ning tegime ka ühe keskmise lehviva salliga pildi, samal ajal kui Birgit fotokat klõpsis ja silmi pööritas :D

Team Electric Hair

Birgiti kodu nimi on The Clock House, sest otse üle tee on näha maja suure sinise kellaga. Inglastele vist üldiselt ei meeldi kasutada majanumbreid, nii et iga maja saab endale hoopis nime, mille järgi seda üles leida.

Kolmapäeval (siis on koolis lühendatud päev, sest enamasti on sporditiimidel võistlused) tegime väljasõidu Doverisse. Kuigi lubas tuulist ja vihmast ilma, tahtsime ikkagi minna ja mulle lõppkokkuvõttes väga meeldis, isegi kui tuul oli tugevam, kui ma kunagi  näinud olen.

Kameeleon?

Eelmine kord, kui Mariannil Canterburys külas käisin, proovisin esimest korda Nando'se kana ja meil oli väga tore. Sel korral läksin Birgitile külla ning viisin ka tema elus esimest korda seda kana sööma. Meeldis!

Järgmine kohvikutiir - brunchisime Skinny Kitchenis, mis on selline tervislikku ja loodussõbralikku ja rohelist jnejne toitu pakkuv hipsterkoht. Nägi imenunnu välja ja avokaadosaiad maitsesid ka oivaliselt! Pärast läksime koos kooli, sain käia kahes Birgiti loengus, mis oli väga tore, sest sain kohata tema kursusekaaslasi, näha õppejõude ning kuulata, mida ta õpib. Kahjuks ei ole ärindus üldse minu teema, aga vähemalt Birgit naudib seda, mida ta õpib, ja see ongi peamine!

Reede hommikul sõitis Mariann vara-vara Londonisse intervjuule, Birgitit ootas ees 9-tunnine koolipäev ja mina võtsin ette rongisõidu Brightonisse, et saada kokku Kerttuga, kes just samal päeval jõudis ise Eestist. Enne sõbranna jõudmist oli mul terve päev vaba aega, nii et jalutasin ringi, sõin ja heietasin mälestusi aastatetagusest ajast (seitse ja pool aastat varem olime Liisaga veetnud 3 nädalat Brightonis keelelaagris).

Sattusin kogemata mingisse tänavatoidukohta ning ostsin endale ühe imelise kalavõileiva, mida läksin mere äärde sööma. Hommik Brightonis ei oleks saanud paremini alata!

Vana sõber Brighton Pier! Sellel veetsime Liisaga kunagi tunde, mängides Air Hockey't ja tiireldes erinevatel karussellidel, Ameerika raudteedel ja Boosteritel.

Royal Pavilion

Leidsin imekauni raamatupoe laheda keerdtrepiga ja lihtsalt nautisin seal olemist mõne hetke

Päeval veetsin tunnikese vms raamatupoes (oih) ja kui sealt välja tulin, nägin nii kaunist kuldset valgust sädelemas, et pidin jälle mere äärde jooksma, et seda kaunist päikeseloojangut näha. Suure osa päevast veetsingi rannas istudes, inimesi jälgides ja lihtsalt mõnuledes - kui palju seda päikest siis ikka veebruarikuus Eestis näeb...

Kerttu juures olin kolm ööd, sest siis läks ta ise paariks päevaks sõpradega Bordeaux'sse (Londonist leiab kriminaalselt palju odavaid lennupileteid...). Põhiliselt käisime niisama ringi, nägin ülikoolilinnakut, Brightonit ja Lewesit.

Kerttu juures puutusin esimest korda kokku sellise toreda asjaga nagu 12 inimesega jagatav ühiselamukoridor (kõigi peale 1 köök, paar vetsu ja vannituba, seinad oleks nagu papist). Kerttul on näiteks üks selline vahva korterikaaslane, kes vaatab vetsupotil istudes pea tund aega järjest täisvolüümiga NBA korvpallimänge, nii et päeva lõpuks on kõik selles koridoris elajad suurepäraselt kursis Ameerika korvpalliga. Köök näeb ka üsna kohutav välja ja Kerttu veedab seal igaks juhuks nii vähe aega, kui võimalik.

Kerttu seinal  on hulk vahvaid fotosid, postkaarte jms, mis tekitavad hästi sooja tunde (aga tahavad vahepeal natuke alla kukkuda).

Käisime hommikul pannkooke söömas kohas nimega Nowhere Man, mille Kerttu leidis Instagramist. Hästi vahva ja üsna hipster kohvik, mina sõin mustikapannkooke vahtrasiirupiga ja no oli hea küll! Brightonis on üldse igasugu selliseid hipster-, alternatiiv-, misiganessullemeeldib-kohti jalaga segada, mis on üli vahva! Eriti, kuna me Kerttuga oleme üsnagi seda tüüpi inimesed, kes otsivad uut ja mõnusat ja põnevat.

Sussexi ülikooli kampusel on vahvad (ebaoriginaalsed) tänavanimed, tegin pilti, et meelde jääks :)

Sunday roast in Brighton - nägi alguses üsna veider välja ja gravy kaste mulle ka väga ei maitse, aga lõpetades tundsin end IMELISELT!!! Täiega väärt seda liiga kallist hinda, mis ta maksis. Ühtlasi sain lõpuks ometi aru, mis on Yorkshire'i puding - see on see ümmargune saia moodi asi.

Eelmise päevaga võrreldes läks järsku kuidagi, ee... talvisemaks?

Lubasin rangelt silma peal hoida, et Kerttu üle 5 raamatu ei ostaks - raamatusõltlaste probleemid vanakraamipoes... Siin on süüdlasliku ilmega Kerttu, kes mõistis, et limiit on selleks päevaks täis.

Viimasel hommikul sõitsime koos Brightoni ning tegime varahommikuse brunchi järgmises vahvas ja õduses hommikusöögikohas, enne kui mina rongile jooksin. Kerttu jäi kohvikusse veel paariks tunniks - joonistama ja nautlema, sest tema lennuk läks minu omast hiljem. (Kui huvitab, siis minu taldrikult leiab avokaadosaia extra muna ja peekoniga, see oli hiiglaslik ja hiiglama hea.)

Kokkuvõtteks meeldis mulle Brighton tohutult! 12-aastasena nägin seda linna hoopis teistsugusena, aga see on vahepealse ajaga ka kindlasti muutunud. Brightoni õhkkond on alati vaba ja vabameelne, kerge on leida põnevaid söögikohti, esteetiliselt nauditavaid nurgakesi, väikesi muusikalisi või koomilisi etteasteid. Tahan kunagi kindlasti suvel tagasi minna, et näha, kuidas linn elab, et oleks hea ja soe nii südamel kui ka varvastel!

Viimasena sõitsin kaugele põhja, et terve nädala (5 päeva) tüüdata Marki, kes õpib Aberdeenis. Nii põnev, et külastasin kolme sõpra kolmes sama riigi ülikoolis, aga tunne oli, nagu oleksin järgemööda sisenenud kolme täiesti erinevasse maailma. Tulnuna värvilisest ja elust kihavast Brightonist, mõjus talvine Aberdeen kohe eriliselt halli ja üksluisena. Nimelt on peaaegu kõik selle linna majad ehitatud sädelevast graniidist. Need näevad tegelikult head välja, aga lihtsalt kokkupanduna moodustavad suure halli massi. :D

Ainsad tõeliselt värvilised asjad, mida Aberdeenis kohtasin, olid naftatankrid.

Mark õpib neuroteadust ja psühholoogiat, mille baasained kattuvad arstiteadusega, nii et kohati oli temaga koos loengus käia täitsa põnev, kohati aga igav (mõned teemad olime meie juba ammu läbi nämmutanud). Minuga võrreldes on tal koolis aineid ja kontakttunde päris vähe, seega oli meil üsna palju vaba aega hommikul magamiseks ja õhtul vegeteerimiseks. Mängisime ka tippkokki - tegime bataadifriikaid, pannkooke ja proovisime mingeid veidraid külmutatud Mac'n'Cheese pirukaid.

Ühendkuningriik ja nende veidrad piimapudelid. Kusjuures, ka Margil oli kohutav ühikakaaslane. Näiteks märkis Mark alati piimapudelile, kui palju seal piima alles oli, sest muidu oleks teine selle ära joonud. Lisaks jättis poiss vedelema ammu pahaks läinud toitu, sõi kõigi teiste asju ja kohati jättis kööki vedelema potentsiaalselt kokaiiniga täidetud kotikesi. Pärast neid lugusid hindan aina rohkem ja rohkem oma supervahvaid ühikakaaslasi! <3

Ülikooli raamatukogu on väga põneva ehitusega - 7 korrust (?), aga poole võtab enda alla üks suur auk. Lisaks on see auk ebapraktiline, sest sealtkaudu on kuulda kõigil korrustel toimuv. Isegi kui inimesed vaikselt olla üritavad, siis ilma auguta oleks ikkagi veel vaiksem.

Ostsin 1€ eest vahva raamatu ("The Time Traveler's Wife), kuhu oli jäetud ka väike kirjake

Alguses teatas Mark, et ta ei tea, millega ma magada saan, sest Simba kasutab pleedi. Aga lõpuks jõudsime kompromissini - pugesin Simbale kaissu (mitte küll sinna riiulile) ning sain ka natuke tekki :D

Aberdeenis ei meenuta meri väga supelranda, sest igas ilmakaares loksuvad vee peal naftatankrid. Küll aga oli seal väga tore ringi jalutada. Palju kutsusid oli ka. Meile väga meeldivad kutsud.

(Hiljem nägime pargis hulka hirvi ka, vahtisime neid ja tegime lähenemiskatseid täitsa tükk aega.)

Aberdeenis õpib palju eestlasi ning ma kohtasin oma nädalakese jooksul neist päris mitut. Kusjuures, ühte neist, Mai-Liisi, tundsin vahetusaasta ajast (ta käis minu aastal Tšiilis), teisega (Karoliina) käisime koos noortevahetusel Belgias ning kolmandal oli samal ajal külas sõbranna, kes osutus ka 1. kursuse arstitudengiks ja minu heaks sõbraks Mariseks. Maailm on väike.

Eestlastega mängisime koos lauamänge, käisime ühel peol (Aberdeenis toimuvad peod põhiliselt teisipäeviti, sest kolmapäevad on vabad... veider!) ning need, keda teadsin, käisid Margiga koos ka mõnedes loengutes. Päris vahva oli niimoodi kokku juhtuda. :)

Nüüd vist saigi see pikk jutt läbi :)

Pai-pai!