Oktoober

Hei-hei!

See nädal on olnud pikk ja võrdlemisi tegevusetu. Ja selle käigus sai täis minu esimene kuu siin kaunis kohas. Naljakas, polegi nagu jõudnud veel midagi erilist teha ja juba kuu läinud...

Kolmapäeval juhtus selline tore asi, et kehalises jäi võrkpallipoolel tund ära, mis tähenda seda, et mina ei pidanud üldse kooli minema. Seega magasin hommikul nii kaua kui tahtsin, sõin kiirustamata hommikust ja lebotasin niisama. Päeval läksime emaga poodi (ütlesin, et väga tahaks supermarketisse ja kuna tal oli ka veel mõnda asja vaja osta, sain autoga). Mulle väga meeldivad supermarketid, ma võiks sinna jäädagi!!! Igaljuhul, lisaks muule ostsin supermarketist ka värvilised punumispaelad ja nüüd muudkui kukun punuma, kui igav on. (Eva-Maria kirjutas millalgi oma blogis, kuidas talle tuli meelde üks tore õhtu Tartus minu korteris, kus me kambakesi nööre punusime... Ka minul tekkis korraks nostalgia ;) )



                                      MINU PUNUTUD KÄEPAELAD!------------->
                                     (jah, ma ei ole veel laulupeo käepaela ära võtnud...)


Tagasi koju jõudnud, asusin meisterdama küpsisetorti, sest neljapäeval oli Isabelle'il sünnipäev. Selle käigus pettusin prantsuse küpsistes ja leidsin üles hapukoore (enne ma täpselt ei saanud aru, kas ja mis siin hapukoor on). Päris ilus tort tuli ja kuigi väidetavalt on ka Prantsusmaal kihiline küpsisetort üsna tavaline nähtus, oli minu oma perele siiski uus ja huvitav. Õhtul sõime siis mu torti ja esitasime õele sünnipäevalaulu nii eesti- kui ka prantsuse keeles. Vanematelt sai ta kingituseks lennu paraplaaniga (?), mina joonistasin imekauni kaardi õhupallide, kullapotiga vikerkaare ja ükssarvikuga, vend saatis postiga mingi raamatu hüpnoosi kohta. Päev varem pidasime sünnipäeva sellepärast, et neljapäeval sõitis ema Põhja-Prantsusmaale oma perele külla.
(siia võibolla tulevad kunagi vanemate fotoka pildid ka - check)

Muidu käisin kolmapäeval veel Cabris'is tennist ka mängimas, kõigepealt ühes trennis, kus muide ka mu naabritüdruk käib, ja pärast mängisin veel kahekesi ühe mehega, kel nimeks Stephano. Kui trenn oli ääärmiselt positiivne üllatus (tase polnud üldse jube ja inimesed olid väga toredad ja rääkisid minuga), siis Stephanoga ei olnud mitte nii tore mängida (ise olin muidugi natuke väsinud ka, aga ta tahtis ainult terve aja niisama palli edasi-tagasi lüüa ja see oli tsipake tüütu).

Neljapäeva hommikul saime üles tõusta veel varem kui tavaliselt, sest ema sõitis Põhja-Prantsusmaale perele külla ja enne meie kooli viimist pidi isa ta rongile viima. Siinne hommikune ajaarvestamine käib nii, et kui väljud kodust 5min hiljem kui tavaliselt, jõuad sihtpunkti umbes 10min hiljem kui tavaliselt, sest et ummikud. Seega varusime igaks juhuks kõvasti aega ja lõppkokkuvõtteks jõudsime kaugeltki liiga vara. Kuna kooli väravad polnud veel avatud, ootasime õega umbes 20min õues ja kuigi siin on üldiselt väga soe, on hommikud siiski jahedad ning see polnud üldse tore.

(Pildil näete viinamarju, mis ma kooliaia tagant leidsin seal ootamise ajal.)




Kunagi mingil õhtul vaatasime isaga filmi "The Secret Life of Words". Päris ilus film oli mu arvates. Sellised mõnusad tühjad ja vaiksed kaadrid ja kõik...

Laupäeva hommikul käisime isaga rattaga sõitmas, aga kuna ma olin kuidagi ülearu väsinud ja mitte kõige positiivsemas tujus mäest üles rühkimiseks, palusin umbes poole tee peal Saint Cézaire'i ots ringi keerata. Tundsin küll end veidi süüdi, aga rattasõidu tahan ikkagi jätta asjaks, mida teen sellepärast, et see on tore, ei hakka end liialt sundima. Lõunal käisin Saint Joseph'is tennisetrennis, mis oli päris lõbus kogemus. Peale minu oli seal veel neli poissi, ükski neist tasemelt eriti kuhugi ei küündi, aga samas isikupära on. Treener on ka muhe sell. Põhiliselt õpetati selles trennis mulle tenniselöökide asemel prantsusekeelseid roppusi...
(pildid on tehtud jalutades sinna trenni)




Pühapäeval käisin isa ja õega skaudiaasta avamisel. See algas katoliku missaga, mis oli minu jaoks vaieldamatult kõige huvitavam osa päevast- üritasin ikka kõiki laule kaasa laulda ja armulaualeiba sain ka ja mis kõik. Jutust ei saanud küll mitte midagi aru, aga pärast tuli välja, et keegi teine ka väga ei saanud, sest preester oli vietnamlane ja olevat rääkinud hirmsa aktsendiga. Kogu kiriku stiil ja õhkkond oli hoopis teine, kui olen Eestis nägema harjunud ja see oli väga huvitav kogemus.
Järgnesid piknik ja avatseremoonia, kus tutvustati uusi skaudipealikke ja kõik uued skaudid pluss need, kes rühma vahetasid, õnnistati oma rühma sisse (selleks nad pidid mingi rühma määratud ülesande täitma). Skautide rühmad moodustuvad vanusepõhiselt: helerohelised, oranžid, sinised, punased ja tumerohelised. Isabelle on nüüd tumeroheline ehk siis kõige kõrgemas grupis.

vastuvõtt helerohelisse gruppi

vastuvõtt punasesse gruppi

Ja nüüd tuleb kõige põnevam osa. Esmaspäeval söögivahetunni ajal leidsin oma telefoni helisemas. Naljakas, ei tea nagu, et kes see olla võiks... Pere see ei ole, muid tuttavaid nagu ka ei ole... Helistab Katja, minu tugiisik, suurepärase teatega, mis tõstab mu suunurgad terveks päevaks nii kõrgele kui nad ulatuvad. Ma ei peagi enam kartma, et äkki pean tagasi Eestisse minema, saan hoopis kolimise pärast muretsema hakata. Lõpuks, pärast kuid pikka ootamist, olen saanud endale vahetuspere, kes tahab mind enda juurde aasta lõpuni! 

Nad elavad väga lähedal minu praegusele kodule, nimelt väikses külas nimega Spéracèdes, kuhu olen muuseas ka 3(?) korda rattaga sõitnud. Peres on liikmeid kolm: ema, isa ja 11-aastane õde Nolwen, kellega hakkan ka tuba jagama. Neil on koer, kuldkalad ja kilpkonnad ning nagu ka praegune pere, armastavad nad käia matkamas. Tõeliselt armas on see, et nad kõik väga ootavad mind: isa helistas, et öelda, et võin kolida, millal iganes tahan (tõenäoliselt juhtub see millalgi vaheaja jooksul, mis hakkab 2 nädala pärast), õde on mulle juba sõnumeid saatnud ja ta on nii elevil. See teeb tõesti südame soojaks. :')

See postitus siin on natuke ülejala (ja jällegi mitme päeva peale jaotatult) kirjutatud, minu suurimad vabandused. Väsimus on jätkuvalt väga suur.

Bisous :*