Kevad tuleb ja soe on

Hei-hei!

Kui arvate, et mind valdab tüüpiline vahetusõpilase motivatsioonipuudus kirjutamiseks, siis ärge muretsege. Ikka kirjutan ja kavatsen lõpuni kirjutada. Juhtus lihtsalt selline lugu, et kirjutasin terve postituse valmis, aga ei olnud temaga rahul ning teie seda näha ei saa. Perfektsionisti vead. Nüüd saate ühe postituse, kus on palju pilte ja vähe juttu. Pildid on alati toredad.

Viimased kolm nädalat on olnud päris rahulikud. Võiks öelda, et isegi liiga rahulikud. Kuulan siin, kuidas Eestis imetletakse virmalisi ja päikesevarjutust ja siin, piirkonnas, kus 300 päeva aastas päike paistab, oli tol varjutusepäeval taevas näha vaid ühtlast halli massi.

 Võtsin kooli fotoka kaasa, et üritada päikesevarjutust pildistada. Hommikul nägin seda imearmsat kutsut (päriselt muidugi veel palju nunnum kui pildil) ning tegin temast pilti. Sellega mu tolle päeva pildisaak kahjuks piirdus...

Millalgi käisime Pascalil ja Susannal külas, Susanna oli imehäid asju küpsetanud, nali oli aga selles, et pearoog juhtus olema täpselt sama, mis meie lõunasöök. Kana ja ahjukartulid.

 Kusjuures me polnud seda veel minu siinoleku ajal söönud.
Laud oli ka imeilusti kaunistatud, hiljem mängisime kõik nende punaste kivikestega, 

kes joonistas südameid, kes delfiine jne.

Ühel päeval punusin natuke oma juukseid ja pilti tehes (et kontrollida, kuidas välja tuli) avastasin, et olen nad täitsa ära pleegitanud. Muuseas, siin ei ole väga tavaline osata patse punuda ja viimasel ajal olen ka koolis omale juuksuriameti saanud.

Paaril kolmapäeval on lubanud vihma ja kuna meil on koolis kehalises kõrgushüppeperiood õues, jäin heaga koju. (No ei hakka võtma seda riski, et passin 4 tundi tühja ja tundi isegi ei toimu.) Ühel kolmapäeval olin hästi motiveeritud, ärkasin kell seitse, tõusin üles, pesin kõik nõud ära ja tühjendasin nõudepesumasina, käisin võtsin teatriruumide võtmed, jalutasin poolteist tundi koeraga, käisin pesemas, kõik jõudsin ära teha. Teine kolmapäev oli jällegi hoopis teisest mastist: vahepeal õnnestus mul kuskilt mingid pisikud üles korjata ning terve päeva veetsin nuusates, vingudes, lugedes... Teatri tegemist see muidugi ei seganud ;)

Tegime kutsuga selfie'sid :P

Teatris mängin lollakat, kes on juba 19 korda panka röövida üritanud, aga kuidagi ei õnnestu, seega läheb pangaröövikooli abi küsima.

Vahepeal tekkis mul suuur isu raamatuid lugeda (ja ükski veel lugemata raamat mu riiulist huvi ei pakkunud). Õde viis mu siis Speracedes'i raamatukokku, mis on hästi nunnu ja pisike ja raamatukogutädi tunneb umbes kõiki külastajaid nimepidi. Otsisin lihtsat noortekirjandust- teate küll, need hästi paksud raamatuseeriad, mis loevad iseennast nii, et sa ei pane tähelegi ja juba on läbi. (Sest no ausalt ei jaksa mingit kirjandusklassikat prantsuse keeles lugeda ja igale sõnale tähendust otsida.) Leidsin ühe täitsa toreda. Autoriks Bertrand Puard ja nimeks "Les Effacés" (tõlkes umbes nagu "Kustutatud"). Aga ta eksisteerib vist ainult prantsusekeelsena, nii et too raamatusoovitus ei aita just paljusid.

Kahel nädalavahetusel sadas vihma kui oavarrest. Käisime õe ja isaga kinos, sõime kodus vahvleid ja isa kokkas nii palju kui ruumi ja toiduaineid jätkus. :P See-eest on vahepeal ka imeilusaid ilmu olnud, Isabelle'iga läheme igal kahetunnisel vahetunnil mere äärde, hüpleme jalgupidi vees ja jookseme ringi nagu väikesed lapsed. Hästi lõbus! (Mida ma küll ilma temata teeks???)

(Viimased kaks pilti on muuseas eri päevadel tehtud)

Vahepeal tegid kõik klassikaaslased ülikoolidesse ja igasugu muudesse edasiõppimisasutustesse katseid. Päris huvitav oli kõrvalt jälgida seda suurt segadust ja paanitsemist. Nüüd on pea kõigil kirjalik osa tehtud ning oodatakse kutset vestlusvooru. Minult küsitakse lihtsalt kogu aeg, kelleks saada tahan ja ega mina täpselt ei tea. Prantslastele meeldib juba 15-aastastelt pärida, et mis hiljem teha tahetakse, kõigil on oma "isiklikud professionaalsed projektid".

Eelmisel nädalavahetusel oli hästi ilus ilm. Laupäeval käisime Nolweni, Fabienne'i ja Amoniga jalutamas, vanaemal külas. Või kui täpsem olla, siis Nolwen sõitis rattaga. Tema loomulikult kedagi ei oota, sõidab kiiresti minema ja siis igavleb paar minutit ja nii kõik teelõigud. Vanaema juures sõime kommi, jõime teed ja vaatasime mingisuguseid vanu pööningult leitud raamatuid, mänguasju ja pilte.

Tähelepanu! Kuri kass. 

See on vanaema postkast.

Kuri kass pandi meie tulekuks ühte tuppa kinni, Amonile väga meeldib kasse jahtida.

Kellelgi oli sünnipäev

Vanaema aed on ilusaid lilli täis

Mul on siiani nõrkus prantsuse külakeste ja nende lahedate tänaval pottides kasvatavate lillede vastu.

Kutsude vastu on ka nõrkus. Kõigist teen pilti.

Pühapäeval sõitsime Bormes les Mimosas'sse, et karavan ringi keerata (kuna nad müüvad selle maha, tuleb keegi seda ära viima, aga karavan oli valepidi, see tähendab, haagisekoht oli kusagil võsas). Põhimõtteliselt keerasime seda Frediga kahekesi, sest Fabienne'il ja Nolwenil pole peaaegu üldse jõudu, aga mul nähtavasti siiani jagub teda päris korralikult. Terrassi tassisime ka minema.

Hiljem otsustasime mere ääres väikese jalutuskäigu teha. Prantsusmaal jookseb mööda rannikut matkarada, mille nimi on sentier du littoral ja seaduse järgi peab ta igal pool mere ääres olemas olema (loomulikult soistel aladel jne ei ole see füüsiliselt võimalik). Jalutasime siis meie ka natuke mööda seda rada Giens'i poolsaarel. See koht oli imeilus ja kuigi me tervet ringi poolsaarele peale tehtud ei saanud, lubati millalgi piknikuga tagasi tulla ning terve päev seal veeta. Rada ise oli äärmiselt huvitav, liivarannast sai kaljuserv, millest sai puudevaheline tunnel. 

Tuul oli meeletu, vahepeal oli lausa hirm, et lükkab pikali.

Mõned inimesed pidasid näiteks kaljuserval piknikku.

See on üks neist punkritest, kust kunagi sõja ajal kaitsti Toulon'i.

Et mere ääres on tuul meeletu, kasvavad kõik puud kaldu. Suuremad ja vanemad puud tekitavad igasugu vigurlikke moodustisi, õde muudkui ronis nende otsa või leidis igalt poolt kohti, kuhu saaks onni ehitada.

Veealused künkad moodustasid ühe laheda ringi, kus lained vahutasid ja see oli nii ilus. Mul on tunne, et ma peaksin seda nähtust geograafiliste terminitega kirjeldada oskama, aga kuidagi ei tule meelde. Kas keegi oskab aidata?

Mina ja lai lage meri.

See on mingi lõbustuspark, aga see tehakse lahti alles suvel.

Viimased päevad on väga soojad olnud, siin on mingi esimene soojalaine vist. Täna näitas termomeeter mingil hetkel kuni 27 kraadi. Naljakas on olla natuke päevitunud (=punane) juba märtsi lõpus. Sest et mina olen ju see kõige tüüpilisem eskimo.

Ja umbes nii mu eluke siin veerebki.

Igatsen teid, sõbrad! 

Elo Maria