No kuidas siis Prantsusmaal oli?

Hei!

Ma olen nüüd mõnda aega (peaaegu 5 kuud?!) Eestis tagasi olnud. Olen alati mõelnud, et tahan oma Prantsusmaa kogemuse lõpuks kokku võtta, panna enda jaoks mõtted ja emotsioonid kirja ning üritada seletada vahetusaasta mõistet neile, kes seda ise läbi teinud ei ole. Kui keegi veel lugeda viitsib.

Alustagem alustamisest, nagu ütlevad prantslased. Kuidas siis ikkagi nii juhtus, et ma YFUga vahetusaastale läksin? Milleks see vahetusaasta, miks just Prantsusmaa? Neid küsimusi on mult lugematuid kordi küsitud, aga mul ei ole mingeid üheseid vastuseid pakkuda. Pole kunagi olnudki. YFU on Eestis väga populaarne, seega olin täiesti kursis selle pakutavate võimalustega ning kusagil ajusopis muudkui keris ja keris see mõte, et oleks ju lahe minna. Ja kui ikka iga-aastaselt vähemalt paar-kolm lähemat tuttavat jälle selle YFUga välismaale õppima lähevad ning hiljem särasilmil tagasi tulevad, siis peab ju seal midagi erilist olema.

Rääkisime emaga, mõtlesime mitmeid kordi ümber, aga ühel päeval kirjutasime lõpuks siiski lepingule alla. Riigivalik tundus väga iseenesestmõistetav: olin prantsuse keelt õppinud juba 9 aastat, tahtsin seda lõpuks päriselt ka rääkida osata, seega valisin Prantsusmaa. Ma ei osanud kuidagi sõnastada, miks ma tahan minna, aga sügaval südames tundsin alati, et vahetusaasta oli just see, mida ma tol hetkel oma eluga ette võtma pidin. Ma ei oleks kunagi julgenud päriselt tõsimeeli väita, et ma väärin nii suurt võimalust, aga ju siis jäi see suur tahtmine ikkagi peale. Pidin lihtsalt "jah" ütlema ning järsku oli alanud üks mu senise elu kõige suuremaid seiklusi. Simple as that. Aga siis ma ei teadnud sellest veel eriti midagi.

Aasta veel. Leping sõlmitud, asi on ametlik!

...

Pool aastat veel. Jee, rahvusvaheline fail sai täidetud.

...

3 kuud veel. Kas peaks juba valmistuma hakkama?

...

Üks kuu veel. Miks keegi mind oma peresse ei taha võtta?

...

Homme minek. Oi. Päriselt? Mis mõttes?

Viimased rattasõidud, viimane õhtusöök Eestis minu oma emmega, head aega kodule, kallistused sõpradele. Ja siis ma olingi järsku läinud. Sest eluga on juba kord nii, et ega tema kedagi järele ei oota.
Esimene sõit TGV'ga. Esimene kohtumine perega. Viie sekundi jooksul jõuan välja mõelda kõikvõimalikud viisid Cannes'i rongijaamas ära surra või kaduda enne kui pere mulle järgi jõuab. Lõpuks leidsingi nad üles, aga mis siis nüüd edasi? Mis ma neile ütlema peaks? Mida ma neile üldse prantsuse keeles öelda oskan? Kuidas ma seletan, et olen jah prantsuse keelt 9 aastat õppinud, aga ei mäleta, kuidas öelda, et toit hästi lõhnab?
Jõuame koju. Mu aknast on mägesid näha!!!!! Mul on koer!!!!! Sööme õhtuks tomatisalatit ja ravioolisid, õues on nii soe ja ilus, päike peitub mägede taha ja taevas värvub roosaks. Ma ei suuda seda uskuda, et ma päriselt ka nüüd sellises kohas elada saan. Minu suust tuleb sel päeval ainult "Vau, mäed on nii ilusad!" Ega ma rohkem öelda ei oska ka. Õhtul käime koeraga jalutamas ning korjame teeäärsetelt viigipuudelt viigimarju. Üritan seletada, et eestlasele näib selline asi lausa troopiline, isa hakkab seletama midagi vahemerelise kliima kohta. Rääkimine ja kuulamine väsitavad nii palju, et kui õde hiljem oma Peruu-reisist pilte näitab ja juttu räägib, jään magama.
Esimene hommik uues kodus. Ma ärkan kell 9, aga väljun toast kell 12, sest ma ei oska midagi teha ja kardan.

Kõik on nii uus, kõik on nii huvitav. Uut informatsiooni voolab minusse iga sekund igast ilmakaarest. Keelest on nii raske aru saada, sest nad räägivad nii kiiresti, aga paari päevaga õpin juba sõnu eristama ning üsna paljud neist tulevad kusagilt meelde või jäävad lihtsalt kiiresti pähe. Iga uus õpitud sõna või väljend on nagu suur isiklik saavutus. Iga täiesti ise koostatud lause tekitab tahtmise rõõmust õhku hüpata. Iga uus koht, mida näen, on nii imeline, iga toit nii maitsev, iga inimene nii eriline.

Kooli lähen suurte ootustega, aga juba varsti saan aru, et pean seal pingutama rohkem kui arvasin. Kultuuriline vahe ei ole naljaasi, lisaks olen sattunud hoopis teistsugusesse ühiskonnaklassi kui minu varasemates Eesti koolides. Keelebarjäär on ka suur tõke, inimesed kipuvad eeldama, et kui ma ei saa mingist sõnast aru, siis ma ei saa ka selle tähendusest aru ning hakkavad minuga rääkima kui väikese lapsega. Üks koolipäev näib mulle kui terve igavik. Tunnid, mille jaoks mul piisavalt sõnavara pole, väsitavad mind hullemini kui miski muu kunagi varem. Magan hommikul autos, õhtul bussis, vahel jään isegi tundides tukkuma. Osades tundides pole minuga arvestatud ja ma ei saa kaasa teha, seega tunnen end väga nõmedalt lihtsalt seal kõrval istudes. Loen internetist Eesti uudiseid, sest see on arvutitund.

Loomulikult on väga raske kuulata YFU lennukaaslasi, kes leidsid juba esimestel päevadel sõpru, kellel näib minevat paremini kui minul. Aga püüan endale alati meelde tuletada, et tegelikult võivad teised minu kohta sama mõelda. Mina saan ju ometigi elada Lõuna-Prantsusmaal, käia koolis Cannes'is sinise Vahemere ääres ning elada maailma parfüümipealinnas, teha nädalavahetustel väljasõite Alpidesse jne. Õpin teiste saavutuste üle rõõmu tundma. Nii ma siis lihtsalt elan oma elu- püüan õppida keelt nii kiiresti kui võimalik, otsin koori, kus laulda...

Teadsin, et kahe kuu möödudes pean peret vahetama, kuid see on siiski raske. Olen harjunud oma pere, toa, kodu, koolitee ja kõige sellega ning nüüd pean jälle vahetama. Uus pere on minust ja esimesest perest väga erinev, nad on noored, emotsionaalsed ja väljendavad oma seisukohti (millega mina väga tihti nõus ei ole) häälekalt. Nad kuulavad muusikat, mis paneb mu pea valutama. Pidevalt mängiv telekas paneb ka pea valutama. Nad söövad veidike teisi asju, kui esimene pere. Ma pean jälle ümber harjuma. Kõige raskem ongi võibolla see, et olin omaks võtnud uue kultuuri, mis oli minu jaoks See Prantsuse Kultuur, kuid tegelikult on kombed ju igas peres isemoodi. Õnneks kolin väga vähe eemale ning kontakt esimese perega jääb, see tähendab, et üleminek on sujuv ja mul on alati Isabelle, kellele kurta, kui miski ei meeldi.

Uus pere haarab mu kõigesse väga suure entusiasmiga. Ma elan nüüd ühes toas 11-aastase tüdrukuga, kes on absoluutselt vaimustuses sellest, et ta endale suure õe saab. Ei mingit kadedust, ainult rõõm ja koostöö. Isa on valmis mulle seletama ükskõik mis imeviguri siin maamuna peal, õpin eriti palju autode ja poliitika kohta. Emaga saan alati pikalt rääkida oma arvamustest, koolist, Eestist... Õde kallab mu üle suure tingimusteta armastusega, mille sarnast ma ei oleks kunagi osanud Prantsusmaalt otsidagi. Ta aitab mul endasse uskuda ning end armastada. Mina aitan teda koolitöö ja kõigi muude muredega. Me saame üksteisele kõike rääkida ning õpime kiiresti, et isegi, kui oleme väga erinevad, ei ole vaja teist hukka mõista. Õpin nägema elu täiesti teise nurga alt ja õde samamoodi.

Mu kaks peret täiendavad üksteist ideaalselt: esimese perega saan käia matkamas, neil on alati välja pakkuda mingeid veidraid/lõbusaid üritusi, kuhu minna. Teise perega oleme tihti kodus, aga nad viivad mind jalutama kaunitesse linnadesse ning imetlema grandioosseid vaateid. Esimese pere õega hakkangi tegelikult väga hästi läbi saama alles pärast kolimist, sest varem me olime kogu aeg koos ja meil ei olnud millestki erilisest rääkida.

Avastan, et külas tegutseb teatriring ja tahan sinna minna. Käime emaga uurimas ja varsti astungi esimest korda selle "pidude saali" uksest sisse. Pärast minu esimest esitust plaksutavad kõik käsi ja ütlevad, et nemad ei oleks inglise keeles kunagi midagi sarnast teha suutnud. Mu esitus oli tegelikult üsna mannetu, sest ma kardan. Inimesed on nii toredad, et ma mõtlen terve nädala ainult kolmapäevaõhtusele teatriringile. Aga meid hakkab vähemaks jääma, teised ei viitsi enam käia, paljud neist lõpetavad kooli... Juhendaja jääb väga raskesti haigeks. Koosolekul, kus peame otsustama, kas püüame veel midagi teha või paneme kogu teatrikooli kinni, hakkan poole sõna pealt nii lohutamatult nutma, et kõik teised nutavad ka ja otsustame ikkagi üritada, põhiliseks argumendiks jääbki see, et minul ei ole mujal sõpru. Ja nii me laseme aasta lõpuni,

10 kuud on pikk aeg ja ilmselgelt jõuan selle jooksul läbi elada veel väga-väga palju. Ma ei ole ju mingil lõbureisil. Elu on nagu elu ikka, lihtsalt sel korral natuke teiste reeglite järgi kui tavaliselt. Ma kurvastan, rõõmustan, teen vigu ja õpin nendest. Iga päev avastan midagi uut, õpin tundma suurt rõõmu ka kõige väiksematest asjadest. Õpin hindama nii perega jagatud aega kui ka oma enda aega. Ma õpin koolis ka väga palju kasulikku, paljusid teemasid õpin pärast ka Eesti koolis ja tänu Prantsusmaa teadmistele on mul lihtsam. Ma ei vingugi enam iga päev koolist koju jõudes, kui nõme seal oli. Mu bioloogiasõnavara prantsuse keeles areneb tohutult ja mis parim- sõnad on põhimõtteliselt samad kui ladina keeles, mis on teatavasti rahvusvaheline meditsiinikeel.

Aasta lõpuks on kogu mu prantsuse elu mulle nii omaks saanud, et ma ei taha enam ära minna. Loomulikult ma tahan väga näha oma peret ja sõpru, sest mul on vaja terve aasta jagu puudumist heaks teha ja kiiremas korras. Igatsus on suur ja hakkab mind juba vaikselt lõhki kiskuma. Aga kui mõtlen sellele, et mu hommikud ei alga enam põsemuside ja koeraga mängimisega, et mu õhtud ei lõppe vähemalt 3 musi-kalliringiga ja salaja sosistamisega, kus õde kordab vähemalt kümme korda, kui väga ta mind armastab, tulevad pisarad lausa vägisi silma. Ma ei näe enam mõnda aega enda ümber mägesid, ei saa käia väikestel külavaheteedel jooksmas, ei saa kuulata, kuidas isa viriseb selle üle, et vanureid ei tohiks üldse liiklusesse lasta ega seda, kuidas Bryan ja Nathan jälle ema esimeses klassis pahandust tegid.

Lõpp tuleb ruttu. Vanemad naeravad selle üle, kuidas ma iga hommik neile teatan, kui mitu hommikusööki mul veel nendega jäänud on. Õde korrutab aina tihemini, et ta ei taha, et ma ära läheks. Mina korrutan aina rohkem, et ma ei taha ära minna. Kui pean Cannes'is Pariisi rongile astuma, nutame õega veel pikalt lohutamatult. Mina tean õnneks juba tol hetkel kuupäeva, millal ma tagasi tulen. Õele jääb see üllatuseks.

Suvel käisime Isabelle'iga Tšehhis matkamas. Olime seda reisi planeerinud pool minu vahetusaastat. Rändamine, uued maad ja kultuurid on minu südames väga tähtsal kohal ja Tšehhi reis lisas minu vahetusaastale väga palju juurde. Lisaks õppisin reisi planeerima. (Kuigi emme aitas siiski väga palju! Mida ma ikka ilma temata teeks... Iseseisvumine, jah?)

Oktoobrikuus käisin perel uuesti külas. Jõudsin üllatusena otse keset õe 12. sünnipäeva tähistamist. Õde nuttis, õe sõbrannad vahtisid, tegid pilti ja nutsid ka. Mina värisesin - õnnest, ärevusest, ootusest. Esimese asjana küsis õde: "Elo, kui kauaks sa jääd?" ja nuttis edasi.

Veetsin ühe imetoreda nädala, käisime õega kinos ja poodlemas, mängisime kolmekesi emaga lauamänge, sõitsime Itaaliasse turule ja Monacosse lõbustusparki jne. Aga mis kõige tähtsam, ma tundsin, et olen sinna tagasi oodatud, et see ongi päriselt minu kodu ja minu perekond ja et minu elu läheb neile korda. Ootan juba pikisilmi järgmist kohtumist!

Vahetusaasta jätkab mu mõjutamist igapäevaselt. Tunnen, et mu mõtlemine on muutunud. Kindlasti vaatan elule palju positiivsemalt kui varem. Püüan rõõmu tunda kõige väiksematest ja kõige lihtsamatest asjadest ning ka teistele inimestele rõõmu valmistada. Ma ei karda enam häid asju välja öelda, teen seda hoopiski nii palju kui võimalik, sest mine tea, millal kellegi kurva päeva ilusaks teen. Märkan Eestis kohti, toite, kombeid, mida ma varem kunagi tähele ei olnud pannud ja võrdlen neid pidevalt Prantsusmaaga. Püüan ellu panustada rohkem kui varem ning olla aktiivsem ühiskonna liige, sest olen mõistnud, et kõik on täpselt nii lahe, kui lahedaks ma selle enda jaoks teen. Sellest tulenevalt olen ka tihti väsinud, aga arvan, et see on seda väärt.

Ma ei arva, et vahetusaasta oleks mind inimesena muutnud. Ma olen ikka mina ise, võibolla lihtsalt veel veidi rohkem enda moodi. Aga ma olen väga palju rikkam, nimelt ühe kultuuri, ühe keele, kahe pere ja meeletu hulga kogemuste võrra. Ja saan alati kõiki ümbritsevaid segadusse ajada jutuga "Minu pere teeb nii" või "Minu kodus on nii", sest kunagi ei või teada, millist neist ma parasjagu mõtlen.

No ja püüa siis midagi lühikest ja asjalikku vastata küsimusele "Kuidas siis Prantsusmaal oli?"...